Mees torukübaraga (2012)

Filmi algustekst

Selle filmi tegemiseks ei ole kasutatud sentigi eesti rahva raha.

Filmi lõputekst

Valeri Kirss organiseeris 1975. a. vanasõidukite fanaatikutest klubi UNIC.

1988. aastal  taastas Kirss Eesti Wabariigi ajal katkenud missivõistluste traditsiooni.

1992. a. alates pidas ligi 10 aastat vastu konkureeriva missivõistluse survele.

2006. a. asutas Eesti esimese vanasõidukite muuseumi Virtsus.

2008. a. läks pensionile, kuid jätkab jonnakalt Miss Estonia valimist.

Konkurendid on ammu alla andnud.

Riho Västrik filmi valmimisloost ja selle kangelasest

Filmi autor Riho Västrik tunneb Valeri Kirssi aastast 1991, kohtudes toona Valeriga kui ajakirjanik intervjueeritavaga. “Kui ma õigesti mäletan, tegi ta samal korral mulle ettepaneku juhtida mingit missivalimiste eelvooru. Tegin seda ja sattusin sujuvalt ka ise mõneks aastaks missikarusselli keerlema. Räägitagu mida tahes, ilus aeg oli,” meenutab Västrik. Filmi materjal seisis Västrikul kaksteist aastat riiulis, tekitades temas regulaarseid süümepiinu. Nüüd, mil see materjal on koos Kadriann Kibusega valmis monteeritud, on Riho sõnul tegu justkui „torukübarast leitud looga”. Riho usub, et kogunenud kogemused aitasid tal lõpuks tublisti parema lõpptulemuseni jõuda, kui see oleks õnnestunud 2000. aastal.
“Kirss portreteerib ennast ise. Mul polnud vaja muud, kui tähtsamad jooned välja tuua ja need filmikeelde tõlkida,” sõnab Västrik.
Valeri Kirsist valmis dokumentaalfilm (2012). Postimees, 29. sept, lk 23.

Arvamusi filmist

Tiit Tuumalu: „Riho Västrik juba oskab üllatada. Tõsine ja tasakaalukas mees, kes tunneb ennast kõige paremini Siberi taigas või Ararati mäe otsas, ammusurnud maadeuurijate jälgi ajades või muskusveiseid, karusid ja kärnkonni uurides, portreteerib järsku Valeri Kirssi – entusiastlikku, hüperaktiivset ja edevat missimeistrit, kelle „polüelulise hariduse eluülikooli“, nagu ta seda ise nimetab, on rohkem kui 20 aasta jooksul läbinud 2000 noort kaunitari.

Asi saab selgemaks pärast autori filmivälist selgitust, mille järgi olevat tegu vana auvõlaga portreteeritava ees: 2000. aastal, siis, kui Kirsi missivõistluste hiilgus polnud veel kadunud, filmis Västrik – siis polnud ta veel päris kineastki – üles materjali, millest pidanuks sündima film, aga ei sündinud, peamiselt selle tõttu, et rahastajates ei tekitanud see huvi. /---/

Ometi jääb arusaamatuks, miks on Västrik teinud seda just nüüd ja miks piirdunud üksnes toona ülesvõetud materjaliga. Missivõistluste tähenduse muutumine ajas kõneleks nii palju ka Eesti ühiskonna, olgu siis selle arengu või taandarengu kohta, et asi väärinuks enamat, palju enamat, suisa uut algust! /---/

Millist hinda on ta [Valeri Kirss] pidanud selle juures aga maksma, kas esineb ka nõrkushetki, kas on olemas ka üks teine, harjumuspäratum, näiteks kõhklev Kirss, selline, keda me veel ei tunne ega näe ka „Torukübaraga mehes“? Mis on tema edevuse taga? Aga nalja saab muidugi – või saakski see teistmoodi alla? -, Kirss on värvikas, püsib siin algusest lõpuni rollis, esineb, ise seda mängu nautides. Ja missid on missid.

Midagi tõeliselt põnevat sünnib siis, kui ollakse juba Küprosel, Miss Universumil: Kirss osutub korraks eikellekski, teda ei lasta Eestit esindava Evelyn Mikomäe juurde ja ta peab hiilima mööda nurgataguseid. Siis tunneb ta end ühtäkki kõrvale tõrjutuna, võime aduda, et tema eneseuhkust on riivatud.

Mida öelda lõpetuseks? Ehk seda, et västrik sõi kirsi ära, aga kivi jäi kurku kinni. Õnneks mitte saatuslikult. Mina jätkaksin seda filmi.“
Tuumalu, T. (2012). (Valeri) kirss ja kivi selle sees. Postimees, 5. okt.

Liina Paakspuu: „Film jälgib väljasuremisohus inimtõugu – missi. Vaatluse all on üks missiaasta, see tähendab ajaarvamist misside eelselekteerimisest kuni kroonimiseni. /---/
Peategelane ehk tõuaretaja Valeri Kirss valib missi juba kolmeteistkümnendat aastat. Kirsi tõu nimi on Miss Estonia, see on patenteeritud. Ta on veidi kibestunud, kuna tema propageeritav tõug on populaarsuse kaotanud, kuid ta ei jäta jonni. /---/

Riho Västriku stiil on vaatlev, montaažis pole vägivaldseid kõrvutusi. Västrik ei panusta sensatsioonilisusele. Eeldatavasti oleks montaažis olnud lihtne teha kollase tooniga provokatsiooni, aga Västrik suhtub oma peategelasse respektiga ning ei naeruväärista Kirssi kordagi. Oluline on ka märkida, et Kirss ise on selle dokumentatsiooni tellinud.“
Paakspuu, L. (2013). Missid kosmoses. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 147, 149.

Aarne Mäe: "Film "Mees torukübaraga" kõneleb ilustamata missivalimiste telgitagustest, sellest, kuidas asjad tegelikult käisid ja millest kõrvalseisjatel, kes piirduvad vaid glamuurse finaaliga, pole aimugi. /---/ Filmis avaneb Valeri Kirss pisut koomilise, kuid sihikindla tegelasena. /---/ Kirss teeb oma asja: ta paneb missikandidaadid oma vanalinna kontoris ümber posti "Kes aias" mängima, pildistab Küprosel maikaväel missimaailma vägevaid või suudleb daamidel galantselt kätt sellise sundimatusega, et raske on talle midagi pahaks panna."
Mäe, A. (2012). Valeri Kirsi kaks kirge: noored naised ja vanad autod. Virumaa Teataja, 10. okt.