Kinnunen (2007)

Filmi saamisloost

„Üle poole augustikuust vältavad Tallinnas uue Eesti telefilmi “Kinnunen” võtted. Oma režissööridebüüti tegev ja varem rohkem teatrimehena tuntud Andri Luup ei taha oma uue filmi sisust eriti rääkida. Et ikka hoida pinget filmi esilinastuseni, mis toimub praeguste plaanide kohaselt novembris kinos Sõprus. Nagu ETV (nüüd siis Eesti rahvusringhäälingu (ERR)) telefilmide puhul tavaks, toimub teleesilinastus järgmise aasta esimesel jaanuaril.

“Kinnuneni” sünopsist lugedes tekib paratamatult seos Aki Kaurismäki ja tema soome mentaliteeti kujutava pildikeelega. Nimelt on tegijate ametlike teadete kohaselt “tegemist südamliku komöödiaga, kus Eestisse naist otsima tulnud Soome mees armub oma keeleõpetajasse ning teineteise tögamise käigus tulevad esile mõlema rahva koomilised ja vähem koomilised omadused”. Kõike seda Eesti argiolustiku võtmes.

Seost Kaurismäkiga tugevdab seegi, et filmi pea- ja nimiosaline Sesa-Petteri Lehto tegi kaasa Soome suurrežissööri viimases filmis “Äärelinna tuled”.

Luup tunnistab ka ise, et Kaurismäki filmid talle meeldivad, kuigi otsest snitti pole ta teadlikult ei kirjutamise (Luup on ühtlasi ka filmi stsenarist) ega filmitegemise ajal võtnud. “Kuigi mõned naljad on ehk sarnased küll,” möönis ta.

Idee Soome-teemalise filmi tegemiseks tuli möödunud aasta lõpu poole Luubil endal ning sellega läks ta produktsioonifirma Ruut produtsendi Artur Talviku jutule, kellega varemgi koostööd tehtud. Stsenaariumi esimene versioon valmis juba kevadeks, sest filmile rahasaamiseks tuli taotleda raha eri paigust. Praeguseks on “Kinnunen” saanud ERR-i, kultuurkapitali ja Eesti Filmi Sihtasutuse kaudu 1,8 miljonit krooni, mis on telefilmi jaoks igati korralik summa. Filmi kogu-eelarve on 2,5 miljonit krooni.

Stsenaariumi lõpliku variandi valmimiseks vaatas Luup selle enne võtteid veel koos peaosalise Lehtoga üle. Kuna eelarve on täispika filmi jaoks siiski üsna väike, on võttegraafik väga tihe ning platsil ei ole enam mahti teha muudatusi stsenaariumis. Varem rohkem teatriga tegelenud Luup nimetab filmi suurimaks erinevuseks lavakunstiga seda, et film on justkui mosaiik, mille tervik tekib alles montaaÏilaua ääres. Mosaiigitükkide kaameraga ülesvõtmise eest vastutab “Kinnuneni” juures operaator Meelis Veeremets.

Soomlastest näitlejate leidmine – lisaks Lehtole teevad kaasa veel Matti Ristinen, Jarkko Nyman, Jarkko Lahti ja Katri Viljamaa – läks Luubil kergelt, sest tema sõbrad peavad Soomes casting’uagentuuri. “Alguses saatsid hulga pilte, millest ma tegin oma valiku ja siis ükspäev käisin Soomes näitlejaid üle vaatamas,” rääkis Luup.

Eestist teevad filmis kaasa veel Maria Peterson naispeategelase rollis, Hilje Murel, Ivo Uukkivi, Aleksander Eelmaa, Ester Pajusoo ja Aarne Üksküla.

Võtted kestavad pealinna lõõskava kuumuse käes veel veidi üle nädala. Paralleelselt filmimisega otsitakse ka veel viimaseid väiksemaid pisiosatäitjaid. Nii käib reÏissööri assistent võttepausi ajal näitamas pilte ühest näitlejakandidaadist, keda ta eelmisel päeval ehitusplatsil märkas ja pildistas. Võtteplatsil peaks too reÏissööri jah-sõna korral olema juba kahe päeva pärast."
Feldmanis, A. (2007). Novembriks valmib telefilm "Kinnunen". Eesti Päevaleht, 14. aug, lk 14.

