Kalinovski väljak (2007)

Duell diktaatoriga

Haštševatski isikupärane käekiri muudab ta filmid põnevaks ka neile, keda Valgevene poliitiline olukord täiesti külmaks jätab. Režissööri on mõjutanud Fellini ja Bergmani tööd, eriti aga Mihhail Romm, kelle 1966. aasta film "Tavaline fašism" võrdleb fašistlikku Saksamaad ja kommunistlikku Venemaad. Hoolimata oma isiku erakordsest populaarsusest Valgevenes - filmi "Tavaline president" 500st originaalkoopiast tehti mustal turul 200 000 piraatkoopiat, ei ole ta loonud endale illusiooni, et üks film võiks diktaatori kukutada.

Kui Minski kaarti vaadata, siis sealt Kalinovski väljakut ei leia, miks kannab film just seda nime?
2006. aastal, kui puhkes protest presidendivalimiste tulemuste moonutamise vastu, nimetasid meie noored Oktoobri väljaku ümber, hakates seda sõltumatu Valgevene eest võitleja auks kutsuma Kalinovski väljakuks. Ausalt öeldes tegin ma selle filmi just noorte jaoks. Olen veendunud, et need lapsed ei lase oma elu ära rikkuda ega loobu tulevikust. Olen veendunud, et protest kasvab.

Filmi alguses kurdavad töökad ja sümpaatsed külamemmed, et on seisnud aastaid telefonijärjekorras ja vett tahaks, aga lisavad kohe, et ega president saa siin midagi teha.
Kõige lihtsam seletus on siin „ajupesu“ ametliku propaganda abil. Hommikust õhtuni jutustatakse neile raadios ja televisioonis, kui hea on Valgevenemaal elada ja muid infoallikaid neil pole.

Juba filmis „Tavaline president“ (1996) juhtisite tähelepanu Lukašenka autoritaarsusele ja Hitleri-lembusele.
Ühe viimase uuendusena Valgevenes hakatakse justkui salakauba otsimise eesmärgil avama rahvusvahelist posti ning arve selle „töö“ eest esitatakse adressaadile. Siin tuleb tahes-tahtmata pähe analoogia Hitleri-Saksamaaga, kus hukkamisega seotud kulud – padrunid, tuhastamine jne – nõuti sisse hukatu perekonnalt. Loogika on sama ja me läheme sama teed mööda. Siiski olen optimist: sõnavabadust riigis täielikult likvideerida käib isegi Lukašenkal üle jõu. Täna on teistsugune aeg, me elame infoühiskonnas, ning sellele ei hakka ühegi diktaatori hammas peale.

Kui palju teavad valgevenelased opositsiooniliidritest?
Ka olukorras, kus presidendil on pressi üle range kontroll, on info levitamine võimalik. Kasutati erinevaid viise, esiteks otsest agitatsiooni, ukselt uksele ja teiseks – internetti, mis on meil väga oluline infolevituskanal. Seetõttu pole juhus, et peamiseks protestijõuks said noored.

„Kalinovski väljak“ on tõsisele teemale vaatamata kohati humoorikas. On see teile iseloomulik filmikeel või olukorra lootusetus, mis ei jäta muud võimalust?
Nii seda kui teist. Mulle tõepoolest meeldib vaadata kõike irooniaga, see on mulle omane. Kuid selle filmi puhul on tegu ka teadliku valikuga. Asi on selles, et Lukašenka režiim valis oma peamiseks vahendiks hirmu. Ent hirmuga on kõige parem võidelda naeru abil. Naer on nagu hirmgi universaalne relv, kuid naer on hirmust palju tugevam.

Lennart Meri on öelnud, et kui me ise oma tulevikku ei kujunda, kujundatakse see meie eest.
Teie endine president sõnastas suurepäraselt selle, mida peaks teadma iga inimene Maal.

Te reisite palju. Kas ei teki soovi teha dokumentaalkomöödiat millestki, mis teiste maade kodanikele näib tavapärane?
Tekib ja isegi väga. Unistan teha filmi sellest, kuidas püüdlikud ametnikud käivitasid USAs idiootse võitluse suitsetamisega, kuidas nad püüavad n-ö võidelda kiilaspäisusega pea maharaiumise abil ning kuidas seda hakati orjalikult tegema ka Euroopas, sealhulgas Eestis. Sellest, kui „meeldiv“ on näha külmast värisevaid noori, küpseid ja vanu inimesi, kes teisi suitsetamise kahjuliku mõju eest kaitsedes saavad hoopis kopsupõletiku. Millesse on siis parem surra – kas kopsuvähki või kopsupõletikku?  Ja mis on kahjulikum – kas sigaretisuits või nende „tervislike eluviiside eest võitlejate“ autode heitgaasid? Südame teeb täis.

Millised meeleolud valitsevad Valgevene kultuurieliidi hulgas?
Need inimesed, keda võib nimetada kultuurieliidiks, on praktiliselt kõik režiimi vastased. Oma protesti väljendavad nad eri viisil: mõni ütleb oma seisukoha aktiivselt välja, mõni pöördub põlastavalt riigist ära, mõni emigreerub, paljud lihtsalt on pöördunud endasse, oma maailma.

Grossthal, K. ja Ross, M. (2007). Duell diktaatoriga [intervjuu Juri Hashtshevatskiga]. Eesti Ekspress: Areen, 11. okt, lk B10.