Avaleht » Filmiliigid

Prohveti sünd (2011)

Animafilm Kestus: 13:00

Huviinfo

Reklaamlause

Elu põrgus versus taevas, hoidku jumal aga maapealse elu eest!

Režissööri kommentaar

Rao Heidmets: „Peateemaks on inimese iseteadlik käitumine. Eelarvamuste ja ettekujutluse võimutsemine tegelikkuse üle.

Jumal taevas ja Saatan põrgus on sügavas hämmingus inimeste veidrast käitumisest. Sattudes põrgusse, on inimesel juba eelnev kindel ettekujutlus põrgus toimuvast ja ta asub kohe innukalt oma fantaasiaid ellu viima. Kõik Saatana katsed takistada või inimest ümber veenda kostuvad vaid kurtidele kõrvadele. Nii jääbki Saatana põhitööks olla kõikjal kohal ja füüsiliselt sekkuda, kui inimene ennast või oma kaaslasi mingi jälgi piinamismasinaga püüab hävitada.
/---/
Samasugune skeem kordub ka taevas. Inimese ettekujutus taevastest mõnudest on nii tugevalt pähe tambitud, et sattudes lõpuks taevasse, hakkab ta iseteadlikult tegutsema vastavalt oma stamp-ettekujutlusele. Isegi Jumalal on võimatu veenda inimest muutma oma ettekujutlust. Tulemuseks on järjekordne inimese poolt väärakaks muudetud keskond, milles kõige suuremaks kannatajaks on inimene ise.

Tänu Juhani sõbranna Marile avanevad lõpuks ka noormehe silmad ja ta on nõus põgenema sinna, kuhu kogu filmi jooksul on hoiatatud sattumast. Selgub, et selleks kõige hirmsamaks ja kardetumaks kohaks on maapeale tagasi sattumine.
Aga paraku nad sünnivad maapeale imikutena ja ei ole üldse kindel, kas nad selleks ajaks, kui rääkima hakkavad, Jumala ja Saatana soovitustest midagi veel mäletavad. Lootma peab.

Tegelased jagunevad oma tehnoloogia ja materjali poolest kaheks.
1. Inimesed on anatoomiliselt täiuslikud, nn inimese moodi nukud - tehtud nukufilmi kõige uuema valamise tehnoloogia alusel.
2. Taeva ja põrgu tegelased on ebaanatoomilised - jämeda keha ja pilkjalgadega, kogu pea alaosa avaneb suuks jne. Nad on valmistatud robustselt ilma peene viimistluseta, nende kehad on kootud lõngast.
Vastuolu kahte tüüpi nukkude vahel on esimesest hetkest märgatav.

Värvilahenduselt on film helge ja väga värviline, ilma ülearuse kribu-krabuta. Muusika on reibas ja positiivne.
Allikas: Nukufilm

Tunnustus

2012. aastal valiti Rao Heidmetsa film „Prohveti sünd“ Annecy rahvusvahelise animafilmide festivali võistlusprogrammi ning Hiroshima rahvusvahelise animafestivali programmi "Best of the world", mis koondas viimaste aastate silmapaistvamaid nuku- ja joonisfilme kogu maailmast.
"Prohveti sünd" oli Nukufilmis nukkude arvult üks suuremaid filme stuudio ajaloos.

Filmist kriitiku pilguga

Valter Uusberg: „Rao Heidmetsa „Prohveti sünd” on kirglik film nii sisult kui vormilt. Autoril näib tõsi taga olevat. Filmi hoiatav sõnum võiks olla — horisontaalsus kohustab.

Tempo. Kohe alguses vajutatakse nii-öelda „piip põhja” ja hoitakse hoogu lõpuni. Tegevuse katkematusest kasvab välja kujund — kõik nähtav on oluline või miski pole oluline. Tekib ka totaalse horisontaalsuse tunne, mis on üks kogu filmi läbivaid järeldusi. Kogenud tegijana (ka montaaž pärineb temalt) suudab Heidmets filmilikus kiirkõnes selgelt rääkida. Piisavalt doseeritud sündmustik on hästi jälgitav, aktsendid paigas, miski ei lähe kaduma. Filmiloo väljenduslikkus tugineb kaadrite täpsusele: misanstseenid on haruldaselt selged ja ilmekad. Tuleb kiita Nukufilmi animaatoreid, selle filmi juures siis Marili Toomet ja Andres Tenusaart, kelle tööd režissöör montaažis veelgi lihvis. /---/

Sven Grünbergi muusikaline tugi on võluvalt diskreetne, täpne ja heakõlaline.

Heidmetsa enda kavandatud tüübid ja taustad püsivad tasakaalukas tervikus. On anatoomilist ja olustikulist naturalismi, metafüüsilist ruumi ja sürrealismi, kõiges näib ta end kindlana tundvat. /---/

 „Prohveti sünnis” võtab Heidmets konventsionaalsuse kujundi uuesti käsile, kuid teeb seda nüüd küpsemalt, elegantsemalt ja rafineeritumalt. Seekord huvitab teda seisuslikest probleemidest tunduvalt laiem konventsionaalsuse areaal — massiline võimetus oma peaga mõelda ja selle asendamine millegagi, mida Milan Kundera on nimetanud käibetõdedeks. Ta on öelnud, et inimlik rumalus on jääv, sest see taastab end käibetõdedes.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
HORISONTAALSUS KOHUSTAB - Teater. Muusika. Kino
Uusberg, V. (2011). Horisontaalsus kohustab. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 91-94.

Meelis Oidsalu:Samasuguse vingumise osaks saab ka Rao Heidmetsa väga kehamahlane „Prohveti sünd…”, ent ideeliselt lame käsitlus moraalsete ja kunstiliste väärtuste nivelleerumisest, kultuuriruumi tasandilisusest (põrgul ja paradiisil pole Heidmetsa filmis vahet – igal pool üks hooramine) ning kultuurisfääri umbisikulisestumisest või õigemini ummistamisest anonüümsete, mälutute (Heidmetsa tõlgenduses – nülitud) isehakanud „loovisikute” poolt. Nii Undi kui Heidmetsa filmi probleemiks on liigne lihtsustamine, mistõttu nende suurest ühiskonnakriitilisest ambitsioonist kantud teosed pelgalt jäljendavad sotsiaalkriitikat. „Sotsiaalkriitikal on kunstis see häda, et ta ilmutab vaevu ilmutatud negatiivi tegelikkuse valmis jäljenduse pähe ja mõistab siis selle üle ebaõiglast kohut.” (lk 49, Andrei Arjev, „Jutuvestja lugu” kogumikus „Sergei Dovlatovi ristriimid”, LR 24–25/2011). Kuigi nii Unt kui Heidmets opereerivad oma filmes aukartustäratavate mõistete ja tähistajatega, ei tundu lavastajate hambad teemadele peale hakkavat ja seetõttu on tulemuseks „filosoofilisusega” flirtiv rahvalik laad. Volmeri filmis seevastu on ambitsioon, vahendid ja sisukus märksa loomulikumas kooskõlas.“
Oidsalu, M. (2012). Uus ja uhke eesti anima? [Riho Undi "Happy Birthday", Hardi Volmeri "Olmeheidutus", Ülo Pikkovi "Keha mälu" ja Rao Heidmetsa "Prohveti sünd"]. Sirp, 17. veebr, lk 24-25.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm