Kirjad idast (1995)

Filmist kriitiku pilguga

Adam Minns (UK): „Võrreldes naturalistliku pildikesega ruraalsest Kesk-Wales’i elust filmis "On The Black Hill" on kirjaniku/rezhissööri Andrew Grieve’i teises mängufilmis "Kirjad Idast" mõningaid üllatavaid unenäolisi stseene, mis on seda ootamatumad, et esinevad filmi poliitilises kontekstis, milleks on vabadusliikumine Eestis 1989. aasta paiku. Sellele foonile on paigutatud Anna (Ewa Fröling) isiklik võitlus oma identiteedi eest. Eesti tšellist on kasvanud Inglismaal oma armastava isa Hans Kaleva (Mikk Mikiver) hoole all, kes on emigrantide ajakirja väljaandja. Tema surma järel avastab Anna kummalise foto oma oletatavasti ammu surnud emast, mis paneb ta naasma Eestisse. Paralleelselt poliitilise rõhumisega Eestis on Anna rõhutud eredatest lapsepõlvemälestustest. Tema alateadvusest tõusevad pildid väikesest tüdrukust, sama vanast kui ta ise, ja saksa tankist marju purustamas.

Selline mälestustega ülekuhjatud stiil annab filmile kummalise avalöögi: pikast võttest, mil kaamera liigub mööda ühendatud kätega iseseisvuseelseid demonstrante, põigatakse laps-Anna (Gertrud Talvik) juurde, kes põgeneb rongiga venelaste eest 1944. aastal. Tema nägu peegeldub rongi aknal koos ühe teise väikese tüdruku kahkja ja vaevumärgatava näoga — toda tüdrukut ei ole vagunis. Grieve lõhub kronoloogiat, hüpates ühest ajahetkest teise ja jättes meie hooleks lappida kokku Anna minevik piltidest, mida vallandavad pealtnäha tähtsusetud detailid. Need tagasivaated on mõjuvad, aga liiga harvad nii selleks, et arendada narratiivi Anna minevikust kui ka selleks, et lasta painaval, kaeblikul tonaalsusel film endasse uputada.

Annat saadab tema teekonnal dokumentaalfilmi tegija Rein (Mark Womak), kes on Annale isehakanud giidiks Eesti poliitikas. Rein räägib, et Eesti vajab Anna-suguseid jõukaid eestlasi, et riik üles ehitada siis, kui venelased kord lahkuvad. Kui nad on vaevu pääsenud kumminuiasid viibutavate sõdurite eest, seletab Rein Annale, et glasnost on üksnes propaganda Lääne jaoks. Nüüd, olles tänu Reinu kommentaaridele poliitiliselt teadlik, põikab Anna mõneks ajaks kõrvale ema otsingutelt, et ühineda rühma rahvariietes naistega, kes astuvad vastu nõukogude soomusautodele. Fiktiivne destillatsioon Eesti 1989.—1991. aastate vabadusvõitlusest annab filmile suurejoonelise raamistiku, kuid sellegipoolest näib film olevat rohkem cri de coeur kui asjakohane poliitiline kriitika.

Niisiis, kuigi filmis kajastatav poliitiline ja isiklik draama sünnitab mõningaid kütkestavaid visuaalseid efekte, on üldmulje lünklik. Ainsalgi hetkel pole eestlased muud kui head ja venelased muud kui pahad, kuigi 1944. aastal võitles Kaleva ilmselgelt sakslaste poolel. Ühel hetkel jookseb Anna hüsteeriliselt toast välja, kui kuuleb vastleitud emalt, et mees, kes teda Londonis kasvatas, polnudki tema pärisisa; järgmisel hetkel seisab ta eufooriliselt ema ja õe vahel inimahelas. "Kirjad Idast" on traditsiooniline käsitlus mälust kui identiteedist, nii nagu see on omane Euroopa filmikunstile, ja kokku võttes pole ta midagi rohkemat kui tüütuseni tuttava meloodia kordamine."

ANDREW GRIEVE on põhiliselt teinud telefilme, ta oli üks umbes 50-osalise BBC teleseriaali "Agatha Christie’s Poirot" (1989—1993, mõned osad lisaks 1995) režissööridest. Televisioonile on ta veel lavastanud Alfred Hitchcocki klassikalise loo uusversiooni "Kahtlus" (Suspicion, 1987) ja filmi "Lorna Doone" (1990), kinode jaoks "On the Black Hill" (1987) ja "Kirjad Idast" (Letters from the East, 1995).

ENE VANAVESKI sündis 10. juulil 1942 Tallinnas, kasvas üles pagulasena kirjanik Gert Helbemäe peres. Ta oli abielus inglise telefilmide rezhissööri Andrew Grieve’iga. Viimastel eluaastatel kandis ta oma ema neiupõlvenime Vanaveski. Produtsendina on ta tootnud Andrew Birkini filmi "The Cement Garden" (1992) ning Andrew Grieve’i "Kirjad Idast" (Letters from the East, 1995). Viimane põhineb suures osas tema enda elukäigul. Ene Vanaveski suri 23. augustil 1996 Londonis.

Allikas:
Minns, A. (1998). Kirjad Idast: [tõlge ajakirjast “Sight and Sound”, 1996, november; lisa: rež filmograafia] tõlkinud Kaia Sisask. Teater. Muusika. Kino, nr 7, 48-49.
www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/0164.htm (19.11.2012).