Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Kellest teha filmi? Oleks hea, kui portreteeritav oleks tsipa veidrik, olgu siis sinna- või siiapoole. Estonia teatri etenduse juhi Jüri Kruusi portreteerijad Karin Reinberg ja Liina Keevallik on selle tingimuse puhul oma valikuga küll täpselt kümnesse lasknud. Mees iseloomustab ennast filmis kui egoisti ja elamuste püüdjat, kes aina ja aina vajab kaifi. Ja ega ta luiska. Aga mis peaasi, oma vajadused Jüri Kruus ka rahuldab, ning filmi sisuks ongi nende näitamine ja selle kaudu inimese portree loomine. Üks omapärane kild inimesi on ooperifanaatikud. Parimad neist teavad kõiki oopereid läbi terve žanri ajaloo, oskavad üürikese kuulamise järel täpselt öelda, kust helid on pärit. Mina ise austan seesuguseid inimesi sügavalt. Jüri Kruusist ei teadnud ma enne selle filmi vaatamist mitte midagi, nüüd tuleb välja, et tema  on nende hulgas üks erudeeritumaid. Dokumentaalfilmi ülesandeks on luua vaatajas kohalolekutunne. Mind viidi teatri lava taha ja kõrvale, lasti veidi silmata, mida tehakse ja kuidas elatakse kohas, mis on Jüri Kruusile olnud teiseks (esimeseks) koduks juba 40 aastat. Vapustav, eks ole?   

Päris huvitav oli käia teisel pool tinglikkuse müüri – ja ega maagiat ka kummutatud. Jüri Kruus on kogu aja hoogu täis, naeratav ja reibas. Loodus on talle kinkinud imepärase, kuulajale optimismi sisendava hääle, ta on restaureerinud üle 150 vana heliplaadi, kaasa arvatud Georg Otsa, Hendrik Krummi, Miliza Korjuse esinemised; viimased on tehtud tema tütre, kunagise USA Eesti suursaadiku Melissa Wellsi tellimusel. Ometi suutsid autorid mind vaid kolmes episoodis uskuma panna kõigisse imedesse, mis Jüri Kruusi saadavad. Need on ema haual viiulimängimine, akvaariumikalade kasvatamine (enamik kalu sureb) ning peamine – Jüri Kruus õpetab oma papagoid mitmete salvestusvidinate abil ütlema „ja ljublju tebja, ja ljublju tebja”. Vaat selles on tõelise isikupärase portree hõngu! 

Muidu on mindud lihtsamat, faktide emotsioonitu esitamise ning autoriteetide usutlemise teed. Ma ei kahtle, et Jüri Kruus on väärt kolleegide kiidusõnu, kuid kas poleks tundeline, aval ja eriskummaline mees vajanud eriskummalisemat esiletõstmist? Võib-olla oleks pidanud julgelt esile seadma tema ekstravagantsuse, jätma töö ja kolleegid tagaplaanile? Ülaltoodud kolm episoodi aga eristuvad kogu filmist ja nõnda ei moodusta teos tervikut.“
Remsu, O. (2011). Tsirkusekonflikt ja "ja ljublju tebja". Sirp, 10. juuni, lk 24.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm