Avaleht » Filmiliigid

Villa Antropoff (2012)

Animafilmid Kestus: 13:04

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Kaspar Jancisel ja Vladimir Leschiovil on õnnestunud 13 minuti sisse mahutada lugu, milleks muidu kulutatakse pika mängufilmi jagu aega, sealjuures veel keskpaigas hõredaks jäädes. See on teravmeelne, karikatuurne pilt kahe maailma kohtumisest, millest üks on veel naiivselt lootusrikas ja siiralt paremast elust unistav, massikultuuri süstitud pettekujutelmadest pimestatud, teine juba ammu liiderlik ja mandunud, iseennast hävitav, kuid seda enam pretensioonikas.

Esimest korda karjääri jooksul sekkub peamiselt mehe ja naise komplitseeritud suhetemängust üldistusi välja võlunud Jancis teemasse, mis puudutab otseselt globaalset poliitikat, muutub seda tehes ehk liigagi valjuhäälseks, otsesõnaliseks, maksab lõivu tinglikkusele, aga igal juhul kukub tema kuulutus lööv välja.“
Tuumalu, T. (2012). Euroopa spliin ja ehe tšuktš ["Villa Antropoff" ja "Ussinuumaja"]. Postimees, 5. nov, lk 14.

Peeter Piiri: „„Villa Antropoff” kannab minimalistlikku animajutustuse traditsiooni ausalt edasi. Kaspar Jancis jutustab lugusid, teeb seda haaravalt ja lõbusalt. Tema filmides saavad visuaalsetest kujunditest sümbolid, mis kõrvuti sündmustiku põhiliiniga moodustavad intrigeerivaid all- ja kõrvalkontekste. Olustikulise satiiri varjus hiilivad sotsiaalkriitilised vihjed või siis puhas, süüdimatu absurd.

„Villa Antropoffis” näiteks kujutatakse mingi rikkuri pulma kuskil maakirikus. Kõigil asjaosalistel on suu nii raha täis topitud kui vähegi võimalik ja kas maksab siis imestada, et kirikutorn lehvib õhuvoogudes nagu tuulelipp. Neeger, kelle ainsaks varanduseks on kasutatud kondoom, ujub üle mere tõotatud maailma, valge mehe paradiisi. Ta satub untsu läinud pulmapeole, avastab kuskilt palja pruudi, keerab tolle rinnal nibu küljest, pruut teeb õhus tiiru ja muutub tühjaks kotiks. Lõpuks see hoone, kus pidu peetakse, lõhkeb, tõmbub kokku, lendab taevasse ja kukub järjekordse neegripoisi jalge ette kasutatud kondoomina. Väga mürgised kujundid, väga hambulised paralleelid, väga kolmemõttelised vihjed.“
Piiri, P. (2013). Kummastavad liikuvad pildid [autorifilmist multiplikatsioonis, "Ussinuumaja" ja "Villa Antropoff"]. Sirp, 11. jaan, lk 32.

Veiko Märka: „Vladimir Leschiovi panus pole põrmugi vähendanud Jancise osakaalu. Seekord on 1+1 tõesti kokku andnud 2, mitte 1,5, 1 või isegi 0,5, nagu kunstiloome saladuslikus aritmeetikas tihti ette tulb. Nii näiteks esindab film veel enam kui „Maraton“ (2006) ja „Krokodill“ (2009) Jancise haruldast oskust tegelaste teksti abil süžeed mitte selgitada, vaid seda veel segasemaks ajada. Õiupoolest ongi „Villa Antropoffis” kõneldav tekst tema jaoks vaid esteetiline väärtus, huvitav dekoratiivne element. Ainult pulmalauas vaagnaid edasi andes on tegelaste jutul sisuline tähtsus – ja loomulikult mitte nende vahel silla loomiseks, vaid selle puudumise rõhutamiseks. /---/

Lisaks külluslikule ja värvikale tegelaskonnale on „Villas“ samaväärne valik kõnekaid visuaalseid dominante. Alates kasvõi mahajäetud ja ilmselt naftareostust tekitavatest hiiglaslikest laevadest paadipõgeniku kodurannal (ainus arenenud lääneriikide reaalne mõju arengumaailmale?) ja lõpetades täiesti mõttetult oma elu kaotava kärbsega. Eriti ilmekas on laulatuse ajal pastori selja taga värvusmuusika taktis küütlev hiiglaslik rist, mis kiiresti ja täpselt paljastab traditsioonilise religiooni sisutut butafooriat – aga ka kirikusse kogunenud inimrühma värdjastunud hingeelu. /---/

„Villa Antropoff” on ebarealistlike vahenditega edasi antud elutruu film. Eriti realistlik ja tulevikku vaatav on muidugi puänt, mis muudab filmi ajalise dimensiooni vaat et lõputuks. Võrreldes „Villa Antropoffi” Jancise eelmiste mõjukamate, üksi lavastatud filmidega „Maraton“ ja „Krokodill“, on areng olnud kiire ja kõrge. „Maratonis“ võlus eelkõige animafilmi võtetega saavutatud kummaline ja saladuslik atmosfäär. Narratiiv polnud eriti kaasakiskuv ning ka rohketest karakteritest ei tõusnud keegi eriti esile. „Krokodill“ säilitas kõik atmosfääri võlud, kuid siin oli juba ka tugev süžeeline liin ning meeldejäävad karakterid /---/. Lisaks võimas puänt. „Villa Antropoff” omakorda säilitab kõik loetletud voorused, kuid liigub inimsuhete kitsast sfäärist välja globaalsete valuprobleemideni.“
Märka, V. (2013). Jõuline filmisüüdistus lääne mandunud kodanluse pihta. Teater. Muusika. Kino, nr 6-7, lk 149-152.

Kaspar Jancise animafilm kandideerib Euroopa filmiakadeemia auhinnale

Eestlase animafilm „Villa Antropoff” on üks 15-st Euroopa parima lühifilmi tiitli pretendendist.
Detsembrikuus Maltal toimuval Euroopa filmiauhindade (EFA) galal kandideerib auhinnale ka vähemalt üks Eesti lavastaja. Pühapäeval lõppenud Krakówi lühifilmifestivali žürii valis Euroopa filmiakadeemia lühifilmipreemia nominendiks Kaspar Jancise ja lätlase Vladimir Leschiovi ühistööna valminud joonisfilmi „Villa Antropoff”. Erinevalt EFA mängufilmide kategooriast, mille nominendid määravad kahes voorus Euroopa filmiakadeemia liikmed ja sõltumatud eksperdid, selgitatakse lühifilmide kategooria võistlejad välja 15 suuremal Euroopa lühifilmifestivalil. Iga festivali žürii nomineerib auhinnale ühe filmi. Üheksast praeguseks välja kuulutatud nominendist on „Villa Antropoff” ainus animafilm.
Kressa, K. (2012). Kaspar Jancise animafilm kandideerib Euroopa filmiakadeemia auhinnale. Eesti Päevaleht, 7. juuni, lk 11.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm