Avaleht » Filmiliigid

Nägijate maailmas (2007)

Dokumentaalfilmid Kestus: 25:55

Huviinfo

Filmi esituskoopia valmimine: sügis 2007.

Eelarve: 164 195 Eesti krooni.

Diabeet tõi Jaanika Grossi pimemassaažini

1996. aastal kaotas diabeedihaige Jaanika Gross nägemise. Taanduda elust 30 aastase noore ja tegusa naisena on raske, samuti on raske leida võimalus, millega pimedana olles tegeleda, kuna neid erinevaid väljundeid ei ole just palju.

Jaanika sõnul läks tal mõni aeg toibumiseks, šokist välja tulemiseks ning uue eluoluga kohanemiseks. Kohtumine Janne Jervaga viis Jaanika 1998. aastal esimesele nägemispuudega inimeste massaaži pilootkursusele: anatoomiat ja füsioloogiat õppis ta inimese skeletilt käsikaudu. Masseerides olid algul õpetaja käed Jaanika käte all- seeläbi tunnetas Jaanika liigutusi õpetaja kaudu. Hiljem juba vastupidi- Jaanika käed all ning õpetaja käed teda juhtimas.

Pilootkursuse lõppedes said pimemassööri diplomi 9 esimest nägemispuudega inimest Eestis, nende hulgas ka Jaanika. Sellest ajast saadik on Jaanika pimemassöörina töötanud. Peagi loodi Pimemassööride Ühing, mida Jaanika koos Janne Jervaga veab, korraldades peamiselt massaažieriala õpet nägemispuudega inimestele.

Jaanika usub, et kõik, mida kätega tehakse, on enam kui lihtsalt tegemine - kätega tehtul on tegija energia sees. Jaanika kõneleb, et igal massööril on omad nipid ja tunnetused, kuidas oma tööd võimalikult professionaalselt teha. Aastatepikkune töö mittenägijana on käed muutnud tundlikumaks, seetõttu on ka tajutav, millised on patsiendi valukohad, mis tema sõnul kiirgavad külmaaistinguna külma.

Töötamine massöörina ei ole Jaanika jaoks liinitöö -  massaaž on kvaliteetne käsitöö ja ta naudib seda. Kuivõrd Jaanika ei taha tõsta koormust kvaliteedi arvelt, ei tööta ta ka väga suure koormusega. Aastatega on küll Jaanika klientide hulk suurenenud, kuid samamoodi ka vahetunud. Jaanika arvab, et eks ole parim tunnustus massöörile see, kui inimesed saavad abi ja neil ei ole vaja jääda aastateks massööri juurde käima.

Tuleb välja, et pimemassöörid on sellel erialal nägijatega võrreldes kogunisti eelisseisus. Jaanika kõneleb, et inimesed tulevad pimemassööri juurde väga hea meelega. Inimene, kellel on enesehinnangu probleemid oma keha tõttu, tuleb julgesti pimemassööri juurde, sest ta teab, et pimemassöör, tunnetades kätega patsiendi keha, tagab professionaalse teenuse, tagades diskreetsuse. Jaanika toob veel välja huvitava asjaolu, mis puudutab just meespatsiente: tema sõnul mehed mitte ei häbene massööri juurde tulla, vaid pigem häbenevad tunnistada, et nad vajavad abi. Jaanika arvab, et see ei ole nõrkuse näitamine, vaid pigem tähelepanelikkuse ja hoolitsuse märk! Sest selleks, et keha püsiks tervena, on lihtsam probleeme ennetada, kui nende tagajärgedega tegeleda.
„Meie keha on meie püha altar, meie hinge ja vaimu kodu, mille eest me peame hoolitsema parimal võimalikul moel“ sõnab Jaanika.
Puutepunkt, http://www.vedur.ee/ (10.05.2013).

Jaanika on imeliselt pehmete ja soojade kätega. Nende kätega masseerides ja tunnetades näeb hingede sisse, tajudes ära probleemid, valud, inimese mineviku, oleviku ja tuleviku. Kord ütles massaažil olnud daam pärast seanssi: “Mul on teist väga kahju. Tõesti kahju.”
Kuuldes repliiki, mis varemgi kõrvadest mööda jooksnud, mõtiskles Jaanika endamisi, et läilalt haletsevat juttu pole talle vaja. Milleks! Kuid daam jätkas: “Mul on teist kahju, et te pole kunagi oma käsi tunda saanud. Olete seetõttu nii paljust ilma jäänud!”
Nii kõlas massöörikarjääri parimaid komplimente. Jaanika kätes peitub tõesti omapärane vägi, sest isegi kui vaid käest kinni hoida, valgub nende soojus sinugi sisse. /---/
Antsov, A. (2009). Pime, kes näeb selgelt teiste muresid. Naised, 10. sept.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm