Avaleht » Filmiliigid

Kümnest kümneni (2012)

Dokumentaalfilmid Kestus: 29:00

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Kaarel Kressa: „Konflikt on täiesti olemas Aleksander Kheyfetsi filmis „Kümnest kümneni”, kus kahe eri kultuuri esindajad öise viinamüügiga õnne proovivad. Nürivõitu, aga kaval ärikas tagab filmile naerukohad, halvale teele sattunud noored kunstnikud juhivad tähelepanu süsteemi kitsaskohtadele.“
Kressa, K. (2012). Kuidas Sõnajalgu saarel ufoks peeti. Eesti Päevaleht, 12. jaan, lk 12.

Mattias Palli: „Olles filmi ära vaadanud, pean tõdema, et selleks, mida seal näha võis, ei anna kedagi päriselt ette valmistada. Sain kõvasti naerda, siis jälle ei teadnud, kas see ikkagi paslik on – vaimuhaiglasse ka ju naerma ei lähe. Lõpuks jäi veel kahtlusepisik sisse, et tegu võib olla lihtsalt pullivendade ja lavastusega (siin pean silmas kaht peategelastest hakkajat ärimeest). Kuna aga varem olen mitmeid filme “Eesti lugude” sarjast näinud, siis otsustasin, et selgi korral on tegu ausa dokumentaaliga. Et seesugune äri Eestis võimalik on ning reaalselt ka toimib, mulle üllatusena ei tulnud. /---/

Kokkuvõttes annaks ma filmile kõrged punktid just seoses autori arvatava ning kohatise taotlusega valgustada seni pimeduses elanud inimesi. Et sellisegi äri ajamine Eestis üldse võimalik on. Teiseks põgusa pilguheitmise eest selle moraalilageduse telgitagustesse.
Peategelastele jagaks aga kümnepallisüsteemis hindeks ühe. Parafraseerides klassikuid: “Sellist idiootsust on raske kommenteerida.”
Palli, M. (2012). Kas äri või nali? Maaleht: TeRa, nr 5, 2. veebr, lk 6.

Mathura: „„Kümnest kümneni” on irooniline lugu, mille tegijad paistavad olevat tahtlikult absurdini viinud. Selles on ka jagu sarkasmi, ent kõik – või vähemalt kõik need, kelle esteetiline taluvuspiir alkoholiteema suhtes pole ülearu madal, saavad siiski hea suutäie naerda. Ent vaevalt on vaataja naerutamine olnud filmitegijate peamine eesmärk, sest nali on iseenesest küllalt kibe.

Millest see film tegelikult ikkagi räägib, jäigi mulle aga küsimuseks. Sest loo pealtnäha selge fookus teeb mitmel puhul kõrvalepõikeid, mis filmi lõppedes näivad hoopis kaalukamad kui küsimus, kes, kuidas ja miks „kümnest kümneni” viina müüb ja viina joob. Filmi väidetavale keskmele räägib vastu ka filmitegijate tajutav empaatia loo kesksete tegelaste, s.t viinamüüjate suhtes. Nimelt algab küll film tõdemusega, et Eestis on rahva säilimisele ohtlik alkoholitarbimise piir ületatud, ent filmis ei täheldanud ma ühtegi hetke, mil autorid oleksid olnud ilmselgelt kriitilised öösel alkoholiga mehkeldavate „ettevõtjate” suhtes. See, kas viinajoomine on halb või hea, ei ole siin mingi küsimus.

Pigem on siin kriitika all rahva suhe seadusega või täpsemini isegi seaduse suhe rahvaga. Viinamüügi võiks ses loos küllap vahetada ka hoopis mõne muu teema vastu – viinamüük on lihtsalt kõige markantsem näide –, ent küsimus, kas seadusel, mis soosib näpuga rea ajamist, on ka mingi inimlik mõte, jääks ikkagi õhku. Kõige mõtlemapanevamad on soomlasest ärikonsultandi Juhani Tammineni nõuanded noortele seaduslikkuse-seadusetuse piiril kõndijatele: ta ütleb, et nood tehkugi mitteametlik, ebaseaduslik äri. Reaalselt ei huvita seaduslikkus kedagi, s.t võimuesindajale pole seaduslikkus enam mitte eetiline, vaid puhtformaalne kategooria. Ja kui südametunnistus hakkab noori piinama, keeraku endalegi viinapudel lahti ja telligu litsid. Mida tahes ka sellisest soovitusest arvata (minu meelest on see tülgastav), tajun ma filmitegijate otsuses Tammineni mõtted filmi kaasata ometigi teatud ausust ühiskonna peegeldamisel. Kokkuvõttes on oluline mõista, et eetilisust ei ole võimalik juriidiliselt määratleda ja kindlasti mitte tekitada. Eetilisus on just nimelt iga inimese isiklik, sisemine valik. Võim, kes ise sellist valikut aga langetada ei suuda, ei peaks seda alati eeldama ka rahvalt, keda ta valitseb.

Ent ühes teiseski küsimuses pakub „Kümnest kümneni” mu meelest valulise peegelpildi eesti ühiskonnast. See puudutab dokumentaali peategelaste Jassi ja Arti motiive öise viinamüügiga alustamiseks. Tartu kõrgema kunstikooli lõpetanud skulptorid on silmitsi faktiga, nagu seda on suur hulk Eesti kunstiinimestest, et nende loometöö neid ära ei toida. Võib muidugi vaielda, kas kunstnik, kes oma taiesed pärast näitust minema viskab ettekäändel, et tal nendega rohkem midagi teha pole, on ikka tegelikult kunstnik, s.t keegi, kellele määratleb kõik muu tema missioon loojana. Võib-olla mitte. Pragmaatilisest seisukohast polegi siin vahet. Kui filmi lõpus näeme Arti Soomes lihttöölisena oma igapäevast leiba teenimas, võiks ju äsjase arstide protestide valguses küsida, kui palju kunsti-, kirjandus- ja muusikaharidusega inimesi ei tööta oma valitud erialal või on Eestit lahkunud põhjusel, et nad ei saa siin end oma „kutsetegevusega” ära elatada.

Mis „Kümnest kümneni” juures veidi forsseeritud tundub, on vaid see, et mõningad kohtumised tunduvad spetsiaalselt korraldatud. Raske oleks muidu ette kujutada, et althõlma viina müütavad noormehed pöörduksid tõsise näoga reklaamibüroosse, kus neile pakutakse 100 000-kroonist kampaaniat. Reklaamibüroo jääb siin naerualuseks, mis ilmselt ongi olnud taotlus, enne kui film jätkub lauluviisiga, kus ühele viisile põimuvad Koidula „Ema süda” ning üleskutse „Joome veel!”.“
Mathura (2012). Eesti elu kaks otsa.  Sirp, 5. okt, lk 25.

Tarmo Teder: „„Kümnest kümneni” jälgib öist viinalaenutust kümnetele isemoodi klientidele. Enamik neist tahab pidu edasi panna, aga mõni tahtvat ka lapsele viinasokke teha, puudub ainult vanaema laiba pesu. Öistest oludest tingituna on selle intensiivse montaažiga dokflmi kaadrikeskkond esitatud film noir’i esteetikas, ainult sünguse asemel valitseb melu ja pull. Õlised näod hämaruses, möödalibisevad reklaamtuled, lällajad — äri käib öösel neljani, poole viieni. Viinalaenutaja on flmitegijatega koostööaldis ja võtab asja vabalt, kuna ta on seaduse ees jokk ning loomulikult on talle ka makstud, mis viga nii topelt teenida. Kuid 2011. aasta veebruaris peatas tarbijakaitse Eriku äritegevuse. Sama aasta aprillis otsustavad Jass ja Art ka luua alkolaenutuse, et kliente kiiremini teenindada, aga advokaadi juures ilmnevad probleemid, kuna tarbijakaitse käsitleb laenutust teeseldud müügitehinguna.

Jass ja Art mängivad oma mängu, tegelikult on nad (flmi)ajakirjandusliku eksperimendi läbiviijad. „Kümnest kümneni”, mis oma sisemise vedru ehk tegemismeetodilt sarnaneb Jaak Kilmi ja Andres Maimiku mulluse „Tsirkusetuuriga”, võibki liigitada teemat uurivaks ja seda kultiveerivaks filmipublitsistikaks, mille stseenide taga võib aimata kavalat lavastust ja mõõdukat provokatiivsust. Jassi ja Arti tausta on veidi avatud, nad on koos kunstikoolis õppinud. Koos lollitatakse reklaamitegijaid ja disainereid, vaatajal pole raske taibata, et Jass ja Art töötavad filmi ja selle teema atraktiivse tabamise, mitte tõsiselt oma alkolaenutus-frma loomise huvides. Seda markeerib ka pohuistlik laul kitarri saatel sõnadega: „Joome, joome, joome veel, me joome karmilt oma eluteel…”

„Eestis on suhteliselt raske ausat äri ajada,” ütleb ärikonsultant, soomlasest Juhani Tamminen selges eesti keeles. Tamminen toob filmi Eesti saamahimulist ja tihtipeale valelikku ärimentaliteeti üldistava (eba)eetika dimensiooni, mille võtab kokku konsultandi lause: „Riigi suhtumine võimaldabki teil minna seadustest mööda.”

Ja nõnda ei hakkagi kunstnikud Jass Kaselaan ja Art Allmägi firma legaalse rajamisega jamama, vaid lükkavad käima oma öise laenuviinakaubitsemise, eksperimentaalselt sõprus- ja tutvuskonda laiendades. Ega siis janu Eestimaalt otsa saa ja pimedus seda kustuta. Viimaks raugeb skulptorihingega viinalaenutajate ind, filmi materjal sai üles võetud ja katse läbi. Väga osavalt initsieeritud ja tegelastel hästi täidetud mängulise dokumentaali lõpus aga seisab see viinalaenutaja Erik, kes filmi alguses tõsiselt laenuviina äri ajas, nüüd „tänu” tarbijakaitsele kohtukulli ees.

Jaak Kilmi produtseeritud film on jesuiitlikult hästi tehtud, aga see dokuteos pole nii ebamoraalne kui öine alkolaenutus. Siiski on flmitegijad lakkunud toitja kätt: „Kümnest kümneni” näiliselt tõsielulisse tegevusse on osavalt sulandatud valge viina Viru Valge tootereklaam ehk product placement. Vaatajal tuleb lihtsalt lõputiitrid ära oodata, ajud lahti hoida ja viinamekki mäletada. Kavalalt lavastatud, mõneti ka pseudodokki „Kümnest kümneni” marukarsklane kritiseerida ei tohiks.“
Teder, T. (2013). Väikese juubeli künnisel ehk Eesti lood 2011 II. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 88-98.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm