Võidupäeva ootus Siberi Haida külas (2013)

Tekst filmilindilt

19.-20. sajandi vahetusel rändas Eestimaalt Siberisse tuhandeid ümberasujaid, s.h. umbes 5000 setot.
Siberi setode suurimaks keskuseks kujunes Haida küla praeguses Krasnojarski krais.
2012. a. aprilli lõpus viis järjekordne uurimisretk Haida külla pärimust koguma eesti folkloristid Anu Korbi ja Andreas Kalkuni.
Käesolev film on üles võetud nende kohtumisi jälgides vahemikus 23. aprill - 1. mai.
Haida külas on algamas ettevalmistused 9. mai võidupühaks.
Film kajastab selle autori nägemust.
Anu Korb ja Andreas Kalkun ei nõustu viisiga, kuidas filmis on kujutatud Haida küla inimesi ja olusid.

Arvamusi filmist

Peeter Sauter: „Filmitavad, kes elavad Haida külas, on tundlik rahvas. Nii on nad kunagi olnud murelikud, nähes fotosid, kus nad on üles võetud paljajalu – et kuidas siis nii, kunstfoto peal ja ilma jalanõudeta, kuhu see kõlbab. Nojah, aga ma ei tea, kas peaks siis poolimprovisatsioonilisi seto laule, kuhu samagonni mõjul võib sisse lipsata mõni frivoolsus, ka redigeerima. Et prouad ei pahandaks, et neist ei jäänd piisavalt hea mulje.

Tõsi ta on, seto mutikesed filmi näha ju tahaksid. Ja kui näeksid, mis nad arvaksid, ei tea? Mina küll filmis mingit irooniat ei tajunud, aga on selge, et aastaid vaegkuuljatega tööd teinud viipekeele magister Laiapea ei arva, et inimeste eripära peaks varjama või häbenema. Ka puuetega inimeste puhul, olgu tegemist ihtüoosihaige, autisti või lihtsalt veidi isevärki persooniga. See ongi ju rosin või siis ora, mis meid puudutab ja ka meid oma elu peale mõtlema paneb. Kui me näeme dokis ehedat elu, kus ennast ei häbeneta, ehk aitab see meilgi vabam olla ja oma hingepuslesid laduda.

See probleem on muidugi vana nii kinos kui kirjanduses ega kao mitte kunagi mitte kuhugi. Igaüks teeb oma otsused ise. Kui ma veel rohkem ajakirjandust tegin, siis teadsin alati, et inimene ei tunne ennast minu inter­vjuust või artiklist ära (sest tema minapilt on kindlasti teistsugune, kui see, mis ma kokku kirjutan, kui ma ka ühtki ta sõna ei muuda – kärpimisest küll ei pääse). Vahel harva pakkusin ise, et saadan teksti lugemiseks. Kui oli tundlik teema või inimene oli ootamatult avameelseks läinud. Muide, mida kahtlustavam oli inimene, seda vähem empaatiat oli kirjutades minus ja vastupidi.

Kui nüüd Laiapea oleks andnud õiguse folkloristidele, oleks ta pidanud ülesvõetud materjali minema viskama.

Aga need asjad võivad minna veel palju kaugemale. Inimesed võivad näha oma portreid ja karikatuure tekstides, mille kirjutamisel pole neile mõeldud. Ja seda võivad seal näha ka teised.

Ja teisipidi. Kui taotlesime raha filmile luuletaja Lembit Kurvitsast, küsiti meilt, kas me oleme kindlad, et Kurvitsale teeb head, kui ta kas või mõneks ajaks hooldekodust (kus ta istub juba aastaid, aga istuda ei taha) välja tuua. Vastasin ausalt, et ei tea. Kust ma tean, mida head või halba teeb ühele või teisele inimesele ajalehelugu või film või kirjatükk, mida ma temaga seotult teen? Kuidas võiks seda ükskõik kes teada? Jah, veider, et see võib saada kaalukausiks, kas filmi teha või mitte. Äkki keegi ei ole pärast rahul, äkki see ei tee talle head? Täitsa võimalik tõesti, et ei tee. Aga kes seda hinnata oskab?

Vana lugu ja teadagi – ja mis mul uut selle koha pealt öelda? Ega muud, kui et seda ei saa ette kriteeriumiks võtta, et äkki keegi kurvastab. Saab ainult loota tegijate peenetundelisusele. Aga ometi, nii peen ja delikaatne vend kui Laiapea minu meelest ka on (paljude arvates kannatavad ta filmid just selle all, et siin pole enamasti seletavat ja kommenteerivat autoriteksti ja ETV ei taha neid seepärast ekraanile lubada), mis on minu arvates suur pluss, võib kellelegi teisele jälle tunduda, et inimestest sõidetakse üle. Igavene dilemma. Minu poolest oleks mõni proua sealt filmist võinud olla ka minu vanaema, ma poleks häbenenud.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/mida-tohib-mida-sobib-kinos-ja-kirjanduses/
Sauter, P. (2013). Mida tohib, mida sobib? Kinos ja kirjanduses. Sirp, 18. jaan, lk 28.

Steven Vihalem: „Osa filmidega on nii, et isegi kui nad on väga head, ei teki seda sidet, ei ole seda momenti, mis kriibib südant. Minul kui Tallinnas sündinud ja kasvanud põhjaeestlasel ei ole erilisi sidemeid setodega, enamasti ei saa ma tuhkagi aru, mis nad räägivad. Aga suvel oli tore Setomaal jalgrattaga ringi rännata ning näha, kus on piir, olgu see siis tehislik või kultuuriline või mis tahes. Laiapea filmis on lõik, mis kriipis hinge: see oli moment, kui ühelt 80aastaselt seto memmelt küsiti sõjaaegse eluolu kohta. Ta hakkas rääkima külmunud kartulitest ja muust, kuid tema pilk ütles kõik. See oli sama pilk, millega mu vanaema räägib küüditamisest ja tooreste kartulite söömisest; see on pilk, milles kangastuvad mured, vaevad ja raskused, millest mul ei ole õrna aimugi. See pilk peegeldas südamevalu, mida ma ei jaksaks kuulatagi, veel vähem kanda.

Dokumentaali lõppedes tuli pärast pisikest veenmist kõnelema üks folklorist. Põhjus, miks tema ei nõustunud dokumentaali sellisel kujul avaldamisega, oli see, et mõnedes kaadrites olid osalised näha mitte kõige sündsamal viisil (alkoholi joomine, katmata jalad jne), mis võib Haida setodest jätta mitte kõige parema mulje ehk siis tema kui inimene tundis ennast halvasti, et oli petnud neid inimesi, kes võtsid teda kui oma. Seda konflikti on raske seedida ning ma olen äärmiselt tänulik, et sain sellise avaliku loomingulise antropoloogiadraama pealtnägijaks. Selles pinges ei saa hästi kummalegi poole kalduda, Laiapea kui dokumenteerija on tänapäevaste standardite ja normide järgi kohustatud näitama elu nii ehedalt kui võimalik, tema sõnul pole ta võimeline elu ilusamaks toimetama. Korraks käis peast läbi oksendav Tammiksaar, kelle teekond viis ka Krasnojarski kraisse. Folklorist, kelle kohta Laiapea ise kirjutab, et „memmed sulavad meie silme all, kui ta koos nendega setu laulu üles võtab, ausõna,” on inimene südametunnistusega, haruldane nähe tänapäeva maailmas ning tõde on tema silmis teistsugune kui režissööril.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/draama-kinolinal-ja-ka-saalis/
Vihalem, S. (2013). Draama kinolinal ja ka saalis. Sirp, 18. jaan, lk 28.

Jürgen Rooste: „Vahur Laiapea on teinud väga vastuolulise filmi: hõimlasi näidatakse küll südamlikult, aga ka valusas alastuses. Telesse filmi väga võtta ei taheta… /---/

Poliitiliselt korrektne, soome-ugri hella hõimuvaimu hoidev pole Laiapea film üldse. See on pigem mis-ma-seal-nägin-stiilis kokkuvõte. Ja mida on Haidas näha?

Memmed joovad ja laulavad nagu ikka. Nii peabki, tõsi, kui uurivad, et ega Eestis ju viina jooda, teil on sääl rikas rahvas … hakkab veidi kõhe. Memmed joovad oma puskarit ja laulavad setu leelot, vahel veidi rappa minnes, aga vaid veidi.

Südamlikud on kaadrid Andreas Kalkuni lähedusest nende prouadega, ta püüab neid mõista, kuulab nende lugusid ja tuleb tähtsate detailide juurde tagasi, aitab memmekesel ka liigse viina ära juua ning laulab hüplikke leelosid kaasa.

Kalkun ongi suurepärane laulik ja luuletaja, paistab, et ka õige südamega folklorist.

Aga selles materjalis polegi küsimus. Et kõik on veidi kulunud ja räämas, on loomulik; et külakultuur ja muistse keele saladused jäävad memmedele, on ka mõistetav − eks meiegi ela tos igaveses väljasuremismaailmas, mis sureb muidugi välja väga aeglaselt … võib juhtuda, et maailmalõpp jõuab enne kätte.

Muide, maailmalõpuootus on filmis ka täitsa olemas. Üks kõige põnevam, 80aastane memm, kes palub moe pärast end, pentsikut vanainimest, mitte filmida, räägib ka sellest, kuidas televiisorist on näha: maailmalõpp ongi ju käes. Tuleb suurte üleujutuste, suure tulega.
Siis tekib paratamatult mõte, et sääl jumala selja taga, sääl aja peatumise punktis on inimestel justkui enam lootust. Kuigi nende elu paistab lohutu ja ilma suurte rõõmudeta, ilma mateeria ja mõnudeta.

Tõsi, kui võetakse viina ja minnakse imelikuks…

Siiski, Sulev Keeduse “Joonatan Austraaliast” ja too Mustjala pilt on palju hullemad. Mis siis Haidas hullu on? Mõni mutike jääb liialt vinti, naabrimees käib peaparandust küsimas jne…
Siiamaani ongi kõik korras, aga Laiapea poleemika peitub pealkirjas sedastatus − võidupäeva ootuses.

Sekka näidatakse kohaliku kooli lapsi võidupühaks luuletust ette valmistamas, kõik toimub religioosses mõtteruumis: võidupüha on nagu tänupüha, tänulik tuleb olla neile, kes võitlesid, kes surid…

Meie oleme olemas nende pärast, meie ja me tulevik ja meie lapsed.

See on ühe teise riigi ja aja keel ja kord, konserveeritud kujul. Eks sama kohta ka teiste soomeugri rahvakildude juures. Komis ei teadnud kohalikud miskit koonduslaagritest ega komide küüditamisest-tagakiusamisest, või ei tahtnud teada. Udmurtias ütles õppejõud ülikoolis, et “Lenin oli meie riigi rajaja”. Selles mõttes: väikestes Venemaa kolgastes on tõesti ajakübemed teistpidi, seisavad või peegeldavad maailma teisiti.

Toosama 80aastane memm, kes kasvas kasutütrena ja kannatas sõja ajal nälga, on matnud 14 lapsest seitse, toob uhkusega näha võidupühaks tulnud tervituspostkaarti. “Putin saatsõ?” küsib Kalkun. “Ei, Medved,” kõlab vastuseks.“ /---/

Arvustuse täistekst:
Eks see meie elu ongi veidi kole ja kergesti kaduv - Maaleht
Rooste, J. (2013). Eks see meie elu ongi veidi kole ja kergesti kaduv. Maaleht, 5. dets, lk 36.

 

Filmist folkloristi pilguga

Loe Anu Korbi ja Andreas Kalkuni arvamust:
dokumentaalfilmi tõest ja eetikast - Teater. Muusika. Kino
Korb, A., Kalkun, A. (2013). Dokumentaalfilmi tõest ja eetikast. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 118-121.

 

Loe lisaks:
Siberi setude müstiline maailm - Eesti Päevaleht - Delfi
Laiapea, Vahur. "Siberi Setude müstiline maailm". Päevaleht, 18. juuli 2012