Kleit (2007)

Autorid oma filmist

Animafilm "Kleit" on valmis.
Arvame, et mõned episoodid said teistsugused, kui esialgu plaanitud, kuid ka sellistena pole nad halvad. Asi on selles, et palju muutus filmi tegemisel - see ongi ju loomingulisus. Lasime mõttel vabalt kulgeda ja materjalil meelt juhtida. /---/

"Kleit" oma eksperimentaalsuses õpetas autoreid üha rohkem abstraktselt mõtlema, sundides tasapisi loobuma enam levinud narratiivsusest. Soovime jätkata eksperimentaalse filmiga, mis võimaldaks arendada ja mitmekesistada Eesti animatsiooni.

Täname.
Girlin Bassovskaja

Allikas: Eesti Filmi Instituut

Marie Antoinette'ile ja koduperenaistele pühendatud film

Siis aga anti neile äkki võimalus teha üks lühike teos, mis ei nõuaks suurt meeskonda. Ja nii mõtles Jelena ühe õhtuga välja viieminutise nukufilmi „Kleit”. Mõte oli teha film, kus pole ühtegi üldplaani, on ainult detailid. Peategelane on naine, kes elab oma unistustes. Naine, kelle kleit mäletab iluserutavat elu argiste köögiriistade taustal. Ta kujutab ette, et on kuninganna, olles tegelikult köögitüdruk. Kordagi pole naist tervenisti näha. Kaamera liigub järjekindlalt piki ta keha või õigemini mööda kleiti üles pea poole. Lõpuks peegeldub ühel pärlil ka ihaldusväärse kuninganna saatus — giljotiin, mis pea maha raiub. On seal lõppkokkuvõttes vahet, kas surm tuleb kööginoa või giljotiini läbi? Girlin Bassovskaja pühendas filmi koduperenaistele ja Marie-Antoinette’ile.

„Kleidi” taga on mõte, et me ise olemegi ju koduperenaised. Kõrged ideaalid ja lihtlabased olmelised asjad on kõik läbisegi. See ongi elu. Millega ma ikka tegelen, kui koju jõuan — hakkan põrandaid pesema ja pesu triikima.

„Kleidi” valmimise ajaks oli Mari-Liisil sündinud esimene laps Hubert ja Jelenal teine laps Adeliina. Aprillis 2008 on Mari-Liisil sündimas teine laps.

Argipäevast pole enam võimalik ennast välja lülitada. See on liigne luksus. Asju tuleb teha paralleelselt — õpetada last kirjutama ja ise joonistada samal ajal nukkude kavandeid.
/---/

Tehniliselt armastavad Jelena ja Mari-Liis oma animafilmides kasutada kollaaži — segada kokku ümarnukud, plastiliin, maalid, riie, fotod jne. „Kleidi” jaoks õnnestus neil muretseda üht läbipaistvat materjali, mida Hollywoodis kasutatakse maskide tegemiseks. Nii et „Kleidi” nuku jalad jäid kergelt kollakad ja meenutasid inimihu. Kuigi koolitöödest alates on Mari-Liisi ja Jelena filmides näha korduvaid värve (näiteks sügavsinine), ütlevad nad, et värvid ja tonaalsus sõltuvad alati konkreetse filmi sisust. Igal juhul ei meeldi neile kriiskavad, plakatlikud või erksad toonid. Pigem luitunud, läbitöötatud ja mitmekihilised. Neile ei meeldi ka uued asjad, vaid kergelt katkised, elu näinud esemed. Mari-Liisil on kodus terve kogu putukaid ja nipsasjakesi, mida ta pole küll spetsiaalselt filmide jaoks kogunud, kuid mida saab aeg-ajalt nendes ära kasutada.
Võsu, H. (2008). Persona grata: Girlin Bassovskaja [Nukufilmi loomingulise tandemi Mari-Liis Bassovskaja ja Jelena Girlini õpingutest, loomingust]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 131-136.

Filmist kriitiku pilguga

Karin Sõmer: „Jelena Girlin ja Mari-Liis Bassovskaja ehk režissöör Girlin Bassovskaja pühendab oma teise ühise projekti „Kleit“ Marie-Antoinette’ile ja koduperenaistele ning jätkab eelmise filmiga sarnase visuaalse esteetikaga, mis on astunud pika sammu stiilipuhtuse poole.

Neil on äratuntav, „õõvastav-ilus” visuaalne stiil, mis on pisut räpane ja katki, mõjudes kohati isegi ärritavalt ja tekitab vastikustunnet. Neil on tavamõistes inetud detailid-karakterid, kelles on siiski mingisugune omamoodi ilu, sest nad kuuluvad sellesse ja ainult sellesse maailma; see on ikkagi jutustus Naisest. /---/

Rahutu on ühtlasi terve filmi atmosfäär: tundub, nagu oleks kõik pidevas liikumises. See loob eriliselt „elusa” mulje, aga paneb vaataja tõenäoliselt ka harjumatusest tulenevast ebamugavusest nihelema.

Ilmselt võivad need olla ükskõik millised, kas sisemised või välised deemonid, millega naisel kui sellisel võidelda tuleb, ja kui mitte võidelda, siis neile vähemalt vastu seista ja kas või nendega leppida. Ja sellest tulenev vältimatu lõpp. Sealjuures ei ole enam vahet, kas lõpu tooja on giljotiin või kööginuga; nooruslik edevus või, ei taha küll öelda „alla andmine”, aga mida see kodumasinaks muutumine muud ikka tähendab. Ilu hääbub kunagi niikuinii ja sellega koos ka kleit. /---/

Eraldi tasubki peatuda Malle Maltise loodud muusikal, mille julge valik teeb lausa rõõmsaks. /---/
lmselt tuleks tegijaile õnne soovida, sest niisugust stiilipuhast heli ja visuaali tervikut näeb üsna harva.
Nii, nagu on paljude heade asjadega, on ka „Kleidiga”: ilmselt ei meeldi see kõigile, kes seda näevad, küll aga tunnustab iga vaataja vähemalt selle omapära.“
Sõmer, K. (2008). "Kleit" kui ühe paratamatuse õnnestunud lugu. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 119-121.

Tristan Priimägi: „Kolmandaks filmiks oli Jelena Girlini ja Mari-Liis Bassovskaja värske teos “Kleit”, muusika autoriks Malle Maltis, kes on koos Girlini ja Bassovskajaga teinud juba viienda töö. Maltise muusika oli ehk kõigist kõige intrigeerivam, segades atmosfäärilisi helimaastikke metal-kitarridega. Sobilikult gootilik oli ka film ise, näidates inimkäte abita kõikvõimalikest materjalidest valmivat kleiti, meenutades stiililt lopsakat gootiromantikat nagu ehk Joel-Peter Witkini või Vaughan Oliveri tööd.“
Priimägi, T. (2007). Muusika mängib nukkudega [Eesti muusika päevade avaüritusena toimunud animaseansil esilinastus ka Girlin Bassovskaja "Kleit", mille muusikat võrreldakse "Miriami teatriseikluse", "Lõpuõhtu" muusikaga]. Sirp, 20. apr, lk 15.

Maria Mölder: „Uutest filmidest ainuke puhtalt kunstiliste taotlustega tehtu on Jelena Girlini ja Mariliis Bassovskaja “Kleit”, milles pilt näib teenivat Malle Maltise muusika huve. Juba meloodilise tšello ja karmi elektrikitarri sünergia on piisavalt tugev, et moodustada teoseks vajalik tervik, ent Iris Oja vokaal viib Maltise loodu järgmisele tasandile. Arusaadav, et selline muusika vajab sisukat videot, millel oleks oma lugu jutustada.“
Mölder, M. (2007). Muusika liikuva pildi ikkes või vastupidi [Eesti nukufilmidest muusikateadlase pilguga, uuematest nukufilmidest vaatluse all "Miriami teatriseiklus", "Lõpuõhtu" ja "Kleit"]? Eesti Ekspress: TV Ekspress, 3. mai, lk 4.