Suur jõgi, 2: Delta (2011)

Riho Västrik koostööst Vassili Saranaga

Katke intervjuust

Paari aasta eest käisid Leena jõe lättel ja samuti deltas, neist tegi kaks filmi  „Reis Leena lättele” ja „Delta” Vasili Sarana. Oled temaga varemgi koos töötanud, kes ta on?
Täpsustuseks, Vasili Sarana oli nende filmide  režissöör ja üks operaatoritest. Filme tegime ikka koos meeskonnaga, operaator oli veel Arvo Vilu ja montaažirežissöör Liina Triškina, kes panustas märkimisväärselt ka sisusse. Ukrainlane  Vasili Sarana on Moskva ülikooli teadur, geograafiateaduste kandidaat, iseõppijana tegelnud juba ligemale kakskümmend aastat loodusfilmidega. Mina nägin Taimõril tema filme VHS-kassettidelt ja mõistsin, et tegemist on täiesti teistsuguse käekirjaga kui muudel Vene loodusfilmide tegijail. Tal olid filmis hingematvad kaadrid ja korralik lugu. Asusin teda tuttavate kaudu otsima, Matsalu festivalil saime kokku. Kui läksime viimast aastat filmi „Middendorffi jälgedes“ Taimõrile tegema, siis töötasime juba koos. Ta oli täielikult kohastunud eluks tundras ja liikumiseks vetel, tal oli olemas vastav tehnika, meil aga rahalised võimalused. Algul suhtus ta meisse umbusklikult, kuid kuna ta tahtis uurida muskusveiseid ja teha ettevalmistusi oma uue filmi tarbeks, siis tuli ta kaasa. Kui olime kaks kuud tundras koos elanud ja ta oli meie suhtumises filmitegemisse veendunud, siis pakkus ta välja, et kas ma ei oleks edaspidi tema filmide produtsent. Olin nõus. 
Teinemaa, S. (2012). Vastab Riho Västrik. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 9.

Koguteose "Suur Jõgi" valmimisest

Filmimeeste Västriku ja Sarana liiklemine 4400 km pikkuses Leena deltas, mis näeb välja nagu hiiglaslik labürint, polnud kerge, sest vesi muudab pidevalt oma teekonda, saarekesd tekivad ja kaovad. Ehkki geograaf Sarana on suurepärane kaartide lugeja ja Västriku käes oli ka GPS, eksisid mehed ikkagi õigelt teelt. "Vasili on müstiline kaardilugeja, võttis kõrvuti sputnikult tehtud ja tavalise kaardi ning neid võrreldes leidis õige teeotsa üles, märgib Riho. Olgu öeldud, et GPSist ei ole Leena deltas suurt abi, sest satelliitkaartidel ei ole koordinaate ja füüsilised kaardid on liiga ebatäpsed."

""Suur jõgi" valmis kolmeaastase tööga. Kuus ekspeditsiooni Siberisse ja kokku üle poole aasta Leena kõrval elamist. Osa sellest ajast oli Vasili üksi ürglooduse keskel. /.../
Riho ja Vasili kõrval on veel üks tähtis mees, ilma kelleta me ei näeks, kuidas änn aitab oma tibul kooruda, kuidas vöötorav seedripähkleid peidab ja kuidas pähklimänsak neid orava tagant näppab. Operaator Arvo Vilu on paljude haruldaste kaadrite autor. 
Liina Triškina  - võlur, kes kulutas kahe seeria monteerimisele terve aasta, tutvustas Riho Västrik esilinastusel filmide monteerijat. /.../ Ta sai meestelt sada tundi materjali, millest lõpuks valmis kaks 45minutilist imekauniste ja haruldaste kaadritega loodusfilmi."
Pitsner, I. (2011). Võimas jõgi. Nädal, 2.-8. mai, lk 10. 

Arvamusi filmist

Juhani Püttsepp: „Leena delta sarnaneb oma saja haruga kosmosest vaadates habesambliku puhmaga. Vaatame jääminekut, tabatud on jääkristallide sulamist, kukkumist. Näeme vähem inimesi ja nende askeldamist kui eelmises osas, aga rohkem loomi, peategelased on lemmingud. /…/
Kuigi ka „Delta” on teekond, sarnaneb see pigem mõtterännu kui kaelamurdva rühkimisega. Ehkki paati tuleb vedada üle mõõtmatuna näivate veteväljade. /…/
Ükshaaval ilmuvad lavale selle loodusmaastiku tegelased. Änniema istub pooleldi väljahautud munadele ja saputab oma tiibu. Kujutame ette operaatorite visadust ja rõõmu väikestest ja suurtest emotsionaalsetest leidudest. See film ei alga kuskilt ja ei lõpe kuhugi.“

Vahur Laiapea: „Oli kuidagi mõnus vaadata. Ei olnud eesmärki, ei olnud üritatud intriigi punuda. Meditatiivne mõtisklus, väga kihvtilt tehtud! Niikaua kui leidub ürgilmelisi maastikke, leidub ka inimesi, kes tahavad neid paiku oma silmaga näha ja puudutada, et saada osaks loodusest, sellega, mis on hulga vanem ja sügavam kui meie XXI sajandi linnakeskkond. Vesilinnu filmirühm tõi meile „Suure jõega” seda maailma otsa tunnet koju kätte.“
Püttsepp, J. (2011). Vesilinnu teekonnalt maailma otsa [vestlusest dokumentalist Vahur Laiapeaga]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 121.

Johanna Maarja Tiik kirjutab ajalehes Roheline Värav „Deltast” (22. 07.2011): „Lähikaadrid polaarrebase kutsikate mängutuurist või emapiima imevatest muskusveise vasikatest toovad naeratuse näole. Põhjapõdra jooks pakub lihtsalt lummavat silmailu. Selline ürgne ja metsik loodus sunnib omaenese päevamuresid unustama. Klipid jääminekust täidavad hirmu asemel jahmunud imetlusega. Sel hetkel ja ses kohas tuleb tahtmine pildi sisse minna, et taas üle tuhande aasta saada osakeseks loodusest ning seda meie esivanemate kombel austada ja kummardada.”
http://vana2.rohelinevarav.ee (19.03.2014).

Tarmo Teder: „Suur jõgi” on suur film mitte üksnes näidatava ainese ja peateema ulatusega, vaid mahukas ka sisemiselt, liigirikkuse ja eluahelate esiletoomisega. See filmi on vaatemänguline loodusdokumentaal, ühe retke kannatlik ja usin kunstiline pildistus, mida võiks nimetada ka populaarteaduslikuks filmiks. Miks mitte ka audiovisuaalseks esseeks, retke üksikasjalikult dokumenteeritud kunstiliseks aruandeks. Igatahes on väike võttegrupp teinud palju tööd ja ületanud sadu takistusi, kavandanud, üritanud ja saanud, et tuua televaataja ette võimsa ja kauni ürglooduse saladusi. Pildile aitab meeleolu luua Seppo Vanhatalo loodud täpne, pigem tagasihoidlik kui pealetükkiv helitaust, peamiselt klaver ja kitarr.“
Teder, T. (2011). Eesti-Vene pilkupüüdev river movie. Sirp, 22. juuli, lk 23.

Tiit Tuumalu: „Riho Västriku autoritekst, mis filme saadab, on terane, suuteline vaid mõne üksiku, kuid tabava detaili abil portreteerima tervet linnu- või loomaliiki. Aga ka vaoshoitud, kohati liigagi, vist sama rahulikult voolav nagu Leena ise, kuigi poeetiline puudutus, tundlemine ei puudu siiski – ja see on ainult vesi „Suure jõe“ veskile. Mis aga peamine, see pole film mitte ainult loodusest, vaid inimestest ja loodusest, selle teadvustamisest, et oleme ainult kübe – just see on see, mis „Suure jõe“ nõnda huvitavaks teeb.“
Tuumalu, T. (2011). Kuidas pisike inimene kohtub suure Leenaga [Vassili Sarana dokumentaalfilmidest "Retk Leena lättele" ja "Delta"]. Postimees,  21. apr, lk 13.