Avaleht » Filmiliigid

Ultra Vennikased (2009)

Dokumentaalfilm Kestus: 28:00

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Kullar Viimne on oma isikupärase käekirjaga noor dokumentalist, tema uut filmi vaatama asudes ootad ikka autoripoolse hoiakuna tundeid,  ka seda, kas töö tuleb lõbus või mitte. Sedapuhku on tabatud nukkerlõbusus, millest on noateral täpselt ja kõikumatult kinni peetud. Üles on võetud erakorraline tegevus, mis juba omaette oleks märkimist väärt: 24 tunni jooksumaraton Espoos, pealegi veel täiesti ootamatult sisehallis. Kaamera jälgib ühe Eesti viieliikmelise perekonna osavõttu, nende sörkimise kulgu. Oleme kehakultuuri seostanud ikka värske  õhuga, siin tiirutatakse katuse all ümber saalihokiväljaku, millel naised keppidega litrit taovad, lageda taeva alla minnakse vaid suitsu tõmbama. Tuleb tunnistada, et see ja teised naljad on stiilselt välja peetud. Vaheldust peab olema! Vastuolulist vaheldust!

Näeme veel osalejate ümberriietumist, lihaste masseerimist, sokkide vahetamist, üks jooksja sõidutatakse kanderaamil minema, tema ponnistus on lõppenud. Võistluse kestes võib väsinud  mees koguni pikutada; ega teist nii mõnusat spordiala vist olegi, kus võib end vintsuli visata. Just ideaalne filmimiseks. Kas tegemist on mõttetu enesepiinamisega? Või mõttekaga? Ja mis siis kokkuvõttes üldse toimub? Kas jõujookide ja kütusefirma Neste reklaamiüritus? Ja sellepärast, et osavõtjad oleksid pidevalt oma reklaamidega nähtaval, ei lubatagi neid metsa, kus nende tulusus on üürike? Pakutakse isegi õlut, siiski alkoholivaba.  Mulle meeldivad iseäralikud inimesed, kes teistega ei sarnane, aga siinkohal pean hindama ainult filmi. Mulle oli seesugune maraton uudislik, ma ei teadnud, et selliseid peetakse. Siiski jääb töö minu meelest üheülbaliseks, autor pole suutnud naelutada vaataja (näiteks minu) pilku ekraanile. Vahetiitritega antakse teada, kui palju 24-tunnisest distantsist on juba joostud, kuid pildilist-sisulist muutust ei taju – peamiselt  üks katkematu tiirutamine, pikapeale läheb igavaks. Viimase tunni jookseb eesti perekond sinimustvalget kandes. Taas muhe tegu, ja usutavasti ei riiva see kellegi püha rahvustunnet. Eesti pereisa saavutab kahekümnenda koha, võidab šveitslane, medaleid jagub veel soomlasele ja kreeklasele. Eesti pereema ja tema tütar tulevad naisteklassi seitsmendaks. Oleks huvitav teada, mida seesuguse võistluse kohta  ütleks spordiarst? Usun, et mõne tervisespetsialisti arvamus oleks pidanud filmis kindlasti olema. Töö on ringja jutustamisviisiga, tõsilugu algab ja lõpeb laeval, kujundiväärtuse saab laevadiktori teade tagasõidul, et reis Helsingist Tallinnasse kestab kaks tundi. Lõputiitrid ütlevad, et isa jooksis 24 tunniga 170, ema ja tütar 152 kilomeetrit. Ma ei tajunud kontseptsiooni, ma ei mõistnud,  mida autor on tahtnud tööga ütelda. Film ei ületanud uudislikkuse taset, jäi pelgalt sõnumiks, et seesugused imeasjad leiavad aset. Valitseb reporterlikkus, filmile ei ole antud mõtestavat allteksti. Mõned suurepärased kaadrid on ilmselt tehtud läbi akna väljastpoolt sisse, rukkilillesinine raam ümber. Kohati veab alt valgus, pilt ekraanil on ülearu hämar. Sisehalli valgusviirgudele oleks tarvis olnud lisada prožektorikiiri. Arengut ei ole,  lugu venib, ettenähtud pooltunni täitmisega on olnud tükk tegemist.“ /---/
Remsu, O. (2010). Sportlased, õigekirjavead ja mesilased [dokumentaalfilmide sarjas “Eesti lood” linastunud filmidest: “Ultravennikesed”, “Siim, Samuli ja dolce vita “, “Maailmameister”]. Sirp, 19.märts, lk 15.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm