Avaleht » Filmiliigid

Heino Eller. Quinta Essentia (2013)

Ellu Elleri käsikirjalisi ülestähendusi aastatest 1944 - 1997

Dokumentaalfilmid Kestus: 88:45

Huviinfo

Filmi valmimisest

Dokumentaalfilmi tootmist alustati 1. märtsil 2010, filmi arendamine ja tootmine kestis kaks ja pool aastat. Film valmis 15. detsembril 2012 koostöös Teatri-ja Muusikamuuseumiga, kes andis tootjafirmale õiguse kasutada kogu Elleri arhiivi (1000 kirja ja päevikud Elleri ja tema naise tekstidega), mis oli väga põhjalik, kuid käsikirjaline ja digitaliseerimata. Vastavalt koostöölepingule digiteerisid tootjad vastutasuks kogu Heino Elleri arhiivi. Teine koostööpartner oli Eesti Rahvusringhääling, koostööleping andis õiguse kasutada ERR arhiivimaterjale.
Allikas: EFI andmekogu

Fimist kriitiku pilguga

Igor Garšnek: "Dorian Supin on oma vastvalminud Elleri-filmi autorina läinud seda teed, et põimib linateoses oskuslikult kokku biograafilise narratiivi ja meie tuntud muusikainimeste meenutused. Kõige pikemalt ning ka kõige sugestiivsemalt ja huvitavamalt räägib filmis Heino Ellerist kui professorist Arvo Pärt. On tunda, et noorel Pärdil oli oma mentoriga küllaltki usalduslik ja isiklik suhe. See ei jäänud pelgalt õpilase-õpetaja tasandile, vaid hõlmas nii elu- kui kunsti­tõdesid märksa laiemalt, mõningatele tundidest popitegemistele vaatamata.  Peab lisama, et visuaalselt mõjuvad kaadrid on filmis eriti need, kus Pärt räägib Ellerist Laulasmaa ranna- ja loodusvaadete taustal. Teadupärast oli Ellerite suvekodu just Laulasmaal ning loodus oli heliloojale inspiratsiooniallikana ju väga oluline.
Kokkuvõttes on Dorian Supini vastvalminud „Heino Eller. Quinta Essentia” hästi sooja sisseelamise ja asjatundliku materjalivaldamisega tehtud film. Ent alati võib mõelda, et „mis oleks, kui …”. Mis oleks, kui kõnealuses linateoses oleksid ka mitmed meie interpreedid just Elleri muusika ja heliteoste ning nende esitusnüansside kohta oma mõtteid saanud jagada? Muusikateaduslik loeng olnuks selle filmi kontekstis ehk liiast, aga midagi tahtnuks siiski nagu veel."
Garšnek, I. (2013). Meenutusi Heino Ellerist. Sirp, 1. veebr, lk 26-27.

Immo Mihkelson: "Tänu päevikut pidanud Ellule teame nüüd Elleri mõttemaailmast ja tema inimlikest külgedest hoopis rohkem kui muidu. Eller ei olnud jutukas, tema sõpruskond oli kitsas ning avalikkuse ette tulemine talle ei meeldinud. Näis, et tema elu möödus suletud uste taga muusikas. Ka oma õpilaste muusikas, mida ta aitas õppejõuna lihvida.
Kuidas ta seda tegi? Milliste liigutuste või sõnadega andis teistele edasi muusika kultuuri? Mis ikkagi päriselt puudutas ja milline osa nähtamatust jättis lõpuks jälje? Milline oli tema enda vaimulaeng? See on saladus, mille üle imestavad filmis ka kaamera ees rääkivad ja möödunut meenutavad Elleri õpilased – praegu juba eakad inimesed, kes elus juba nii mõndagi on kogenud ja peaksid oskama kogetut ka üldistada. Jah, muu kohta küll, aga mitte seda. Eller jääb ikka veel müsteeriumiks. Nagu päikesetäpp, millele sõrme peale ei saa. Ja nagu päikesekiire valguslaiguke, on ka mälestus sellest inimesest, muusikust ja õpetajast soe ning valgustav.
Film tekitab helge sõbraliku tunde. Valu ja kammitsev äng – liigagi paljude eestimaiste lugude ja filmide pärisosa – jäävad tagaplaanile, sest üks teine tunne on püsivam, ulatub ajas kaugemale ja suudab korda saata rohkem. Filmi lõpuminutitel on Elleri Laulasmaa suvekodu ees kaadris Pärt, kes Ellerist rääkides ütleb: «See on tugev, see on puhas, see on püha meie jaoks. Tähendab, see ei kao. Meie kaome küll, aga see asi jääb alles.»
Tähendab, et hea film on. Suure sooja tunde jätab. Ulatub kaugele."
Mihkelson, I. (2013). Heino Elleri mõistatuslik element. Postimees: AK, 26. jaan, lk 10.

Ivalo Randalu: "Leinatseremoonia kroonikakaadritega algab film, inimelu epiloog tõsteti järgnevale tähendust kandvaks proloogiks — ka võõras vaataja hoomab, et see harukordse mõjuga kinotöö puudutab eestlastele väga olulist persooni. Kuidagi sedavõrd lihtne ja loomulik käik autoritelt, et tundub naiivnegi minu poolt esile tõsta. Kuid meenutagem siis ka ühte lõpulõiku, kus viimastele kaadritele vanast ja väsinud mehest järgneb „fotoviidete” tagurpidine rida tema noorusaegadesse välja — moodustub raam kogu filmile, punktiks Arvo Pärdi tõdemus Elleri nii ilmlikust kui taevalikust jäävusest. Sellesse raami paigutub rahulikult voolates narratiiv ise, see laotub loomuldasa, mõõduka nostalgilisusega nii heas kui halvas, Elleri elu ning loome- ja õpetajatöö vahel.
Just sellise lõhnadest pakatava soojatoonilise peegelduse me saime, ei mingit müsteeriumi raginal lahtimuukimist ega muusika kuiva analüüsi.
Eraldi väärib esiletõstmist operaatoritöö, seda nii vestjate karakteriseeritud portreede kui ka loodustundlike kaadrite eest, samuti mõjub sünkroonselt tume interjöör, milles Klenskaja Ellu tekste loeb."
Randalu, I. (2013). L õ h n a d e s t puudutatud film. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 40-43.

Mälestusi õpetaja Heino Ellerist

Katkeid filmist

Arvo Pärt: "Ma ei olnud eriti korralik õpilane. Ma tihtipeale tegin poppi ja mul olid mingid teised asjad peas, natukene teistsugused tegemised ja teistsugune muusika isegi. Ega ma siis ei teatanud talle, et ma ei saa täna tundi tulla. Ma lihtsalt ei tulnud, ei ilmunud, võib-olla ka järgmine kord mitte. Aga kui ma nüüd mõtlen selle peale, et tema ootas mind. Ehkki meie tunnid toimusid tema juures kodus, aga ta oli ennast häälestanud tunni peale. Ta oleks võinud oma tööd teha, muidugi, aga ta ootas. Ja vot see valus punkt, see valu ei kustu siiamaani. Need asjad peaksid ju kusagil lahenduse leidma. Ma ei tea kus, aga ma loodan, et seda on võimalik kokku kleepida.
Ta oli väga mehine ja samal ajal väga õrn. See on üks haruldane kombinatsioon. Kõige parem, mis võib üldse olla."

Avo Hirvesoo: "Väga paljud õpetajad olid minu ajal didaktilised. Ühesõnaga, mina olen tark – kuulake nüüd, mis ma räägin. Eller kunagi nii ei käitunud. Mis sa arvad, kui selle teeksime nii? Ahaa, kui sa põhjendasid ära, siis jäi Eller rahule, aga ta ütles ainult, aga vii see järjekindlalt edasi, vii see kuni lõpuni."

Alo Põldmäe: "Vahel me, Elleri õpilased, oleme lausa vaielnud omavahel, et milles see Elleri suurus pedagoogina oli. Siis esimese hooga nagu ei oskagi öelda. Ta oli justkui tavaline inimene, kes oskas suhelda oma õpilastega. Ja see suhtlemise keelgi oli tavaline, aga selliste nüanssidega, mis arvestas iga õpilast. Ja see tegi ta ilmselt ebatavaliseks. Me saime temalt märkamatult palju."

Ivalo Randalu: "Elleril on neli põlvkonda õpilasi, hakkame Tubinast peale ja lõpetame Põldmäega. Kogu selles tema tohutus galeriis, õpilaste galeriis ei kattunud mitte üks teisega. Kõik nad on oma nägu.
Elleri muusika on selline sissepoole. Ta on liiga peen selleks, et olla efektne."

Valter Ojakäär: "Ma ei mäleta kordagi, et Eller oleks mulle öelnud, et vaat see on halvasti tehtud, see on hästi tehtud. Mitte kunagi. Temal nähtavasti oli selline põhimõte, et kui sa juba õpid, pead sa ise aru saama, mis on viltu läinud ja ise aru saama ja uhkust tundma, kui sul midagi on välja tulnud."

Tõnu Kaljuste: "Elleri mõttemaailm oli väga kammerlik. Ta ei elanud lossides, ta elas väikestes tubades. Talle olid detailid olulised. Ja ma arvan, et detailide õpetus oli see põhiline, mida ta oma õpilastele jagas. Just see detailikool on minuni jõudnud läbi Arvo Pärdi. Ma ei tea teist eesti heliloojat, kes niivõrd järjekindlalt mingite detailide kallal töötab. Ja vaat, kui sa sellesama kogemusega läksid Elleri muusika kallale, siis järsku Elleri muusika hakkas kõlama. Ma arvan, et Elleri sümfooniate avastamine on veel ees."

Heljo Sepp: "See tuleb ikka raskelt, see looming. Ega ikka inglid ei jookse pea kohal. See peab tulema su seest.
Muusika ei olnud temale ainult emotsioonide väljendamise koht, vaid seal oli ka midagi muud. Ja vaat seal oli seesama eesti juur, mille kohta Eller ju ise ütleb, et minu juured on nii tugevalt Eesti mullas, võimatu on teisiti kirjutada."

Arvo Pärt: "Ja see on tugev, see on puhas, see on püha meie jaoks. Ja see tähendab, et see ei kao. Seal on midagi niisugust, mis ei kao. Meie kaome küll, aga vot see jääb alles meiega seal, ja võibolla ka siin. Ja tore oleks, kui me kõik seal kokku saaksime ja Eller oleks jälle meie keskel."

Ellu Eller Heino Ellerist: "Kui me sõitsime suvitama, siis oli Elleril ainus mure kokku panna keppideks vajalik materjal, nagu nöörid, saed, vaha, liivapaber, värv, lakk. Ka habemeajamiskraami pakkis ta ise. Kazbekki ja 3-4 kilo „Kuldvõtmekesi“ olid juba minu hoole all nagu kõik muu. Eller ei parandanud midagi, ei osalenud üheski koduses probleemis: ei löönud naelagi seina, ei tõstnud ühtegi mööblitükki, ei toonud maal ühtki ämbritäit vett, ei lõhkunud puid, ei käinud toitu otsimas ega toonud linnast, ei ole seisnud üheski järjekorras. Poes ostis paberosse ja viina määrimiseks. Turul valis õunu. Isegi muusikakirjandust ostsin mina."

Kuula lisaks

Delta. Dokumentaalfilm Heino Ellerist "Quinta Essentia". Dorian Supin. Klassikaraadio saade „Kino, kino“, http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1546623  


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm