Rein Marani dokumentaalfilm eestlaste loodus- ja pärimuskultuuri pühadest paikadest -hiitest.
Rein Maran on filmi tarbeks üles võtnud üle kolmekümne Eesti looduslikest kultuspaikadest säilinud hiiekoha. Filmidokument jäädvustab looduslike pühapaikade praeguse seisu, enamus juba unustatud ja säilinud vaid vanemate inimeste mälestustes, üksnes mõned neist on kaitse all. Ühtaegu on see ka mõtisklus ühest kaduvast traditsioonist: looduse austamisest ja loodusega arvestamisest. Mõtlikus tempos vahelduvad kaadrid hiitest, allikatest, ohvrikividest, hiiesaartest ja hiiemägedest ning hiiepuudest, mis looduse vormitud skulptuuridena on aja kulu ja inimeste meelemuutuste tunnistajaiks. Kaader kaadri järel sirguvad taeva poole kase-, männi-, kuuse-, tamme-, pärna- ja sanglepatüved. Vaid mõned korrad vilksavad loo aeglase kulgemise sisse loomad: vaskuss, lendorav, põder, rohevint, ilves, metstuvi, metskits. Pühapaikade lähedal elavad kohalikud, eelkõige vanema põlve esindajad jagavad hiitega seotud pärimuslikke mälestusi või meenutavad vana aja õpetlikke lugusid. Maran on jäädvustanud killukesi vanade traditsioonide (varrud, suvisted, ohvriandide jagamine) edasikandjatest või uuskasutajatest Setomaal ja Taevaskojas. Arheoloog, filosoofiadoktor Heiki Valk räägib pühapaikade olulisusest eestlaste elus. Kunagiste kultuskohtade ilu ja võlu esiletoomine oma puutumatus metsikuses lisab pühadele paikadele omamoodi maagiat. Filmi lisas antakse eraldi slaidiprogrammina jooksvatel pilditahvlitel mõnelauseline lühitutvustus kõigi filmis näidatud hiite ja pühapaikade kohta.
Vaata lisainfot selle filmi kohta