Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Filmitutvustus DVD produtsendilt Tiit Rammolt

Kaunis mälestus suursündmusest, mis puudutab iga eestlase hinge ja paneb selle helisema.
11. septembril 1988 toimus Tallinnas Lauluväljakul seni kõigi aegade rahvarohkeim üritus - Eestimaa Laul '88. Hinnanguliselt osales üritusel koos esinejatega üle 300 000 inimese ehk ligi 1/3 kogu Eesti rahvast. Ainsana salvestas sündmuse vastloodud Eesti Infofilm, kellelt 1999. aastal omandas autori- ja leviõigused LunaVista Productions. Samal aastal jõudis salvestus esmakordselt ka Eesti Televisiooni eetrisse.
Meie laulva revolutsiooni ühe suursündmuse 20. aastapäeval ja samas Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva tähistamiseks on LunaVista loonud salvestusest uusversiooni taastatud ja digitaliseeritud kujul. Soovime kõigile selle rariteetse salvestuse vaatajaile meeldivaid elamusi, tuletades uhkusega meelde meie rahva ajaloo ühte tipphetke.

Tiit Rammo
1988. aasta salvestuse tootja ja käesoleva DVD produtsent.

Eestimaa laulu kajastusi ajakirjanduses

Urmas Tooming, Tõnis Erilaid: „Täpselt kell kolm andsid muusikahelid tunnistust rahvapeo algusest. Koorid kogunesid lavale. Diktor teadustas, et täna lauldakse ja kõneldakse Lauluväljakul ainult ühes, meie pühas eesti keeles. Edgar Savisaar ütles avasõnad, Ivo Linna laulis “Äratundmisrõõmu”. Rahvarinde, karskusühingu, Eesti Raadio ja “Kodamu” korraldatud pidu oli alanud.

Keegi kõnelejaist ütles, et Lauluväljakule on kogunenud 300 000 inimest. Kuna pileteid sellel rahvapeol ei nõutud, siis oli ka raske rahvast kokku lugeda, kuid ega too kõneleja vist eksinud. Paljud olid tulnud terve perega, kõige pisemadki pesamunad olid kaasa võetud. Lapsed on eesti rahva tulevik ning Lauluväljakul nähtu põhjal võib küll öelda, et ega see väga tume olegi.
/- - -/
Meie väike rahvas on selle suvega suureks saanud, meie ühtsus on tugevnenud. Seda võis kujukalt näha siis, kui Ivo Linna koos ansambliga “In Spe” esitasid Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu. Kätest kinna hoides lainetas ning laulis kaasa kogu Lauluväljak. Ka päris vanad inimesed ja lapsedki, kes polnud tüdinenud kuuetunnisest kuulamisest-vaatamisest-kaasalöömisest.
Märkamatult oli kell üheksa saanud. Pimenes. Mitu korda nende tundide juures oli taevas halli pilve kiskunud, kuid vihma ei tulnud. Alles lõpulaulu “Mu isamaa on minu arm” ajal hakkas tibutama. Rahvapidu sai läbi. “Eestimaa laul 88” oli võimas sissejuhatus peagi toimuvale Rahvakongressile.“
Õhtuleht, 12.09.1988

Toomas Sildam: “Eestimaa laul ‘88” sündis läbi uue rahvusliku ärkamise, läbi rahva eneseteadvuse tõusu, läbi vanade müüride purustamise.
Lauluväljakule ei tuldud kombekusest, vaid teadmisest, et ollakse eestlane. Tuldi tundma uhkust oma maa ja rahva parimate inimeste üle. Ühtmoodi joovastust tekitas nii parteijuhi Vaino Väljase, helilooja Alo Mattiiseni, Rahvarinde liidri Edgar Savisaare kui ka lauluisa Gustav Ernesaksa rahva ette tulemine.

IME Eesti meeste kätte!”
Kodakondsus eestimaalastele!”
Lõpp migratsioonile!”
Ei fosforiidile!”
IME autorid valitsusse!”
Eesti keel riigikeeleks!”
Eesti keelele – jaa! Kodakondsusele – jah! Eriüksustele – ei!”
IME: armastame, hoiame, kaitseme Eestimaad!”

Loosungid. Kolmevärvilised lipukangad. Ühtsustunne.  /- - -/
Isamaakõnedega esinesid Edgar Savisaar, Rein Veidemann, Mati Hint, Siim Kallas, Trivimi Velliste ja Heinz Valk. Esimesest ärkamisajast rääkisid Evald Hermaküla, Raivo Trass, Heino Mandri ja Mikk Mikiver.“
Noorte Hääl, 13.09.1988

Olev Remsu: „11. septembril oli meid Lauluväljakul veerand, aga äkki ka kolmandik miljonit, ja see peaks olema füüsiline piir – vähemalt seniks, kuni meid rohkem pole. (Muide, ainus meetod niisuguste arvude täpsustamiseks on aeropildistamine.)

Kuulasime uute, revolutsiooni leitud ja revolutsiooni tõstetud rahvajuhtide kõnesid, kuulasime ja laulsime hardumuses kaasa ansamblite, kooride ja solistide isamaalisi laule, laule, mis veel äsja olid keelatud, jälgisime näitlejate esinemisi, nautisime Rein Järliku showman’i tööd.
Oli radikaalsust, oli üllust. Puudus meid pool sajandit saatnud vale. Väärtustasime oma õigeid suurmehi ja sangareid. Pühas vaimustus- ja heldimusmeeleolus jätsime hüvasti brežnevlik-vainoliku silmakirjaliku, antiintellektuaalse ja umbse šlikerdamisühiskonnaga, kus iga saamaahne ametnik eelkõige oma kasudele mõtles, tajusime, kuidas olime ammu valmis elama aatelist elu priiuse, õigluse ja eestluse nimel.

Jah, meie keelt ja meelt on kaua alla surutud, aga nüüd hakkavad kurjus meie ümber ja umbusaldus meie sees haihtuma. Nüüd avame oma südamed ja headusele ja paneme oma vaimu ja käed tööle Eestimaa eest.
Pühapäeval, üritusel “Eestimaa laul ‘88” teadvustasime endale meid ühendava sini-must-valge idee, ja sellest ammutamegi jõudu.
Meie ees on raskused, meid võivad tabada majanduslikud hädad, me ei tohi hetkekski unustada, et poliitikategemine sarnaneb mäletamisega – isegi õigete käikude vales järjekorras sooritamine võib tuua kaotuse. Suure ja puhta idee nimel peame loobuma omavahelistest nääklustest, peame austama teisi rahvusi meie esiisade kombel, kes kinkisid kõigile Eestimaa mitte-eestlastele kultuurautonoomia. Me peame liitma taastärganud rahvustundele konstruktiivsuse ja arukuse ning siis ehitama üles uue, uhkema, parema ja iseseisva Eestimaa.
Sirp ja Vasar 16.09.1988
Allikas: 20 aasta taguseid ajalehti luges  Urmi Reinde. Kesknädal, http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=11011&sess_admin=21d141b8d29e8679e80d193c4e7d62f1 (20.01.2013).

Katked Eestimaa laulul kõlanud kõnedest

Heinz Valk: "Me ei ole enam nn kohalik põhirahvusest elanikkond, vaid me oleme jälle eestlased! Ja selle eest ma tänan teid, minu rahvuskaaslased, tänan teid teie südametes elava murdumatu isamaa-armastuse eest, mida pole suutnud tappa ka aastakümnete pikkune vägivald ja alandused. Tänan teid selle eest, et te olete oma hinges elavana hoidnud meie suure unelma, meid kõige lootusetumatelgi aegadel saatnud usu vabasse, õnnelikku ja inimest austavasse iseseisvasse Eestisse! See unelm elab. Seda ei suutnud hävitada ei stalinistid, ei natsid, ei suuda hävitada seda ka stagnatsid ega internatsid.
/---/
Ja me murrame end vabadusse, kasvõi läbi halli kivi! Ükskord me heiskame ka Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu! Ükskord me võidame niikuinii!"

Trivimi Velliste: “Eesti Vabadussõda on kõige sangarlikum kõigist võitlustest, mis me kunagi oleme pidanud. See võitlus tõi meile vabaduse. Tõi meile sõltumatuse, tõi meile iseseisvuse. Vabadussõda andis meile omariikluse, mille rikkalikke vilju oleme osaliselt nautinud kuni tänaseni. Me ei ole midagi ega kedagi unustanud. Me ei ole unustanud oma Vabadussõja sangareid. Oleme taastanud nende ausambaid ja me jätkame seda tööd järgmisel suvel. Me mäletame kõike ja kõiki.
/---/
Ja nüüd ma küsin veel elus olevatelt stalinistidelt: kus on Konstantin Pätsi haud? Kus on Jaan Tõnissoni haud? Kus on kindral Laidoneri haud? Me tahame viia sinna lilli!
/---/
Teine maailmasõda paiskas meid põrmu. Kuid me tõusime üles. Alguses põlvili. Seejärel püsti. Ja täna oleme ajanud ka oma selja sirgu ning meie pilk on jälle selge. Aga mida me näeme? Me näeme, et meie maa on lagastatud ja maapind meie jalgade all on kõikuma löönud. Me maadleme suurte probleemidega ja meie poliitiline põhiprobleem on praegu kestmajäämise küsimus. Eesti rahva püsimajäämine on mõeldav ainult omariikluses!"

Siim Kallas: "Laulupidude kogemuste järgi võib öelda, et siin on koos praegu kindlasti üle 300 000 inimese. Seda on palju ühe platsi jaoks. Aga me peame siiski meeles seda, et meid on ikka neetult vähe ja austagem ja toetagem neid noori perekondi, kes kasvatavad kolme, nelja või veelgi rohkem lapsi. Need noored perekonnad teevad Eestimaa jaoks rohkem ära kui mina siin kõnet pidades."

Hagi Šein: "Eestimaa rahvas ihaleb inimväärset tulevikku, Eestimaa rahvas väärib inimväärset tulevikku! Administratiivne sotsialism suutis teha palju kurja ja meie, elavate ja tulevate au ja kohus ja saatus on see kuri heastada niipalju, kui see võimalik on. Ja iial sellel mitte enam korduda lasta."

Rein Järlik tsiteeris Johann Voldemar Jannseni: "Kui mõni mees teaks, kuidas mõni mees mõnes asjas munade peal peab käima, siis saaks mõni mees mõnda meest vähem mõnitama."

Ike Volkov tsiteeris Hando Runnelit: "ÜKS VÄGA VANA RAHVAS, kel muldne tarkus suus, meid teretas aegade tagant ja ütles, me olla uus, ja ütles, me olla elus, me päevad olla veel ees. Ning seda õnne kuuldes meil olid silmad vees."

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm