Hiite lummus (2013)

Filmi saamisloost

Katke intervjuust Rein Maraniga:

Millest tuli hiiefilmi idee?
Olen üsna palju mööda Eestimaad ringi liikunud ja mind hämmastas, et meil on kohutavalt palju kohanimesid, mis kannnavad hiite ja pühade paikade nimesid. On Hiie talud, Hiiesalud, Hiiekivid, Hiieallikad, Hiiepõllud, Hiie külad. Neid kohtab ikka ja jälle. Püha-nimesid on täpselt sama palju. Mind hakkas võluma mõte, et neid hiiesalusid võiks käsitleda kui vanimaid looduskaitseobjekte. Sest aastasadade jooksul ei tohtinud sinna midagi juurde tuua ega ära võtta, loodus arenes omatahtsi. Lugesin nii palju läbi kui võimalik, seda oli üsna vähe. Sattusin ka Ahto Kaasiku ja Maavalla Koja peale, nemad lausa külvasid mind allikatega üle. Aga mu esialgne mõte muistsetest looduskaitsealadest ei kannatanud kriitikat – aeg on teine ja seadus hiisi ei kaitse. Nii et „Hiite lummus” peaks olema ristläbilõige muinasmälestistest ja pühadest paikadest.

Tegelikult tegite ju kaks filmi.
Seda tüüpi film peab keskenduma kas teabele või tunnetuse andmisele. Teabe jagamiseks tekkis mõte teha lisaks „Hiite lummusele” ka teine film [“Looduslikud pühapaigad Eestis”- toim], mis meenutaks rohkem videoloengut ja kus küsitletaks eri elualade asjatundjaid. Esimene sai riigilt toetust, aga teist peeti ebavajalikuks. Aga mida kauem ma seda filmi tegin, seda rohkem küpses tunne, et ilma infota jääb kõik poolikuks. Õnneks tuli appi Maavalla Koda, kes oma rahvusvaheliste toetajate kaudu selle tegemist toetas. Eriti oluline oli see tõlkimiseks – filmil on inglis-, saksa-, prantsus-, hispaania- ja venekeelsed subtiitrid. Teist pole veel näidatud, aga mõlemad jõuavad nüüd kohe ühel DVD-l poodi. Peenem mõte DVD-d teha oli selles, et dokumentaalfilmi saatus on meil ühelt poolt koomiline ja teiselt poolt ka veidi kurb. Ta lendab nagu üks tähekene läbi avaruse, teda esitletakse pidulikult ja siis näidatakse mõnes kinos – kui näidatakse –, ta jookseb televisioonis üks-kaks korda ja siis on läinud unustustehõlma. DVD jääb raamaturiiulile alles.
Kressa, K. (2013). Rein Maran: püüame ikka pühaduse poole. Eesti Päevaleht: LP, 23. märts, lk 28-29.

Ühine esilinastus

Tartus toimus „Hiite lummuse“ ja koos sellega valminud filmi „Looduslikud pühapaigad Eestis“ esilinastus 26. märtsil kinos Cinamon. See oli ainus kord, kui esilinastusel sai näha mõlemat filmi koos. Filmidest kõneles ka autor Rein Maran.
Maavalla Koda, http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik=&id=4872&op=lugu (17.08.2013).

Filmist kriitiku pilguga

Alo Lõhmus: „Rein Marani värske film “Hiite lummus” viib vaataja hiide ja jätab ta sinna omapäi mõtisklema. Just seda hiies teha tulebki.

Filmi esimestel minutitel tundub, et midagi on justkui valesti. Kas kinoprojektor on ikka korras, kas see heliriba, kus asub mikkmikiverliku diktori sugestiivne hääl, Rein Marani filmide kunagi nii lahutamatu komponent, on ikka sisse lülitatud? Sest kinoekraanil värelevad tuules küll võimsa hiietamme kaunid lehed, taustal kuuleme lummavat regilaulu ja loodushääli, kuid keegi ei selgita meile, mida me näeme. Keegi ei anna ajaloolist ülevaadet hiitest, tempides teaduslikku juttu mõne külmavärinaid tekitava täpse kujundiga. Jah, aga see oodatav-loodetav mikkmikiverlik kaadritagune hääl on siiski olemas. See käivitub filmivaataja peas tema enda sisekõnena. Mida kaugemale Marani uus film edeneb, seda võimsamaks ja selgemaks hääl muutub – see on hiite endi hääl. Või siis nende olendite oma, kes hiites elavad.
/---/

Näib, et midagi on õige pea muutumas, maailm on muutumisvalmis. Rein Marani filmid (lisaks vaate- ja mõtisklusfilmile “Hiite lummus” ka intervjuude põimik “Eesti looduslikud pühapaigad”) on saabuva muutuse märgiks.

Muinastarkused on korraga aktualiseerunud, muinasajalugu on järsku jälle oluline ning veel mõne aja eest loomulikuna tundunud euroopalik ajalookäsitlus tekitab üldrahvaliku äratõukereaktsiooni. Hiied on löönud kohisema, maa vabiseb koju ruttava Kalevi sammude all.

Marani film on 60minutiline viibimine hiies, ja mul on tunne, et need, kes selle läbi teevad, otsivad juba õige pea üles ka päris hiie.
Lõhmus, A. (2013). Marani uus film on märk alanud muutusest. Maaleht, 4. apr., lk. 36.

Rein Veidemann: „Maran ei lähene kujutatavale dramaatilises võtmes. Ta ei süüdista eestlasi maausu hülgamises. Kui midagi filmi moraaliks pidada, siis võiks see olla ühelt poolt tõdemus, et võib-olla just maausule omane intiimne pühadus on aegade lennus pidanud teed andma ekspansiivsematele rituaalidele.

Teiselt poolt näitab Maran lootusega eestlaste animismi kestmisse Taevaskojas aset leidvat varrude rituaali. Lootus kestab selleski, et suvistepühade aegu minnakse mõnes kohas veel metsa hiiepuid ehtima ja eestlaste pühad paigad (ohvrikivid, allikad, üksikuks jäänud vanad puud) saavad vastava tähistuse.“ /---/
Veidemann, R. (2013). Eesti dokumentalistika grand old man'i intiimne pühadus. Postimees, 25. märts, lk 15.

Sigrid Saarep: „Üks Marani tugevus seisnebki selles, et pärast ekraanil nähtut tahab vaataja ise loodusesse oma silmaga vaatama minna. Ka rahulik, kohati pea liikumatu voolavus on paljude Marani filmide, nii ka 2013. aastal valminud kuuskümmend minutit pika dokumentaalse vaatefilmi „Hiite lummuses” tugevus. Puuhiiglaste ja ürgsete kivirahnude kõrval on filmis näha veel üksikuid loomi, linde ja putukaid. Seda tähelepanuväärsemaks osutuvad filmis kaadrid, mis annavad mõista, et looduskeskkond on olendite asustustiheduselt võrreldav linnakeskkonnaga. /---/

Maran on kasutanud filmi pealiinis, mis keskendub puhtalt hiitele, regilauludele omast monotoonset korduse printsiipi. Kaader kaadri järel näeme üld-, kesk- või lähiplaanis taeva poole sirguvaid kase-, männi-, kuuse-, tamme-, pärna- ja sanglepatüvesid. Sahisevad võrad, puud, millest teinekord on jäänud alles vaid pooleldi kuivanud-korbatanud hiigelrondid (Võlla ja Lautna hiietamm). Rütmi moduleerivad kaadrid ohvrikividest, allikasilmadest, hiiesaartest ja hiiemägedest, samuti lähidetailid juurikatest, samblikest, rohunuttidest ja osjadest. Vaid mõned korrad vilksavad loo aeglase kulgemise sisse loomad: vaskuss, lendorav, põder, rohevint, ilves, metstuvi, metskits. Kaitsealuse ja öise eluviisiga loomakese, lendorava jäädvustamiseks peab kindlasti olema õnne, teadmisi ja kannatlikkust. Fotograafid varitsevad aastaid, et haruldust tabada. /---/

Otse enne filmi lõppu ehmatas mind kui vaatajat Põltsamaa parki istutet Tauno Kangro Kalevipoega-kündjat kujutav skulptuur ning 1869. aastast alguse saanud laulupeotraditsiooni näitamine hiite kontekstis on küsitavalt haagitud. Kas kündev Kalevipoeg oligi mõeldud koletu võrdlusena või näidati heausksetele Eesti uuema aja sakraalsusi, jäigi selgusetuks. Kindlasti on laulupidu paljudele siinsetele inimestele püha, aga pigem siis uussakraalses tähenduses. Traditsioon, mida selle sündmusega edasi kantakse, on loodud rahvuse ja rahvuslikkuse tekke ajal, hiite mitme tuhande aastase ajaloo taustal on 150 aastat piisake meres.
Saarep, S. (2013). Marani liikumatu voolavus. Sirp, 22. märts, lk 26-27, foto.

Filmi kodulehekülg

http://www.gaviafilm.ee/et/content/hiite-lummuses-2013 (17.08.2013).