Avaleht » Filmiliigid

Kalinovski väljak (2007)

Filmi originaalpealkiri: "Плошча"

Dokumentaalfilmid Kestus: 73:00

Huviinfo

Filmi reklaamlause

Kuidas elada kaasaegses diktatuuris.

Filmi pikk sünopsis

Kolm kuud enne valimisi väitis Valgevene Vabariigi president Aleksandr Lukašenka: „Teil pole muud valikut, teil tuleb hääletada minu poolt!“ Just nii 2006. aasta märtsis ka läks. Me alustasime filmimist kaks kuud enne valimisi ning jätkasime materjali kogumist aasta lõpuni. 2006. aasta märtsis presidendivalimiste ajal Minskis toimunud rahutused panid vaatlejad uskuma, et asjad võivad minna nii, nagu need olid läinud 16 kuud varem Kiievis. Rahvas ei soovinud enam taluda rõhumist, manipuleerimist ja valijahäältega sahkerdamist. Valgevene diktaator Lukašenka oli üllatunud, kui meeleavaldajad püstitasid telgid jäisele ja lumisele Kalinovski väljakule, mis oli nime saanud 19. sajandi vabadusvõitleja järgi. Protesteerijad pidasid vastu mitu päeva, taludes erariietes militsionääride ja kinnimakstud agitaatorite solvanguid, kuni nad lõpuks vägivaldselt laiali aeti ja paljud neist arreteeriti. Me püüdsime välja selgitada, kuidas sai juhtuda, et 83% elanikkonnast hääletas Lukašenka poolt. Film jälgib opositsiooni heitlusi mõne valimisjärgse päeva jooksul. Kasutades ohtralt Lukašenka režiimi ajal ilmunud meediamaterjale, tõmbab autor paralleeli mineviku ja viimaste päevade sündmuste vahel. Film näitab ametliku propaganda valskust ja lihtsate inimeste kahemõttelist, mõnikord vastandlikku hoiakut. Pannes kokku kõikvõimalike arvamuste raasukesed, võrreldes erinevaid ajaloolisi sündmusi, pilgates diktaatori ülbust, kõrkust ja maneere, imetledes noore põlvkonna julgust ja pühendumist, jõuab film tõdemuseni, mis tegelikult toimub keset Euroopat asuvas riigis. Hämmastava materjali ja irooniliste ning otsekoheste kommentaaride kaudu räägib Haštševatski vastupanust ja kiusamisest, ilmutades oma filmiga rahva ületamatut vabadusejanu.
Režissöör Juri Haštševatski on Valgevene ametkondade tagakiusamist tunda saanud alates tema esimesest Lukašenkat käsitlevast filmist – „Tavaline president“ (1996). Nad jälgivad teda ka praegu. Kogu filmitootmine toimus põranda all, filmitud materjal smuugeldati Valgevenest välja ja toodi Eestisse, kus montaaž ja helindamine said lõppviimistluse.
EFI andmekogu

Sünopsis

Valgevene presidendivalimistele eelnenud rahutused 2006. aasta märtsis Minskis andsid tunda, et midagi on juhtumas. Ametlike andmete kohaselt võitis Lukašenka, kogudes 83 protsenti häältest. Valimiste jooksul muutuste ootuses elavnenud opositsioon, mida juhtis Alaksandr Milinkevitš, ei tahtnud aga valimistulemuste õigsust uskuda (kahtlusi tekitas see ka välisvaatlejais). Peamiselt noortest ja üliõpilastest koosnev seltskond jääb selle märgiks Minski keskväljakule (millele noored lõpuks valgevene revolutsionääri Kanstantin Vikentsi Kalinovski järgi nime annavad) külma kätte protestima ning peab vapralt vastu, kuni ülesastumise lõppu märkiva vägivaldse lahenduseni — muud moodi valitsusel neist vabaneda ei õnnestunud, kuigi prooviti nii näljutamise kui naeruvääristamisega.
Kalinovski väljak / Filmikogu, http://filmikogu.maailmakool.ee/node/23 (27.06.2013).

Režissöör Juri Haštševatski oma filmist

Juri Haštševatski: "Ma tean nii ajaloost kui ka kirjandusest, et tõde on tugevam kui vale, ja et vabaduse vaim saab võitu eksekuutori kumminuiast. Kuid üsna sageli seab reaalne elu meie ette küsimuse, kas see ikka on nii. Ehk on siin tegemist vaid kirjandusliku liialdusega? Niisiis, sel korral räägib film enda eest ise, olles sisult film-uurimus, žanrilt aga isikuline sissevaade."

Juri Haštševatski kommentaar filmis "Kalinovski väljak": "See on väljak, mille nad nimetasid oma lemmikkangelase järgi, tehes seda vastastikuste valede, künismi ja vägivalla õnnestavail hetkil. Nad tõusid sellel väljakul üles ja nii jääb see alatiseks... Kõigil ajastuil ja epohhidel on inimesed unistanud vabadusest ja selle lõpuks ikkagi saavutanud. Kuid mitte enne, kui vabaduse eest on võideldud ja võidetud."
EFI andmekogu

Produtsent Marianna Kaat koostööst Juri Haštševatskiga

Oled produtsendina teinud kaks filmi koos valgevenelase Juri Haštševatskiga. Kuidas see koostöö sündis?

Marianna Kaat: "Tunnen teda ammu, 1988. aastast. Saime ükskord Riias kokku, siis ta pakkus teha filmi „Kalinovski väljak” Lukašenka valimistest. Lukašenka lükkas valimised ettepoole, et keegi ei jõuaks akrediteeruda. Oli kiire. Kuna Eesti Filmi Sihtasutus ja Avatud Eesti Fond olid filmist huvitatud, sai projekt raha.

Juri Haštševatski naudib ohusituatsiooni. Ma olin ta eelmise Lukašenka-filmi „Tavaline president” agent ja kui ma filmi Saksamaal näitasin, peksti Haštševatski läbi, tal murti luud.

Selle filmi tegemise ajal ma ei teadnud, millega asi lõpeb. Mina võtetel ei käinud, film valmis kaugjuhtimise teel. Kartsin režissööri pärast. Niipea kui sai midagi võetud, me dubleerisime materjali ja smugeldasime Venemaa kaudu Eestisse.

Juri Haštševatski filmid on väga autorikesksed, ta lihtsalt teeb niimoodi. Festivalidel on „Kalinovski väljakut” ja Gruusia sõja teemalist „Lobotoomiat” palju näidatud. Televisioonidesse on selliseid filme raske müüa, isegi hästi on läinud."
Laasik, A. (2011). Marianna Kaat filmib partisanina Venemaal [intervjuu produtsendiga]. Eesti Päevaleht, 17. dets, lk 10-11.

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: "Kui küsisin endalt režissöör ja stsenarist Juri Haštševatski dokumentaalfilmi „Kalinovski väljak” vaatamise järel, milline element mõjutas mind kõige enam, siis pidin vastama, et tekst, autori enda sisse loetud irooniline-humoorikas kaadritagune tekst. Dokumentaalfilmi ülesanne on luua juuresoleku efekt ning seda on Haštševatski teinud sajaprotsendiliselt. Haštševatski on olnud sunnitud tegema suurema osa originaalvälisvõtetest varjatud kaameraga, muidu oleksid võimud ehk ta filmivarustuse konfiskeerinud. Tähendab, originaalvälisvõtete pilt ekraanil on ehe, teesklematu ja aus. Üsna palju on Haštševatski kasutanud ka Valgevene riikliku televisiooni propagandamaterjali, selle oma sõnumi tarvis ümber monteerinud, selle vastavasse konteksti seadnud. Haštševatski on seda aga teinud meisterlikult: tõsise riik­liku propaganda ümbermonteerimise, uue teksti pealelugemise ja helitausta vahetamisega on tulemuseks vaimustav palagan. Telgjoonena läbib filmi pikk intervjuu neiu Dašaga, kes on koos oma sõbra Juraga kõigist protestiaktsioonidest osa võtnud, selle tõttu vangigi sattunud. Veenev on aga intervjueeritava neiu ehe ja loomulik olek: ta ei ole võtnud kaamera ees mingit vabadusvõitleja poosi ja jäänud seetõttu usutavaks."
Remsu, O. (2007). Diktaator ja tema rahvas. Sirp, 21. dets, lk 10.

Andris Feldmanis: "Haštševatski on ise tunnistanud, et filme on tal lihtne teha – algmaterjal koduse Valgevene poliitilise areeni näol on lihtsalt nõnda hea. Lukašenka on poliitilise demagoogia ja ümberütlemise tõeline meisterklass. Vuntside ja veidi rumala ilme taha peituv Valgevene riiki viimased kolmteist aastat juhtinud mees räägib valge mustaks ja vastupidi, ilma et vunts ka väriseks. Kogu filmi saadab Haštševatski enda jutustajahääl, ilmekas ja emotsionaalne. Sõbramehelikult ironiseeriv toon ja sentimendi viimase tilgani välja pigistamine aga hakkavad filmile endale mõnevõrra vastu töötama. Selline michael-moore’ilik jutlustamine ilma Moore’ile omase teravuseta hakkab mõtlemisvõimelist vaatajat veidi häirima. Eriti nii kõneka algmaterjali puhul töötab kõige mõjuvamalt põhimõte: näita, ära ütle. Igal juhul tekitab „Kalinovski väljak“ tahtmise üles otsida Haštševatski esimene ja otsast otsani Lukašenkale pühendatud film „Tavaline president“ (1996). Valgevene tõepoolest on teatud mõttes dokumentalisti paradiis. Kahjuks."
Feldmanis, A. (2007). Valgevene kui dokumentalisti paradiis - "Kalinovski väljak". Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 102-104.

Haštševatski: Filmis "Плошча" näeb vene võim ohtu

Venemaa Kultuuriministeeriumi otsusega 15. veebruarist 2012 keelati režissöör Juri Haštševatski dokumentaalfilmide „Kalinovski väljak“ ja „Lobotoomia“ näitamine ja laenutamine Venemaal.

Juri Haštševatski: "Teate, see ei juhtu minuga esimest korda. Pealegi, film „Lobotoomia“ on teravalt antiputinlik, Venemaa sõjast Gruusias ja sellest, mis selle sõja ajal toimus Venemaal. Film „Kalinovski väljak“ on teatud mõttes universaalsem – seal, kus kerkivad üles probleemid võltsimistega, valedega ja inimõiguste kaitsmisega, seal ühiskond võtab selle soojalt vastu, võim näeb aga vastavalt ohtu. Seega, selline otsus ei üllata mind üldse.“
http://euroradio.fm/ru/report/khashchevatskii-v-filme-ploshcha-rossiiskie-vlasti-vidyat-opasnost-99733 (27.06.2013).

Juri Haštševatski

(Юры Хашчавацкі, Юрий Хащеватский, Yury Khashchevatskiy)

Tuntud ja tunnustatud valgevene sõltumatu filmirežissöör sündis 18. oktoobril 1947 Odessas. Tema ema oli venelanna, isa juut. On Kinematografistide Liidu liige. Lõpetas alul Odessa Tehnoloogiainstituudi, seejärel 1981. aastal Leningradi Teatri-, Muusika- ja Kinematograafia Akadeemia režissööri eriala.  Töötas Valgevene televisioonis, 1985. aastast Telefilmis ning 1989-1990 kinostuudios „Belarusfilm“.  On loonud üle 30 filmi, nii dokumentaal- kui ka mängufilme.

Valik filme:

Counter-claim“ („Vastuhagi“,“Встречный иск“) – 1989. a. (koos Аrkadi Ruderman’iga), dokumentaalfilm, 52:00, Grand prix „Zolotoi Kentavr“ rahvusvaheliselt filmifestivalilt „Message to Man“ St. Peterburg.
Everything’s Fine“ („Kõik on hästi“, „ Всё хорошо“) – 1991. a. dokumentaalfilm, Müncheni Rahvusvahelise Filmifestivali peaauhind 1993.
Russian Happiness“ („Vene õnn“, „ Русское счастье“) – 1992. a. dokumentaalfilm, 52:00, „Ostankino“ auhind parimale telefilmile, preemia rahvusvaheliselt filmifestivalilt Jekaterinburgis, „Golden Gate Award“ San Franciscost 1998.
Oazis“ („Oaas“, „ Оазис“) – 1996. a. dokumentaalfilm (ühistoodang Goethe Instituudiga), auhind ÖKOMEDIA rahvusvaheliselt filmifestivalilt  Freiburgis 1996.
An Ordinary President“ („Tavaline president“, „Обыкновенный президент“) – 1996. a.  dokumentaalfilm, 52:00, Sahharovi auhind Vene Kirjanike Liidult 1997, „Cinema Award of Peace“ rahuauhind Berliini filmifestivalil Forum 1997, Human Rights Watch peaauhind New Yorgis 1998, „Golden Gate Award“ San Franciscost 1998.
Gods of Hammer and Sickle“ („Sirbi ja vasara jumalad“, „Боги Серпа и Молота“)(ARTE tellimisel) – 2000. a. dokumentaalfilm, 52:00.
Prisoners of the Caucasus“ („Kaukaasia vangid“, „Кавказские пленники“) – 2002. a. dokumentaalfilm. 
Lobotoomia“ („Лоботомия“) – 2010. a. dokumentaalfilm. 
Хащеватский Юрий Иосифович, http://www.interatr.org/people/index.php?ELEMENT_ID=674 (27.06.2013);
EFI andmekogu.

Juri Haštševatski endast ja juutlusest:
Документальное кино. Фильмы Юрия Хащеватского, http://www.mjcc.ru/news/3704 (27.06.2013).

Alaksandr Milinkievič

Sündis 25. juulil 1947. Ta on avaldanud 65 teadustööd ja monograafiat kvantelektroonika ja lasertehnika alal, samuti Valgevene ajaloost, kultuurist, haridusest ja arhitektuurist. Alaksandr Milinkievič oli Valgevene ühendatud opositsiooni presidendikandidaat 2006. aasta 19. märtsi valimistel. Aprillis 2006 mõisteti talle 15 päeva aresti sanktisoneerimata meeleavalduse korraldamise eest. Oktoobris 2006 pälvis ta Euroopa Liidu Sahharovi inimõiguste auhinna.
Alaksandr Milinkievič, http://et.wikipedia.org/wiki/Alaksandr_Milinkievi%C4%8D (24.06.2013).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm