Parem homne (2013)

Tekst filmi alguses

2006. aastal avab Soome uutele Euroopa Liidu liikmetele oma tööturu. Aastaks 2012 töötab Soomes märkimisväärne osa Eesti tööealisest elanikkonnast, paljud neist renditöölistena. See on ühe Helsingi lähedal asuva maja lugu.

Filmist kriitiku pilguga

Sigrid Saarep: „Kodusel poliit- või meediamaastikul räägitakse välismaale töötama läinud eestlastest eelkõige majanduslik-sotsiaalses kontekstis, peamise probleemina nähakse parimas eas inimtööjõu kui ressursi vähenemist ja rahvastiku taastootmiseks vajalike noorte naiste kadu. Muretsetakse eestlase kui ühiskondliku ehitusmaterjali defitsiidi pärast. Liis Nimiku loos on aga esiplaanil hoopis emotsionaalsemad ja inimlikumad teemad. Õnneks ei ole autor ketrama pannud majanduspoliitilist ja rahvastiku probleemi plaati, et kuidas tööjõu väljavoolu vastavate meetmetega pidurdada ja eestlastest talente-staare peibutuspakettidega koju tagasi tuua. Kui inimesel on ikka perse paljas ja nälg majas, on ta sunnitud pükste ja leiva ostmiseks raha teenima, olgu või välismaal. Pealegi pole filmis nähtud eestlased mingid talendid, vaid peamiselt pereinimestest ehitus- ja abitöölised. Nad kõik igatsevad oma kodu ja laste järele. /---/

Heiko Sikka operaatoritöös väärib eraldi kiitmist tema kaamera diskreetsus: see ei tungi liigselt peale, on piisavalt fookuses ja lubab inimestel avaneda. Näikse, et Soomes töötavad eesti mehed isegi vajavad võimalust suhelda võõraga, nagu tahaksid nad rääkides vabaneda sisemisest resignatsioonist ja vaigistada hingevalu.

Sümpaatselt pakendatud, tõsise teemaga loo lõpus näidatakse vaatajale laevalt saabuvat reisijate voogu, inimsipelgaid, kes juba aastaid nädalalõpu ja nädalaalguse Tallinna-Helsingi-Tallinna liinil laevalagesid täidavad. Ikka parema homse nimel.“
Saarep, S. (2013). Vaenatud kormoranid Kihnus ja laenuehitusmehed Helsingis [kaks lugu sarjas "Eesti lood": "Rasmus, kormonaudid ning..." ja "Parem homne"]. Sirp, 21. juuni, lk 30.