Õlimäe õied (2013)

Filmi reklaamlause

Isiklik ja intiimne lugu Õlimäe kloostrist ja erakordse elusaatusega nunnast, kellest on peagi saamas ingel.

Tootjafirma sünopsis

Jeruusalemma külje all, keset araablaste kvartalit Õlimäel, elab õigeusu kloostris 82-aastane eestlasest nunn ema Ksenja. Ja kuigi kõrge betoonmüüriga eraldatud kloostris kella kunagi ei keerata ning elu käib Juliuse kalendri järgi, on 20 aastat seal ema Ksenja jaoks möödunud märkamatult. Kaaslased on samad - nunnad, kelle hulgas on emasid ja tütreid, vaimuhaigeid ning kellest enamik ei oska lugeda ega kirjutada. Ikka ja jälle on kevadel pikk paast, suvi talumatult kuum ja sügisel suur oliivide korjamine. Vastu talve võtab ema Ksenja oma vanust trotsides aga alati ette pikema reisi Iisraelist Eestisse.  
EFI andmekogu 

Tootmine

Filmi arendusperiood: 1. juulist 2010 - 31. detsember 2010 - valmis ka filmi treiler, toimus kaks võtteperioodi, kuna filmi seisukohast olulised sündmused vajasid jäädvustamist.
Tootmine: 1. jaanuarist 2011 - 31. jaanuar 2012 (sh valmis pikk treiler)
Järeltootmine: 1. veebruar 2012 - 31. märts 2012
Eelarve: 99,158 €
EFI andmekogu

Tunnustus

Heilika Pikkovi dokumentaalfilm "Õlimäe õied" osales Locarno filmifestivali Semaine de la Critique võistlusprogrammis ning võitis Zonta Club Locarno auhinna.

Zonta Club Locarno auhinnaga premeeritakse filmi, mis käsitleb parimal moel õigluse ja sotsiaalse eetika temaatikat, teatas Eesti Filmi Instituut. 7.-17. augustini Šveitsis toimunud 66. Locarno filmifestivalil oli "Õlimäe õied" rahvusvaheline esilinastus. "500-kohaline kinosaal, kus "Õlimäe õisi" esmakordselt näidati, oli publikust pungil ja filmijärgne küsimuste ning vastuste ring kestis ligi 45 minutit," rääkis filmi režissöör Heilika Pikkov. 
Locarno filmifestival on tähtsuselt Cannes‘i, Berliini ja Veneetsia festivalide järel üks olulisemaid A-klassi filmifestivale Euroopas. Seni on Eesti filmidest sinna valitud vaid mängufilme.
Masing, K. (2013). "Õlimäe õied" võitis Locarno filmifestivalil auhinna. ERR uudised, 19. august.

Filmist kriitiku pilguga

Jaan Ruus: „Eestlannast filmirežissööril Heilika Pikkovil (31) on silma oma aega halvasti sobituvatele, väikese kiiksuga karakteritele (“Normaalne”, 2010). Kui Pikkov veel usuteaduse instituudis magistrantuuris õppis, sai ta sõnumi nunn Ksenja järjekordsest Eesti-reisist. Tulemuseks on biograafiline film Ksenja elust. Omaelulugu, nii nagu vana daam ise peab vajalikuks seda serveerida. Õigus oma eluloole peaks olema igaühel ja me ei tohiks talle ette heita, et ta on valinud just need pidepunktid. Teeb ta seda selges, lausa ilusas eesti keeles. Kuigi tema eluloo üldjoonis sobib kirikule ning võib loota filmi heakskiitu Ksenja vaimse ema poolt, koorub siit välja tugev naine, kes ei suutnud ennast realiseerida, sattus ummikusse ja põgenes kiriku rüppe.
/---/
Eestit peab Ksenja oma sünni-, kuid mitte kodumaaks. “Mul siin ilma peal ei olegi kodumaad,” nendib ta taas Eestisse tulles. Kellega ta täpsemalt kohtub ja mis teavet ta siin korjab, jääb hämaraks.

Kloostris on Ksenja välja võidelnud oma maja ja praktiliselt loobunud suhtlemast kaasnunnadega. Nunna hierarhias on ta kolmandal astmel ning ootab viimase, suure skeema lävepakul, mil “väline maailm kaotab oma värvi ja tukslev elu kolib sissepoole”. See on siis elamine lakkamatus palvetamises eraknunnana. See on praktiliselt elust lahtiütlemine.

Kas ta loodab elu lõpul sellest lävepakust ka üle astuda? “Mul ei ole seda suure skeema tugevust,” ütleb ta. “Aga see püüdlemine on tulusam kui kättesaamine. Kättesaamine on siis nagu antikliimaks.” Tundub, et tugevakarakterilise ja selge mõistusega intellektuaalse naisena, kes pealegi tegutsenud teadlasena, on tal kaine pilk ka surmale: suur skeema võib reaaalselt tähendada hoopis elujõu raugemist ja keha hääbumist.

Oma kodanikunime ei ütle Ksenja filmi jooksul kordagi välja. Punktiirsus, kuigi kirikule meelepärases suunas, ilmestab seda distantsilt üles võetud filmijäädvustust. Vana naine dikteerib toimuvat ise, jätab oma eluloost palju välja. Ta pole lõpuni avameelne, aga kas peaks. Klassipiltidel istub ta alati ääre peal. Mis ülikooli ta siis Austraalias lõpetas? Kui palju on omaelulugudes üldse fiktsiooni? Me elame ju oma elu jutustusena, mis on pidevas muutumises. Aga kõik olulised fotod oma pikast elust on tal alles. Ta on sisemiselt tugev intellektuaalne natuur. Ja ta jutustus on selge ja loogiline.

Sellele filmile ei saa läheneda kunstikaanonitega. Autobiograafia on lihtsalt üks tagasivaateline jutustus enda eksistentsi kohta. Ent kas filmiarhiiv ei võiks käivitada audiovisuaalset elulugude sarja, nagu seda kirjasõnas on teinud kirjandusmuuseum? Inimesed tahavad oma elulugu kuulda. Ja näha, kas see on ka hästi jutustatud.
Ruus, J. (2013). Õigus eluloole. Eesti Ekspress, 9. mai, lk 48.

Tiina Lokk: „Väga hea leid ja dokumentalistile oluline oskus avada ekraanil inimest. Napib filmilikku kujundlikkust ja heas mõttes dramaturgilist intriigi, mis iseenesest on olemas materjalis: eestlane Iisraeli õigeusu kloostris... Teisisõnu: oleksin tahtnud, et film tõusnuks elulookirjeldusest kõrgemale ja läinud sügavuti, et kaamera oleks hetkiti eemaldunud inimesest suures plaanis, otsinud üldistusi ja püstitanud küsimusi. Aga nauditav on vaadata ja huvitav kuulata ka nii.“

Roman Baskin: „Voolav, karge ja stiilne lugu... Väljapeetud portreefilm koos vägagi keerulise küsimuseasetusega: kas elamata jäänud elu või hoopis teekond kirgastumise poole? Sellist ambivalentset paradoksikäsitlust kohtab harva.“
Eesti film luubi all: „Õlimäe õied“ (2013). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 11. mai, lk 10.

Õigeusupreester Sakarias Leppik: „Ema Ksenja on vaieldamatult suurepärane jutustaja. Varem ka ajakirjanikuna tegutsenud nunna jutt on huvitav, pausidega pingestatud, ootamatuid pöördeid ja lausestusi pakkuv, kohati ka kirglik. Olen ikka kogenud, et vaikusesse pürgivad kloostrielanikud ei ole paradoksaalselt mitte kunagi mingid tossikesed, vaid särava espriiga, imeliselt kirka mõistuse, selgesõnaliste arvamiste ja kaljukindlate veendumustega inimesed. Nad on oma võitlustes läbi käinud väärtuste orud ja künkad, servad ja säsi. Nad on karastunud. Nad ei vaja enam peale täiusliku rahu ja vaikuse mitte midagi – kõik enne erutanu on jäänud seljataha. Ema Ksenja on täpselt selline kloostrielanik. Ja selle filmi kontekstis on hea öelda, et just sellise persoonina ta filmis esile kerkib.

Selleks, et seesugust filmi vändata, peab filmitegijal olema võimalus saada kloostri elurütmile ning tegevusele võimalikult lähedale andmaks edasi kõike seda, mille keskel portreteeritav elab. Kui kloostrielanik selgitab filmis juba õigeusu askeesi nüansse, märgib see, et režissööril on olnud au saada ema Ksenjale ning tervele Õlimäe kloostri perekonnale väga ligi. Pikkovil on olnud luba filmida kloostriteenimist: jumalateenistusi, kiriku kaunistamist, õmblemist, kirikuleibade ehk prosforaade küpsetamist. Ja isegi nunnapühitsust! Asjaolu, et Issanda Taevaminemise naisklooster Jeruusalemmas kuulub Vene õigeusu eksiilkirikule, annab sellele veelgi kaalu juurde. Nimelt on vene kultuuriruumi kirikuis tavapäraselt üliraske või peaaegu võimatu saada fotografeerimise või filmimise luba. Ja kloostris muidugi tähendab sellise võimaluse saamine eriti nõtket suhtlemist kloostrirahvaga pikema aja jooksul. Film ongi vändatud kolme aasta kestel ja usun, et vähemaga ei oleks välja tulnud ka. Lisaks muule on kloostri aeg ja maailma aeg kaks erinevat ajamõõdet. Inimesed unustavad selle tihti.

Õigeusu askeesi puudutavaid sõnu kuuleb filmis mitmeid kordi, aga eriti joonistub terve filmi ulatuses teljena ema Ksenja sedastus „ja siis pärast seda on veel üks aste – ja see on suur skeema”. Suur skeema on õigeusu kloostrielu tavapärasest rangem reegel, mille võtavad endale vabatahtlikult need, kes pürgivad eraklikku vaikusse ja eraldatusse, kus enamuse nende ajast võtab endale palvetamine teiste inimeste ja kogu maailma pärast. Suure skeema kloostrielanikud on tavapäraselt paljudele inimestele vaimulikuks juhendajaks – oma suure vaimuliku elukogemuse varal. Ning on selge, et tänu rohkele palvetamisele ja maailma-ajast eemalolemisele annavad need vanakesed ka pädevat juhatust nendesamade igapäevaste probleemide lahenduste leidmiseks ettevõtjatele, riigiametnikele, arstidele, teadlastele. Seepärast on naiivne arvata nagu oleks Pikkovi film pelgalt lugu eestlasest Iisraeli kloostris. Eestlusele ei maksa siin keskenduda. Tegu on ju hoopis sõjafilmiga, kui keegi tähele ei pannud. Sõjatanner on ema Ksenja hinges. Lahinguid on ta võitnud, kas võidab ka sõja iseenda isiksuse ja sellest loobumise vahel?“
Lühendatult:
Leppik, S. (2013). Õied õrnad. Sirp, 17. mai, lk 27.

Karlo Funk: "Enam kui üheski teises käesoleva aasta tõsielufilmis on “Õlimäe õites” tasast pärtlikku tõsidust, vastuolulist elu, see on enesekindla ja eristuva autorikäekirjaga film. Mitte valmis elementidest kokku seatud lugu ega mälestusmärk, vaid mäletamise protsessi jäädvustus. Kuivõrd peategelane ise püsib sedavõrd hästi tasakaalus, ei ole teda sageli vaja ka monteerida ja toimetada. Käesoleva aasta dokumentaalfilmides on vaataja eestlaslikku teadvust peegeldatud suhte kaudu teise kultuuriga, olgu see Soome “Viru” puhul või Afganistan “Veregrupis”. “Õlimäe õied” kinnitab aga veel kord, et tegelikult jõuavad välismaise vaatajani selge idee ja filmiliku keelega lood."
Funk, K.(2013). Halli varjundeid, sensatsioonideta [Eesti dokfilmiaasta 2013]. Eesti Ekspress, 23. dets, lk 40-41.

Filmi helilooja Sven Grünberg räägib, et tal on hea meel, et temalegi õpilasena eksameid andnud Heilika Pikkov on võtnud nõuks teha filmi olulisel teemal.
"Üsna levinud mõttekäik on see, et kõik maailmas on oluline. Jah, paljud asjad on tõesti olulised, kuid kõikide asjadega me ei jõua elus ära tegeleda ja arvan, et selle tõttu peaks inimene keskenduma oluliste asjadega tegelemisele. See film on kindlasti oluline märk sellest, et on võimalik elada ka teistmoodi," ütles Grünberg.
Dokumentaalfilm portreteerib Eestist pärit eakat nunna/ERR Uudised, http://uudised.err.ee/index.php?06278782 (8.01.2014).

Ema Ksenja antud teleintervjuu elust kloostris
Kloostrielu: tooliseljale toetumine on mugavus!/Reporter, http://www.reporter.ee/2013/05/06/kloostrielu-tooliseljale-toetumine-on-mugavus/  (7.01.2014).

Dokumentaalfilmi „Õlimäe õied“ tegemisest valmis raamat

Aasta peale filmi esilinastust, 2014. aastal ilmus Heilika Pikkovilt raamat „Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris“, mis põhineb režissööri isiklikul filmipäevikul ja on ühtlasi ka reisikiri Jeruusalemmast. Raamatu kirjastas Petrone Print.

Heilika Pikkov: „Viise, kuidas Jeruusalemma kogeda, on lõpmatu hulk. Mina elasin Ida‐Jeruusalemmas, vene õigeusu kloostris keset araablaste küla, okupeeritud Palestiina aladel. Olin 28aastane, kui hakkasin seal tegema dokumentaalfilmi 82aastasest eesti nunnast ema Kseniast. Käisin läbi pika tee – idee tekkimisest kuni filmi “Õlimäe õied” valmimiseni läks seitse aastat. Pidin kloostrielust sügavuti läbi kasvama, et mind omaks võetaks. Teisalt sain lähemalt tundma õppida, kuidas tuksub püha linna süda väljaspool kloostrimüüre – sattusin müstilistesse seiklustesse nii ultraortodokssete juutidega kui ka palestiinlastega. Pidasin filmimise ajal päevikut ja sellest kasvas välja raamat, millest leiab vastused mõnelegi olulisele küsimusele, mis jäi filmis vastamata.“
Pressiteade, 02.12.2014