Avaleht » Filmiliigid

Lili (2008)

Inspireeritud maailmasõdade-aegsest šlaagrist "Lili Marleen"

Animafilm Kestus: 14:12

Huviinfo

„Lili“ - inspireeritud maailmasõdade-aegsest šlaagrist "Lili Marleen"

Underneath the lantern,
By the barrack gate
Darling I remember
The way you used to wait
T'was there that you whispered tenderly,
That you loved me,
You'd always be,
My Lilly of the Lamplight,
My own Lilly Marlene

Autori nägemus filmist

Riho Unt: Lili Marleen oli esialgselt luuletus "Noore tunnimehe laul", mille saksa sõdur Hans Leip kirjutas 1915. aastal enne Vene rindele saatmist. Lili Marleen tuleneb Leipi kallima, poodniku tütre Lili ja noore halastajaõe Marleeni nimedest.

Luuletus avaldati 1937. aastal ja Norbert Schultze, juba väljakujunenud saksa ooperi- ja filmimuusika helilooja seadis selle muusikasse 1938. aastal. Algul polnud lugu populaarne ja Goebbels soovitas heliloojal see marsiviisiks muuta.

Just enne sõja puhkemist lindistas laulu Lale Andersen (sündinud Liese-Lotta Helene Berta Bunnenberg). Laul saavutas edu alles siis, kui seda 1941. aastal hakkas mängima okupeeritud Jugoslaavias asuvate Saksa vägede raadiojaam Soldatensender Belgrad. Kui vägede ülemjuhataja Rommel oli Belgradi raadio ametivõimudele teatanud, kuivõrd see lugu talle meeldib, lisasid nad laulu oma repertuaari. Lili Marleeni mängiti igal õhtul kell 21.55, just enne eetriaja lõppu.

Liitlaste väed olid laulust samamoodi sisse võetud. Alguses palus "Parade", Lähis-Ida vägede ajaleht, et Briti väed laulust loobuksid - seda peeti Jugoslaavia partisanide seas saksa tapmislauluks. Kuid kui liitlaste sõdurid jätkasid saksa versiooni laulmist, kirjutati ja lindistati kiiresti ka ingliskeelne versioon.

"Wer ist Lili Marleen?" - esitab rottide pealik küsimuse läbi kogu filmi. Järjekindlalt üritab ta leida lahendust fenomenile, mis ühendas kõiki sõdureid, olenemata keelest-kultuurist, rindejoone polaarsusest või keisrite-kindralite ideoloogiast.
Kes on (oli) Lili surmavalt haavatud, mürsulehtrisse aheldatud noorele sõdurpoisile - kas mälestus esimesest armastusest või esimesest vahekorrast oma igapäevast leiba teeniva prostituudiga?

Filmi läbib kaks paralleelset tegevust. Sõjast räsitud näljaste rottide jõhker, kohati koomiline ülekuulamine ja sureva sõduri viimane hingetõmme, katkendlik nägemus - mõlemad sama eesmärgi nimel, et joonistuks välja pilt salapärasest Lilist. Aga kumb on tõene, kas see, mis läbi plekist raadiosaatja kostub ja juhtmete kaudu kõikjale levib, või see, mis igal sõdurpoisil lahingus kaasas ja jäädavalt südamesse salvestunud?

Filmi kaks tegevusliini on ka visuaalselt ja animatsioonitehniliselt erinevad. Mürsulehter kui sõjakeerisest väljarebitud väike amfiteater ja selles toimuv on mustvalge, klassikalises nukuanimatsioontehnikas. Haavatud sõdurpoisi nägemuspilt Lilist meenutab kollaaži koltunud albumifotost ja selles tegutsevast reaalajas ülesfilmitud näitlejast.
Allikas: Eesti Filmi Instituut

Uutes eesti nukufilmides mängivad näitlejad

Nukufilmi produtsent Arvo Nuut vastas küsimusele, kas näitleja kasutamine animafilmis on ainult Eestis popp või on tegemist ülemaailmse trendiga, et pigem on tegemist aja märgiga. „Digitaalse tehnoloogia areng kergendab näitleja kasutamist animafilmis, erinevalt filmilindist saab nüüd lubada väga kvaliteetset näitleja ja nuku kokkuviimist,” sõnas ta.
Davidjants, K. (2008). Uutes eesti nukufilmides mängivad näitlejad [animafilmidest "Kaasasündinud kohustused" ja "Lili"]. Eesti Päevaleht, 23. okt, lk 14.

Filmist kriitiku pilguga

Aarne Ruben: "Riho Unt on taas hakkama saanud millegi erakordsega, vändates heas mõttes „haige filmi” „Lili” rottidest, surnud soldatist ja Lili Marleenist. Peab ütlema, et selles suurepärases nukufilmis on midagi tugevalt psühhoanalüütilist, meenutades eelkõige jaapani robotifilosoofi Masahiro Mori hüpoteese „õõvastuseorust”.

Undi film on ristviidetega kunstiteos, milles tegelikult puudub lõplik mõte. /---/

Robot (raadio?), laip ja rotid on kõik pärit ühiskonna kloaagist, igaüks eri põhjustel. /---/ Filmis tantsib üks ühiskonna kloaak teise samasuguse kloaagiga ja mis see muud on kui surmatants. Mõnes mõttes on mindud lihtsama vastupanu teed: siin on lihtsalt üleva ja madala paaritamine. Niisuguse abielu viljaks on grotesk, näiteks Charles Baudelaire'i luuletuses „Raibe”. Riho Undi filmis seevastu märkame, et pahed (näiteks suitsetamine ja joomine) on ühtviisi omased nii ülevale kui ka madalale maailmale. Juri Lotmani filmisemiootikas sobiks selline üleva ja madala jonnakas järgnevus diskreetse kodeerimise näiteks.

Siinkirjutaja jaoks on head need filmid, mis tekitavad rohkem küsimusi, kui neile vastavad. /---/ Küsimusi jagub ja film jääb seetõttu hurmavaks.

Võiks ju küsida, mis lõpp see on, kui aparaat paar rotti lömastab. Aga täielik lõpp on alles siis, kui Lilist jääb süütult heleda voodi peale ainult tekk. See on nagu kerge nahk, mida kõige kaunim ja ingellikum olend endast maha jätab. Veel üks südamekinnitus Tiibeti „Surnute raamatule”, milles seisab: „Me tuleme valgusest, võtame endale inimnahad ülle, heidame need siis endalt ja lahkume uuesti valgusse”."

Arvustuse terviktekst:
Reportaaž ühiskonna kloaagist - Teater. Muusika. Kino

Ruben, A. (2009). Reportaaž ühiskonna kloaagist. Teater. Muusika. Kino, nr 6/7, lk 127-130.

Jan Kaus: "„Lili” liigitub kahtlemata Undi tõsisemate filmide kilda, moodustades mu meelest mõttelise järje 1987. aastal valminud filmile „Sõda”, kus Undi loominguliseks paarimeheks oli Hardi Volmer. Esiteks muidugi kohtub vaataja „Lilis” juba „Sõjast” tuntud rottidega. Kuna „Lilis” on rotid rohkem esil kui „Sõjas” – viimases kujutasid nad eelkõige/ainult vareste vastasjõudu, tumeda massi üht poolust –, siis näeb neid ka lähemalt, lähivõtetes, nende ilmed ja liigutused tulevad rohkem nähtavale, Unt on saanud rott-nukkude võimalustega rohkem mängida. /---/

„Lili” sõdur lamab filmi esimestest kaadritest viimasteni liikumatult mürsulehtris, nähes eeldatavasti just surmaund. Kordan – liikumatult, mis eriti nukufilmi kontekstis mõjub ootamatuna. Tema tardumus on ootamatu ja seda mõjuvam, seda suurema sümboolsusega. Tema ümber ja peal sagivad, rahmeldavad, rämisevad ja urisevad rotid. Rottide rohkus ja paigalpüsimatus, nende agressiivsus moodustab võimsa vastanduse sõduri liikumatusele ja häirimatusele. Kuigi sõdur on surnud, siis ei jäta Unt vaatajale kahtlust, et Hele Kõre kehastatud kaunis daam, too Lili, kuulub just sõdurile, tema maskina liikumatu nukunäo taha, elusasse maailma – paradoks missugune.

Üldistus on võimas. Rotid avastavad mürsulehtrist raadio, mis laulab „Lili Marleeni”. Kamp püüab Lili Marleeni raadio seest kätte saada, tulemuseks põlenud, läbitulistatud ja lopergune raadio. Kui juba „Sõjas” tähistasid rotid koos varestega hävingut, irratsionaalset kaost ja surma – rotid tapsid vareseid, varesed rotte – ja seda, kus see kõik kokku saab, nimelt sõda, siis just seetõttu sobibki „Lilis” rottide hääleka ja vilka raevu vastukaaluks õrnade joontega liikumatu sõdur, kelle laugude taha näeme elusat ja sooja inimest, paljast keha, tõotamas väikest surma, eneseunustust armastuse pehmetes voogudes. Siit võib edasigi minna ja mõelda, kuidas Undi loomnukud esitavad tegelikult inimsuse üht, seda tumedamat poolust – rottide juhi kehakeel ja hääl meenutab aeg-ajalt Adolfit ennast. Nii et hetkeks tekkis tunne, et kordub „Pingviinide paraadis” kord juba nähtu, kuid vastupidiselt: juhtrottnukk tõmbab kostüümi seljast ja sealt alt astub välja ehtsalt rihountlik, groteskne ja pisut vormitu füürer."
Kaus, J. (2008). Loomad kui inimesed, inimesed kui loomad [animafilmidest "Kaasasündinud kohustused" ja "Lili"]. Sirp, 31. okt, lk 16.

Eva Kübar: "Õnnestunud lahendus on näitlejate kasutamine lisaks nukkudele, mis annab olemuselt suhteliselt ebamaisele animatsioonile reaalsuse mõõtme./---/
«Lilist» pärit takkus karvaga kasukates ja kahe välkuva pika hambaga mööda ekraani ringi siblivad klassikalised ruumilised rottnukud võiks saada elutruuduse auhinna. Õnnestunud nukud on ka filmi peamine trump – sümpaatsete takutuustide paugutamised ja pummeldamised imevad vaataja tähelepanu endasse, nii et kogu tervikut siduv lihtsakoeline mõtisklus saksa sõdurilaulu saatel koguni tagaplaanile jääb."
Kübar, E. (2008). Kaks võitlust reaalsusega [animafilmid "Kaasasündinud kohustused" ja "Lili"]. Postimees: AK: arvamus, kultuur, 25. okt, lk 14.

Donald Tomberg: "Filmi animeeritud kaadrid vahelduvad mängufilmi esteetikaga, kus Hele Kõre kehastatud kena, kallimat ootava daamikese kuju areneb karskest kaunidusest üha frivoolsemaks eneseeksponeerimiseks. On see hinge heitva sõduri mälupiltide jada või tema sonimine? Või on see, mida me näeme, hoopis ühe oma kallimat sõjast tagasi ootava naise loobumine armastusest? Või on see kõik lihsalt rotte painav probleem? Need ja teised küsimused ning võimalikud vastused jäävad vaatajale. Filmi „Lili” algust ja lõppu raamiv originaalmuusika, veidi rahutuks tegev ja samal ajal muinasjutulisena mõjuv, avab igatahes tõlgenduseks ka vastandlikud võimalused."
Tomberg, D. (2009). Uneskõndija kosub jõudsalt: Rahvusvaheline tudengi- ja lühifilmide festival "Sleepwalkers 2008" [Pimedate Ööde 12. filmifestivalil auhinnatud filmidest]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 112-119.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm