Avaleht » Filmiliigid

Oranus (2009)

Inspireeritud Viktor Pelevini romaanist "Generatsioon "P""

Animafilm Kestus: 17:24

Huviinfo

Filmi reklaamlause

Oled see, mida näed!

Režissööri nägemus filmist

"or" - suu
"anus" - pärak
ORANUS on suupärak ehk tarbimisühiskond (sõna autor on Viktor Pelevin). Oranus on seedetrakt: eest sisse, tagant välja. Seedima = tarbima.
Tahaks aidata mõista süsteemi roiskuvat olemust. Seletada grotesksel ja ironiseerival moel reklaami agressiivset tausta. Võib tunduda, et aristotellikus ühiskonnas pole inimesel muud valikut, kui osta ja tarbida. Film ORANUS võib anda omapoolse panuse destruktsiooni, et ei "võidaks see, kellel on surres rohkem asju".

Sünopsis

Arkadi on nö tavaline inimene, kes igal igaval õhtul vaatab telekat. Kord satub ta kogemata telekatagusesse maailma ja kohtab seal tõelist armastust - seebiooperi kangelannat. Arkadi võitleb armastuse nimel "kurja" reklaamimaailma ilmingutega. Selgub, et teleekraani taga on keerukalt organiseeritud räpane süsteem, mis naiivseid kauni reklaamiga hullutab.
Allikas: Eesti Filmi Instituut

Inspireeritud Pelevinist

Filmi aluseks on Viktor Pelevini romaan “Generatsioon P”. Pelevini kirjeldatud Oranus ehk suupäraklus on sisuliselt tarbimissõltlus, mille tekitamiseks suurkorporatsioonid  meediat kasutades inimesi zombistavad, et turustada neile võimalikult suures koguses masstoodangut. Girlin ja Bassovskaja näitavad, kuidas võiks näha “reaalsuse kõrbe” inimene, kelle silmad konspiratsiooniteoreetik Pelevin on avanud.
Oidsalu, M. (2010). Kõrvalpilk värskele eesti animafilmile. Sirp, 8. jaan, lk 18-19.

Raamatu „Generation P“ peategelane on äpardunud poeet Tatarski, kes osutub edukaks hoopis ühes Moskva suures reklaamifirmas. Siis aga satub ta kokaiini mõju alla. Kihutades narkouimas läbi sürreaalse Moskva elu, kuhu kuuluvad PR palgasõdurid, tagauksetehingud, zen-budism ja palju muudki, hakkab ta kahtlustama selle kõige taga rahutukstegevat tõde, mida talle sisendab Che Guevara hääl...
Omon Ra. Generatsioon "P", https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?9385 (21.01.2015).

Persona grata: Girlin Bassovskaja

Tehniliselt armastavad Jelena ja Mari-Liis oma animafilmides kasutada kollaaži — segada kokku ümarnukud, plastiliin, maalid, riie, fotod jne. /---/. Kuigi koolitöödest alates on Mari-Liisi ja Jelena filmides näha korduvaid värve (näiteks sügavsinine), ütlevad nad, et värvid ja tonaalsus sõltuvad alati konkreetse filmi sisust. Igal juhul ei meeldi neile kriiskavad, plakatlikud või erksad toonid. Pigem luitunud, läbitöötatud ja mitmekihilised. Neile ei meeldi ka uued asjad, vaid kergelt katkised, elu näinud esemed. Mari-Liisil on kodus terve kogu putukaid ja nipsasjakesi, mida ta pole küll spetsiaalselt filmide jaoks kogunud, kuid mida saab aeg-ajalt nendes ära kasutada. /---/

Praegu on Girlin Bassovskajal käsil uus film „Oranus”. Selle mõte on neil peas küpsenud tegelikult juba neli aastat. Juhtus nii, et neile mõlemale hakkas meeldima Viktor Pelevin ja tema kirjutistest inspireerituna on nad pereteemadest edasi liikunud ja tahavad nüüd veidi sotsiaalkriitilisemat filmi teha. Tegevus toimub ühe vaksali ühisvetsus, kuhu on organiseeritud ka kohvik.

G. B.: „Püüame teha grotesksemat ja naljakamat filmi kui eelmised. Kuigi „Laud” ja „Kleit” pidid ka esialgu olema naljakad... Aga see ei ole eesmärk, peaasi, et mõjub.

Võsu, H. (2008). Persona grata : Girlin Bassovskaja [Nukufilmi loomingulise tandemi Mari-Liis Bassovskaja ja Jelena Girlini õpingutest, loomingust]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 131-136.

Katke intervjuust Girlin Bassovskajaga:

“Kuna eelmised filmid on olnud pereteemalised, pehmete väärtuste kesksed, siis “Oranusest” pidi esialgu tulema laiema haardega, sotsiaalkriitiline lugu, aga praeguseks on ta taas muutunud isiklikumaks, intiimsemaks armastuslooks. Samas, inimese sees peitubki kogu universum, mikromaailm ongi see makromaailm.”
Tõnson, M. (2008). Erinevus ühendab. Eesti Ekspress: Areen, 3. jaan, lk B7.

Filmist kriitiku pilguga

Mari-Liis Rebane: „Nukufilmi esileedide Jelena Girlini ja Mari-Liis Bassovskaja (koondnimega Girlin-Bassovskaja ehk eesti oma õed Quayd) kolmas ühine autorifilm „Oranus” on põhiliselt inspireeritud vene kaasaegse kirjaniku Viktor Pelevini postmodernistlikest tänapäeva- ja tulevikuvisioonidest, mis ei jäta oma julge kultuurikriitikaga sugugi ükskõikseks. „Oranus” on autoritele kaua oodatud kaunikene, sest stsenaarium oli valmis juba 2004. aastal. Varieeruvas visuaalses ruumis teostatud tehniliste lahendustega sünteesitakse nukufilmi kolmemõõtmelisus, lamenuku staatika, liveaction piksillatsioon ja kvaliteetne järeltöötlus, mis kummastuvad virvarr-armulooks. Grotesksest intellektuaalhuumorist ja fekaalijõgedest küllastunud pilt tahab pingutust nõudvat seedimist – siin on kõike ja rohkemgi veel, mida vajab üks nõudlik kultuuritarbija.“
Rebane, M.-L. (2009). Eesti animafilm külvab uusi seemneid. Sirp, 20. nov, lk 20.

Andres Laasik: „„Oranus” aga kujutab erinevalt teistest samasse esilinastusseanssi pandud teostest postapokalüptilist maailma. Ehk siis midagi, mis on küll tänane päev, kuid millele on joon alla tõmmatud. Visuaalselt näeb see välja kui nukufilmitehnikas tehtud „Mad Max”, kus keskseks kujundiks ja ühtlasi inimtegevuse tulemuse väljendajaks on inimese seedekulglast väljuv toode. Ja see toode täidab Bassovskaja-Girlini filmis sürrealistlikku maastikku, muutudes kujundina närviliselt pealetükkivaks.“
Laasik, A. (2009). Kehv tuukritöö ja pasane maa märgivad ajastu vaimu. Eesti Päevaleht, 25. nov, lk 13.

Ly Lestberg: „Loomingulise tandemi Girlin Bassovskaja (Jelena Girlin ja Mari-Liis Bassovskaja) firmamärgiks on samuti teravdatud absurditaju, vahe grotesk, fantaasiaküllased muundumised, kuigi märksa süngemas (feministlikumas?) võtmes kui Pelevinil. Visuaalselt on „Oranus” äärmiselt mitmekihiline, töömahukas ja sügav — kunstniku- ja operaatoritöö on tehniliselt lausa filigraansete pisiasjadeni läbi mõeldud. Ka helirežii mitmeplaanilisus mõjub otse vaataja alateadvusele. Ainus asi, mida saab filmile ette heita, on loo suhteliselt segane sündmustik. /---/

Filmil on küll efektne lõpplahendus, mida kõigi väliste tunnuste järgi võibki pidada ootamatuks ja dramaatiliseks. Samas on vaataja tähelepanu loo peategelaste korduvate virtuaalsete surmamistega lihtsalt liiga palju eksitatud. Tõeline draama eeldaks ikkagi mingit kindlamat konflikti või kriisi kindlamalt piiritletud tegelaste vahel. Ambivalentset mitmetimõistmist on saanud erinevate kujundite kokkukuhjamisest nõnda palju, et vaatajal kaob lõpuks silmist see üks suur küsimus, mille kallal filmi vältel pead murda.

„Oranuse”- filmi maailm on loodud väga erinevate tehniliste võtete üliosaval kombineerimisel. Nukud, lamenukud, arvuti abil loodud tegelased ja animeeritud „päris” inimese kujutis on meisterlikult kunstiliseks tervikuks monteeritud. Selle filmi domineerivamaks tegelaseks osutub aga hoopis pori, muda, väljaheidet, okset, löga meenutav pruun ollus; selle keskel tegutsevad äärmiselt depressiivse väljanägemisega olevused. /---/

See maailm, mis aga filmist vastu vaatab, mõjub kokku siiski vaid selgelt masendavalt. Tahaks, et filmi jooksul kordki kusagil välgataks midagigi tõelist ja lootustandvat. Tahaks kas või kordki näha päris päikese peegeldust selles lohutus mudalombis — mitte ainult heledust, mis markeerib kiirtekujulisi trelle ühistualetis. /---/

Pealtnäha oleks nagu tegu ühe tõelise action-filmiga, mis täis seiklusi ja verd tarretama panevaid sündmusi. Kuna aga neid erinevate tähendustega küllastatud paralleelreaalsusi tuleb ühe lühifilmi kohta kokku siiski liiga palju, siis loo haara(ta)vusele see kasuks ei tule. Aga sellest ei maksa tegijatel heituda, vaid õppida.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
ELU VÕIMALIKKUSEST KLOAAGIS - Teater.Muusika.Kino
Lestberg, L. (2011). Elu võimalikkusest kloaagis. Teater. Muusika. Kino,  nr 2, lk 108-113.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm