tšuktši muinasjutt
Peeter Piiri: „Aluseks on tšuktši muinasjutt, mida ma maakeeli lugesin juba 1980. aastate alguses kümneaastase poisikesena. Kogumiku nimi on „Unesnõiduja”, sel on pehmed mustad kaaned, jutte illustreerivad veidrad, millegipärast natuke hirmutavad illustratsioonid. See oli osa tollest võluvast pisikeseformaadilisest muinasjuturaamatute sarjast. Narratiivis Tender midagi muutnud ei ole: elavad meest-naist, mees on kütt, naine kannab kodu eest hoolt. Et neil lapsi pole, otsustab mees naise ära tappa. Aga otse ta seda ka teha ei julge, niisiis ehitab ranna peale kividest ilma ukseta maja, selle sisse paneb elama ussid. Käib ja kütib, nuumab usse, koju ei vii midagi. Nuumab usse, et saaks lõpuks naise ussidele sööta. Mis edasi, seda saab igaüks juba ise vaadata.
Tšuktšid „vähem arenenud rahvana” ei olnud Proppi muinasjutu skeemi ja muude taoliste vahvate tsivilisatsiooni saavutustega kursis, seega on ka „Ussinuumaja” meelikõditavalt eksleva sündmuskäigu ja kokkusõlmimata lõpuga segane lugu. Kunstilises vormis, milles Tender ussinuumaja lugu esitleb, pole aga midagi segast või ekslevat: see on täpne, väljapeetud, pingestatud. Vormipoeetilised kujundid avaldavad muljet, vähemalt mul on põnev näha taevast kui üht suurt jääkaant ja päikest kui sünkjate pragudega musta auku selles. Öötaevas on ämblikuvõrk, kuu aga suur helendav lõngakera. Peamiste tegelaskujude vormimisel kasutatakse fotoanimatsiooni, s.t muidu joonistatud tegelastel on näitlejate liikuvad fotonäod. Fotoanimatsiooni ja joonisfilmi kokkusulatamine on äärmiselt riskantne ettevõtmine, antud juhul aga mõjub igati asjakohaselt. Liikuv fotonägu viitab psühholoogilisele reaalsusele, mis vastandub nähtavale, tinglikule, müütilisele tegelikkusele.
Kui nüüd küsida, et mida see film nüüd õieti tähendab või mis ta sõnum õieti on, siis mina tõesti vastata ei oska. Ma arvan ka, et ei peagi. On see nii oluline? Film toimib. Kes tahab, võib sealt välja lugeda mida tahes, aga see on tõesti tema enda asi.“ /---/
Arvustuse terviktekst:
Kummastavad liikuvad pildid - Sirp
Piiri, P. (2013). Kummastavad liikuvad pildid: autorifilmi traditsioon eesti multiplikatsioonis elab jõudsasti edasi [Priit Tenderi animafilmist "Ussinuumaja"]. Sirp, 11. jaan, lk 32.
Peep Pedmanson: „“Ussinuumaja” kõige positiivsem külg, vähemalt minu jaoks, on see, et aitas meenutada kaugeid kauneid aegu. Teine kiitmist vääriv seik on see, et „Ussinuumajas” on kasutatud põnevaid visuaalseid lahendusi ja erinevaid stiile. Joonist, nukku, videot. Eraldi ja läbisegi. Ja kolmas tubli tegur peitub selles, et tegemist ei ole mingi piff-paff-tüüpi multikaga, millega telekanalid meid tänapäeval üle valavad, vähemalt filmi taotlus on midagi enamat. /---/
Torkab küll silma soov teha teistmoodi, olla eriline, paista põnev, kuid see pole ju ometi esmatähtis. Kuigi üsna tõenäoliselt on film edukas ka festivalidel, sest seal on teistmoodsus oluline trump. Ja flirt loodusrahva temaatikaga tabab igal juhul moes olevat ajastu trendi. /---/
Aga tore siiski, et suhteliselt noor inimene tegi midagi, mis moeka tühja-tähja asemel tõsisemaid teemasid kätkeb ja minevikku meeles peab. Geograafiliselt on Tšuktšimaa meile küll kauge, aga eksistentsiaalne vundament mõraneb meil ju ühiselt.“
Arvustuse terviktekst:
Kuidas lahendada demograafilist muiduleivasöömist?
Pedmanson, P. (2013). Kuidas lahendada demograafilist muiduleivasöömist? Enesekriitika saatel [Priit Tenderi "Ussinuumaja"]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 102-107.
Vaata lisainfot selle filmi kohta