Tõsise näoga mees (2012)

Filmist kriitiku pilguga

Sigrid Saarep: „Kristjan Svirgsdenile näivad inimesed sümpatiseerivat, eriti sellised isepäised vigurivändad nagu Jüri Jürna. Esimest korda on Svirgsden kujutanud Jürnat „Eesti lugude” sarjas valminud filmis „Kuutõbised” (2006), kus mehe isiksus teiste tegelaste hulgast eredalt esile kerkib. Lühikese vahega järjest üht ja sama isikut loomingu hüvanguks ekspluateerides ei saa kindel olla, et vaataja ka teisel korral ainult portreteeritava võludest saab lummatud. Jah, paaril korral on küll kujunditega mängitud, siis, kui põllutöömasina vahelt ilmuvad kaamerasse mutreid-polte keerava Jürna elavad silmad, või siis, kui Jürna räägib eestlase lootusetust tuimusest ja maaelu hääbumisest ning vaatajale näidatakse lähivaates vagude ja mõhnadega kaetud peopesi. Muus osas jookseb film eri aastaaegadel filmitud katkendite jadana, peamises rollis Jüri Jürna, kes, mikrofon kõrva taga, jagab (vahest ka filmi autori küsimustega suunatult) isiklikke, mitte „koolis persega pinki nühkides” saadud tarkuseteri poliitika, filosoofia ja elamise kohta. Statistideks on pääsenud mõned naissoost kultuuritöötajad, ametnikud ja austajad, kes ei mõju filmikonteksti silmas pidades kuigi sümpaatsetena.
/---/
„Tõsise näoga mehes” (ei saa tegelikult aru, miks selline pealkiri) jagatakse aastal 2012 vaatajaga pildikesi ühest stampidele mitte vastavast külamehest, kes arvab, et päevast päeva ainult pintsliga lõuendi taga istudes oleks temast saanud loll virtuoos, käsitööline ja ei midagi enamat. Tänavu veebruaris-märtsis olid Jüri Jürna maalid väljas Tallinna Kunstihoone galeriis näitusel „Vannitoas ja tagahoovis. Kunst ja kodu 2”."
Saarep, S. (2012). Ekstsentrilisi tüüpe püüdes [dokumentaalfilmid "Mees torukübaraga" ja "Tõsise näoga mees"]. Sirp, 16. nov, lk 27.

Jüri Jürna tegemisi

Järelmõtisklus Jüri Jürna maalinäitusele

Kristjan Svirgsden: „Olin ka näituse avamisel. Ise olin kohal. Vahetult. Selles mõttes, et pärast on huvitav ajakirjanike mõtteid ja tundeid lehest lugeda. Või retsensioone. Et kas ühtivad minu omadega või siis ei.

Isiklikult mulle Jürna maalid meeldivad. Eriti eelmine periood, kus pildid olid natuke meeleheitlikud ja kohati sünged, kuid kust ei puudunud kunagi mõni lootuselinnuke. Või arusaamatu kera. Igal juhul olid nad täis TUNNET ja mitmetimõistetavust. Mis muide ongi kunsti põhiolemus. Ja see TUNNE, olles küll kordi rõõmsavärviküllasem kui eelneval maalimisperioodil, laiutab ka näituse “Tervitades Robert ja Marju” kohal.
Sellepärast kriibib tänaseni kõrva avamisel korüfeede rõhutatud EKSPRESSIONISTLIK Jürna. Minu nähtud Jürna on IMPRESSIONIST.“
/---/
Kuigi võrdlus Vincent van Goghiga tundus natuke naljakalt ülepakutud, siis aimdus sellest näituse korraldajate harras austus oma kandi looja vastu.
Aga võib-olla ka vihje.
Väikene.
Teadaolevalt müüs maailmakuulus maalimees oma eluajal üheainsa maali. Van Goghi töid hakati kõrgelt hindama alles pärast tema surma.

Küll mina olen uurinud, kas keegi on kunagi Jüri maali ostnud, aga pole tänaseni ühtegi ostjat tuvastanud.
Jürna ise väidab, et on müünud sinna ja tänna, aga vähe sellest, et Hütt ja Riim ei tea sellest midagi, ei suuda ka Jüri ise ostjate nimesid meenutada. Nii et selle teadmise koha peal on suur valge helge auk.
Igatahes lõhnab suure tuleviku järele.
Nüüd, kus Järvamaa kultuurihall on selle näituse vastu siirast huvi ilmutanud ja varsti selle ka oma majas püsti paneb, tahaks siiski rõhutada järeltulevatele põlvedele, et olgu Jüri Jürnaga kuidas on, aga Vincent van Gogh ei ole ekspressionist.
Postimpressionist küll, aga mitte ekspressionist."
Svirgsden, K. (2011). Järelmõtisklus Jüri Jürna maalinäitusele. Virumaa Teataja, 19. sept.

Jüri Jürna maalib elu värvilisemat poolt

Karin Klaus, Pärnu Postimees: "Pärnu linnagalerii kunstnike majas näitab oma eelmise aasta jooksul valminud maale Virumaa kunstnik Jüri Jürna, kelle elu on olnud niisama kirev kui tema maalid.

Mees on nooruses käinud kunstikoolis, töötanud abilisena skulptor Endel Taniloo juures ja pidevalt end ise täiendanud, kuid akadeemilist kunstiharidust tal pole. Siiski on ta kogu aeg maalinud või skulptuure voolinud, hoolimata hoopis erinevast elukutsest ja tööst, mille sunnil kunst mõnel perioodil tagaplaanile on pidanud jääma.

Kunst talutöö kõrvalt

Rägavere vallas Miila külas elav kunstnik on aastaid pidanud talu, tõsise maamehena teinud põllutööd ja kasvatanud loomi. Praegu on Jürna mahetalus Šoti mägiveiste ja kitsede kasvatamise ning aedviljakasvatuse üle võtnud poeg ja vanaperemehel jääb rohkem aega maalikunstile pühenduda.

“Nüüd on tõesti rohkem vaba aega, sest ise ma enam aktiivselt põllumajandusega ei tegele, olen rohkem nõuandvas rollis ja pean mesilasi,“ nentis kunstnik. “Ehitan oma külas tasapisi ühest hoonest väikest kunstigaleriid.”

Jürna sõnade järgi on temas ühendatud talupidaja praktiline meel ja kunstnikule iseloomulik veidi pea pilvedes viibimisega ärivaist, kuid vastandlikud tööalad üksteist ei sega. Pigem on ta ühte tööd tehes teisest puhanud.

Viimase näituse Eestis tegi Jürna 2010. aastal Rakveres, 2011. aastal aga kodust päris kaugel – Hispaanias, kuhu sealne sõber aeg-ajalt külla kutsub.

Hispaania meeleoludest on kantud eksootilised daamid ja värvikad tantsijad tema maalidel. Erksaid värve, jõulist hoogu ja omapärast huumorit kannavad ka kodumaistest inimestest ja elusündmustest inspireeritud pildid, kus armastajad suhtlevad, tülitsevad ja lepivad, külafilosoofid mõtteid mõlgutavad, lõbusad prouad seelikuid keerutavad.

Jürnat on oma jutu järgi alati huvitanud naiste ja meeste vahel toimuv: randevuud, armumised, suhted, armukadedus, andestus. Olulisel kohal maalidel on päike kui valguse ja elu allikas ja linnud vabaduse sümbolina.

Humoorikal maalil “Kunstiakadeemia kolib maale” lendab küla kohal punapäine akadeemia juht Signe Kivi, kannul abikaasa ja parv õppejõude. “Mulle hakkas vastu, et kunstiakadeemia maja lammutati, enne kui uus ja korralik koht leitud. See käib igasuguse terve talupojamõistuse vastu!” valgustas Jürna pildi sündimise tagamaid.

Värviline maailm

Galerii väiksemas saalis saab näha Jürna maale tõsisemal teemal – küüditamisest.

Kunstnik on maalinud inimeste äraviimise järel tühjaks jäänud talusid, küüditatuid rongivagunis teel Siberi poole, Siberi vaateid ja portreid nukrapilgulistest noortest taluperenaistest, kes kaotasid kõik, mis neil oli.

Jürna on oma ütlust mööda palju mõelnud tolleaegsete käsutäitjate tegutsemismotiivide üle: kuidas said inimesed nii julmalt käituda? Olid nad ikka täie mõistuse juures?

“Meie külas elanud naised,” viitas Jürna portreedele. “Olen äraviidavate inimeste karjeid pisikese lapsena kuulnud. Üks metsavenna naine sai just õhtul leivad ahjust võtta, kui tulid NKVD mehed ja ajasid ta mahalaskmisega ähvardades kodust välja. Esimese öö veetis naine koos kolme väikese lapsega rukkihakis.”

Siiski maalib Jürna isegi valusaid teemasid kajastades pilte erksas koloriidis, tema tööd on täis valgust ja värve. “Ma ei saa päris süngeid pilte teha, huumorgi tuleb töö sisse iseenesest,” tunnistas ta. “Maalin enese jaoks nagu teraapiana: tuleb idee, teen selle laengu maaliks ja ongi kõik. Kunst mõjutab mind eelkõige emotsionaalselt.”

Jürnal jätkub aega raamatute lugemiseks, üht-teist on ta proovinud ise paberile panna. “Kirjutamine ei tule mul hästi välja,“ leidis kunstnik. “Näiteks Dostojevskit lugedes ärkab raamatus justkui kõik ellu, eriti vene keeles loetuna. Mina nii ei oska".”
Klaus, K. (2013). Jüri Jürna maalib elu värvilisemat poolt. Pärnu Postimees, 5. veebr.