Avaleht » Filmiliigid

Kabaree (2012)

Dokumentaalfilm Kestus: 26:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

Mõte õpilaste kabareest film teha sündis filmi autori Gerda Kordemetsa sõnul sellest, et tegemist on siiski üsna ainulaadse ettevõtmisega. Nimelt teevad kabaree-etenduses kaasa kõik üheteistkümnendate klasside õpilased. Lisaks on oma võlu kabareetraditsiooni pikal eal. Tänavu astub kabareetrupp rahva ette juba kahekümne kolmandat korda.

Filmi peaosatäitja Iti Toon: “Gerda on filminud meie proove ja tegevus toimub läbi minu silmade. Näitlema ma ei pea, olen mina ise.”  Iti Toonist sai filmi peaosaline seetõttu, et tema ema Kristi Kull lõi kaasa esimeses kabaree-etenduses. Kristi Kull meenutas, et esimene kabaree-etendus pandi kokku 1988. aastal. Tollal oli tegemist kutsetega üritusega ja esinemiskava harjutati umbes poolteist kuud. Loomulikult ei olnud neil kasutada selliseid tehnilisi vahendeid nagu tänapäeva noortel, aga kõike tehti hingega ja tulemus oli üsnagi kabareelik.

Kristi Kullil on ka endal filmis väike roll. Nimelt filmiti nende kodus seda, kuidas ta tütrele oma mälestusi räägib. “Kindlasti lähen tütre esinemisele esietendusel kaasa elama,” kinnitas Kull.
Veldre, T. (2012). SÜG-i kabareest valmib dokfilm. Saarte Hääl, 21. nov.

Kordemets tõdes, et valminud dokumentaalfilm ei tulnud siiski päris selline, nagu ta oli ette kujutanud. “Tegelikult tahtsin esiplaanile tuua suhtelugu, mille taga oleks olnud kogu kabaree tulevärk. Välja tuli aga vastupidi,” lausus ta. “Samas ei ole see ka vale – tahtsin ju kümme aastat rääkida inimestele, et Saaremaal on selline asi – kabaree, ja arvan, et selle osa rehkendusest tegin ma ära.”
Puutsa, M. (2013). SÜG toob oma kabaree linnarahva ette. Saarte Hääl, 16. jaan.

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Gerda Kordemetsa „Kabaree” (RMG, 2012, 26 min) algab hoogsa kankaaniga: tüdrukud jooksevad lavalt saaliparketile ja hakkavad jalgu pilduma. Seda aga mitte kuigi kauaks, sest eks edaspidi ju jõua. Kohe pakutakse seletusi kabareele kui nähtusele. Indrek Saar arvab, et seda ei ole võimalik sõnul seletada ega kirjas kirjeldada. Reet Sillavee leiab, et midagi tähesärast, midagi maagilist ja müstilist. Üheteistkümnenda klassi õpilane Iti Toon ütleb, et tal on käsil kahekümne kolmas „kabaree” tegemine. Sellest ka filmi pealkiri. Samas rääkivate peade vaardis seletab Saaremaa Ühisgümnaasiumi direktor Viljar Aro: „Ma arvan, et kui me ütleme siin „kabaree”, siis me teame, millest me räägime, aga see, millest me räägime, see pole tegelikult kabaree. Ta on ikkagi ühe lennu etendus, ühe lennu isetegemise rõõm. Mis algas 1980. aastate lõpus ja mida on senini järje peal hoitud.”

Režii annab küllalt kiiresti (kuigi sõnaga) selge pildi, millega tegu. Kaevutakse ainese ulatusse, leitud on mustvalged lõigud ENSV lõpuaastate koolikabareest ja näidatakse pilte fotoalbumist. Ehedat mäluemotsiooni on Iti meenutuses, kui ta räägib, kuidas nägi 7. klassis esimest korda oma koolis kabaree-etendust. Kordemetsa filmis on ka mõni teine n-ö kabaree hing, aga eraldi sädeinimeseks kui persooniks eendub tema filmis Iti Toon, kelle eksponeerimisega pakutakse tahes-tahtmata mõningaid portreelisi sugemeid. Iti veab üht rühma, liidab kabareetegijaiks kolm klassi. Üldse heljub „Kabaree” loost kooliõpilaste isetegemise lusti, initsiatiiv on tüdrukute käes. Ostetakse kangaid, lõigatakse, õmmeldakse, noortes on õhinat ja indu. Kaamera poeb protsessi, tantsuseade autor vaatab üle, kuidas etenduseks valmistutakse, keskset ja kõigega seotud teemat on mitmekesiselt ekspluateeritud, „käiamises” on oma hoog, kuid see võiks olla säravam. Näha on isevärki kooliteatri köögipool ja tava ajalugu ühes koolis, tavale lisaväärtuseks ajalooline ülevaade, minnes aastate kaupa tagasi kuni 1988. aastasse. Videod on säilinud, neid saab nüüd filmis rakendada kui allikaid. Hästi ei saa aru, mismoodi seostub kabaree jõuludega Kuressaares.

Nagu dokumentaalfilm otsib (poolteadlikult) oma üllatust, peavad üllatuse leidma ka koolikabareelised — varem on aulasse mängu toodud mootorrattad ja rulluisud. Kuid mida edasi, et asi ei korduks?! Kabaree ja ka „Kabaree” (filmi pealkiri on orgaaniliselt pidev) taust ja reeglid avanevad kiht-kihilt, aga mitte range ülesehitusega. Pigem on loogika struktuur vabas ja lõdvas loomingulises tuules eklektiline, ehk postmodernnegi.

Üheks „Kabaree” haruteemaks kerkib kehaline, noore inimese erootilisem pool, sest loomulikult käivad kabareega ja miks siis mitte ka koolikabareega kaasas erootilised hoiakud. Otse pole seda tahku filmis esile tõstetud, kuid vaataja võib selle üle mõtiskleda küll, kuna aines lubab seda aimata või eeldada. Pigem on pedagoogiliselt hea, et abituuriumi seksuaalsus jääb esteetilises transformatsioonis ühe väljundina oma kooliseinte vahele ja seal aastast aastasse õpilasomavalitsuslikult õilmitseb.

„Kabaree” oma teemast välja ekslema ei jõnksle, tava jälgi aetakse ja värsket protsessi palet vaetakse läbikaalutud sammudega ehk, teisisõnu, režiid on ohjatud pigem professionaalselt kui kirega. Film tekitab mõõdukat, veidi kõikuvat huvi, kuid laiemat vaatajat eriti erutada ei tohiks. Ühe eesti gümnaasiumi eriline tava on igatahes pildipurki pandud.“

Teder, T. (2013). Koolikabaree, pärimusmuusika, paguluspelgus, rahvaloendus [Eesti lood 2012, II: „Kabaree“, „Folk juu!“, „Seto saadik“, „Vigala vürts“, „Elu libedal jääl“, „Üleloetud inimesed“]. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 110-121.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm