Viru. Vabaduse saatkond (2013)

Filmi erinevad versioonid

Siin, Soome lahe lõunakaldal on seesama filmiprojekt elanud oma elu tööpealkirja „Oratoorium Viru hotellile” all. Tegemist on filmikunsti ajaloos unikaalse nähtusega, kus ühe stsenaariumi ja sama ülesvõetud materjali põhjal valmib kaks erinevat linateost.

„Filmi tehes on selgunud, et Virul on eri inimeste jaoks olnud erinev tähendus,” kirjutab Mäkelä filmi kodulehel. „Eestlaste vaatenurk on hoopis teistsugune kui soomlastel. Sellepärast valmib ka teine, eestlaste vaatenurgast lähtuv versioon. See on eksperiment dokumentaalfilmi vallas. Põhiliselt sama materjali põhjal monteeritakse kaks erinevat teost, Margit Kilumetsa eesti versioon valmib kevadel 2013.” Viru hotelli filmiprojekti Eesti-produtsent Riina Sildos kinnitas, et Viru film saab tõepoolest stuudios Amrion varsti valmis.

Laasik, A. (2013). Eestlased ja soomlased tegid Viru hotellist eri dokfilmid. Eesti Päevaleht, 28. veebr, lk 14.

Filmist meedias

Margit Tõnson: „Peagi linastuvast Viru hotelli dokfilmist selgub muu hulgas, kuidas ehitus Sofi Oksaneni vanemad kokku viis.
Filmistaar Elizabeth Taylor, kes Viru hotellis 1975. aastal põgusalt peatus, oli toonasest popilt punaste seintega teise korruse grillbaarist sedavõrd vaimustuses, et oleks tahtnud selle endaga koju kaasa võtta.

Taru Mäkelä leiab, et Viru hotell oli nagu omamoodi Trooja hobune, mille jõudmine Nõukogude Eesti pealinna lõi kõik võimalused raudse eesriide rebenemiseks. Turistide ja kohalike, ka hotelli töötajate vahelist suhtlemist püüdis küll KGB igati takistada, aga info, mida saadi niikuinii Soome televisioonist, leidis nüüd mõne „kodustatud soomlase” suu läbi ja kohvriga kaasa toodud kirjanduses kinnitust.

1972 uksed avanud, Inturisti tellimusel ehitatud hotelli üks eesmärk oli luua välisturistides pettekujutelmi ilusast nõukogude elust, lüüa pahviks suurepärase teeninduse, toidu ja kultuuriprogrammiga, teisalt aga garanteeriti, et turistide taskust tulev valuuta jõuaks õigesse kohta ehk kommunistliku ülesehitustöö teenistusse.

Viru oli hotell, kus 1970‑ndatel ja 1980-ndatel oli iga kliendi jaoks palgal 1,3 töötajat. Koht, kuhu turistid ise apelsine tuua ei tohtinud, aga apelsinid olid ometigi nende hommikusöögilaual. Paik, kus riskijulgem eestlane sai laulva revolutsiooni ajal selgeks esimesed ettevõtlusreeglid – ostad kümnega, müüd kaheteistkümnega!“

Tõnson, M. (2013). Viru klassika punases kastmes. Eesti Päevaleht, 31. märts.

Tiina Lokk, PÖFFI juht ja filmikriitik: „Ajakirjandusliku teledokumentalistikana asjalik, kunstilise dokumentaalfilmina aga väga ratsionaalne ja igav käsitlus ühest äärmiselt huvitavast nähtusest. Viru hotell on nõukaaja kvintessents – seda siit välja ei loe. Puudub emotsioon ja kujundlikkus, mida rääkivad pead ei asenda. Ka Eesti dokumentalistika on valdavas osas teledokumentalistika. Kahjuks.“

Indrek Kasela, kinopidaja: „Ood dekadentsi majakale nn heal vene ajal. Kui tahaks, võiks sellest majast filmida nii „Visa hinge“ kui „Hirmu ja jälestust Las Vegases“. Dokumentaal on hea algus, kuid legendi taasloomiseks vaat et liigagi kuiv vorm. Kohustuslik vaatamine neile, kes on sündinud pärast Nõukogude Liidu hukku.“ /---/

Eesti film luubi all: „Viru. Vabaduse saatkond“ (2013). [Tiina Lokk, Indrek Kasela, Lenna Kuurmaa, Roman Baskin annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 6. apr, lk 10.

Karlo Funk:"Dokumentalistika dominatrix Eestis on ajalugu. Dokfilmide vaade on liikunud ajas järjest lähemale, muutunud nostalgilisemaks ja saanud pehme, veidi vaseliinise serva. Eesti dokumentaalfilmid ei ole püüdnud tungida nõukogude kogemuse tuumani, vaid hõlmavad juba tuntud teemasid, liikudes lineaarse sündmuste kroonika ja mentaliteediajaloo piiril. Margit Kilumetsa “Viru. Vabaduse saatkond” koondab hotelli kohta räägitud lugusid ja legende ning on tervikuna ladus ja lihtsalt vaadatav. Kui telekanalitel oleks meelelahutusliku ajastudokumentalistika žanr, sobiks film selle õppematerjaliks. Samas käivitab filmi mäletamise, mitte teadasaamise nauding. “Viru” on ülesehituselt ja teostuselt igati korralik ning toob 70ndate kontekstis välja seose Soome töö ja Nõukogude Eesti dolce vita vahel. Ent Viru hotell ei hõõgu meie ühisteadvuses enam põletava kapitalismisümbolina, kus juba varakult õnnestus omavahel eristamatult siduda lihtne tulus ärimudel ja veel lihtsam kehamüümine."
Funk, K.(2013). Halli varjundeid, sensatsioonideta [Eesti dokfilmiaasta 2013]. Eesti Ekspress, 23. dets, lk 40-41.

Filmi autor Margit Kilumets vendadest Repodest

"See, et vennad Repod peavad filmis olema, sai mulle selgeks pärast hea kolleegi Mati Talviku repliiki – kui selle venna kätte saaksid, siis oleks film sama hästi kui tehtud! Eks Mati mäletas ja oli juba Viru ehitamise ajal kursis selle Repode ümber toimuvaga," räägib dokfilmi "Viru. Vabaduse saatkond" autor ja režissöör Margit Kilumets, kellele Viru hotelli ehitusega pankrotti läinud Repo OY omanikud andsid Eesti publiku jaoks esimese intervjuu.

"Legendaarsete Repo vendade numbri sain Soome kolleegidelt ja vennad Mikko ja Martti lubasid meid võõrustada. Kas intervjuu tuleb või mitte, jäi esialgu lahtiseks," avaldab Margit Kilumets kaadri taha jäänud seiku.

Viru hotelli ehitanud soomlasest Mikko Repost näeb filmis ainult murdosa, kuigi nii mees kui ka tema saatus väärinuks enamat. /---/

Filmist jäi selgusetuks, mis elu Viru ehitanud OY Repo omanikud praegu elavad. Vennad Repod ja nende pered on peaaegu kogu Savonlinna parimate kruntide omanikud. Kuigi nad on Soome meedia suhtes kriitiliselt meelestatud, nõustusid nad meiega kohtuma. Ega Mikko alguses nii väga rääkida tahtnudki, aga ju ta arvas, et see on soomlaste film ja ükskõik, mis ta räägib, niikuinii sisse ei panda. Hea näide sellest on saade "Kuka lensi yli pesän...." ("Kes lendas üle pesa..."), mis YLEs küll valmis tehti, aga eetriõigust ei saanudki. Ei lubatud mul seda saadet ka oma filmis kasutada.

Kellele oli kasulik OY Repo pankrotti ajada? Egas ometi Nõukogude Eesti teinud neile staarhotelli ehitusega Taskilat?
Taskilat ei tehtud! Ja Repot ei ajanud pankrotti eestlased, vaid soomlased ise. Olin enne ära vaadanud ka YLE arhiiviriiulil seisva telesaate ja teadsin päris hästi, kuidas Soome pangad ja suurettevõtjad panid seljad kokku ja tekitasid OY Repo pankroti. Põhjuseks, et tuli üks mees Ida-Soomest, ehitas Nõukogude Liitu staarhotelli ja hakkab saama kõiki suuri tellimusi Venemaalt. Ajasid Repo pankrotti ja keerutasid seda pankrotipesa 18 aastat. Et ta uuesti turule ei pääseks. Jälle omaette filmi väärt lugu ja kahtlemata oluline ka Viru hotelli loos!

Minu intervjuu jäi ka Mikko Repo viimaseks avalikuks esinemiseks, sest pool aastat pärast seda ta suri. Ja must materjal on mul ju ometi olemas, nii et mine tea, mis sellest veel sünnib. Muide, soomlased on Repo asjus endiselt arglikud ega ole seda saadet, mis riiulil seisab, ka kunagi näidanud.

18 aastat elu pankrotipesas, kas see on muutnud ka Repode suhtumist Viru hotelli?
Nad ei ole ammu Virus käinud, aga praegune juhtkond võttis nad sõbralikult vastu. Arvan, et neil on vimm Soome pankade ja teatud konkurentide suhtes, aga eestlased ju ei puutunud neisse mängudesse. Sellepärast ka soe suhtumine meisse./---/
Roomets, K. (2013). Kilumets: "Repod väärinuks Viru hotelli dokfilmis enamat!". Õhtuleht, 9. apr, lk 13.