Katkeid retsensioonidest

Olev Remsu: „Filmi teema – eestlaste ja soomlaste suhted – on olnud ammu oodatud, ent idee näidata seda naiseotsimise kaudu pole eriti originaalne. Süžeed kandev karkass siiski toimib, vajalikud tegelased kohtuvad õigel ajal teiste vajalike tegelastega, armastuski on loos toredasti õide puhkemas, kuid see sünnib pikkamisi, karakterdraama tempoga ja sellega ei tehta kometit, pigem eksponeeritakse karakterit, mida, muide, tehakse ilma ühegi apsuta nii dramaturgilisest kui näitlejate osatäitmise aspektist. Filmis jõutakse Kinnuse ja Õie kiindumuseni samm-sammult, loogiliselt põhjuse-tagajärje-ketti pidi, mis klassikalises komöödias ei ole kohustuslik, pigem segab, kuna kaob üllatusmoment.

Filmis ei kuule me ainukesti koomilist repliiki, mis on juba päris naljakas ja tekitab küsimuse, miks. Kas see on taotluslik? Või pole osatud neid kirjutada? Taotlus on ehk tingitud paratamatusest: on endale aru antud oma võimetest ja ande eripärast ning pole hakatud pürgima ohtlikule pinnasele. Kummati ei teeks säärased repliigid liiga ka põhimõtteliselt lakoonilise sõnakasutusega filmile, režissöör võinuks ju kaasautoriks võtta dialoogikirjutaja, kes oleks teinud seda, mis lavastajale endale üle jõu käib. Seda ei ole tehtud, selle asemel on püütud ise olla ühtaegu stsenarist ja režissöör, mis Eestis on kujunenud halvaks kombeks, ning põhjus, miks seda tehakse, on läbinähtav ega kuulu kunsti valdkonda.

Juba pealkiri häälestab filmi vastu. See peaks andma vihje, olema ääri-veeri lahti muugitav juba pisut enne vaatamist ja lõplikult selge vaatamise järel. Parim lahendus oleks selline, kui vaataja endale filmi lõpus vastu laupa lööb ja hüüatab: a-hah, siis sellepärast! /---/

Sissejuhatus on kole pikk ja kahvatu. Stsenarist on unustanud, et lool peab olema algus, keskpaik ja lõpp (mida nõudis juba Aristoteles), nõnda olgu need elemendid ka igal episoodil. Ent algusepisoodid vaid algavad, ei arene, annavad mõnikord siiski lubadusi, ja asi seegi. Kinnunen lendab asja ees, teist takka üle parda – ja polegi purjus! Või on, ainult et Eesti politseinikud on juhmakad oma kiviaegsete mõõteriistadega? Ei saa aru. Kinnunen tahab alata uut elu, ilmselt on see loo käivitav põhjus. Klassikaline on alustada seda juuksurist, kuid jällegi mitte eriti autentne. Kinnunen kohtub (suppi?) sööva naisega, no tundub, et selle episoodi võiks küll tervikuna vahelt välja lõigata. Kinnunen paneb lehte naiseotsimise kuulutuse. Edasi ei saa ma aru, kas kuulutus ei ilmu mingi intriigi pärast või on Eestist kadunud naised, kes tahavad purjetada üle Soome lahe pudrumägede ja piimajõgede juurde?

Paljud õhku lennutatud küsimused jäävad vastuseta. Õige oleks niimoodi, et vastus tekitaks uusi küsimusi, kuid seda pole tehtud. Viimaks läheb Kinnunen eesti keele tundi, kus midagi ei juhtu ja mis kohe ära lõpeb. Ei ole ainukestki koomilist repliiki, mida võimaldanuks see episood. /---/

Mingist otsast järgib süžee klassikalise eksituste komöödia malli, Kinnunen kohtub ühe vale naisega teise järel, märkamata suurt armastust enda kõrval, kuid seegi suund jääb välja arendamata. Külli (Hilje Murel) osa kaalukus on proportsioonitult suur, teised jäävad sootuks tähelepanuta.

Ei ole osatud mängida infosituatsioonidega: vaataja teab sama palju kui tegelased. /---/ Dramaturgiaviga on samuti  personifitseeritud antagonisti puudumine, kes päris loo algusest peale veeretaks kive protagonistide Kinnuse ja Õie õnneteele. /---/

Kinnusel ei ole ei plastikat ega atribuutikat, mis repliike asendaks, plastika asemel seisab ta kivikujuna paigal, tema karakteri määravaks püsiomaduseks on komöödiapäratu kidakeelsus ja puisus. /---/

Kindlasti ei ole õige see, et põhikonflikt tuleb suhteliselt kõrvalt, et üks konfliktiosaline pole peategelane ning üldse on naise äiatud lõuahaak Kinnusele selle muidu intiimse ja nii-öelda südamliku filmi kohta kuidagi liiga robustne ja sobimatu. Põhikonflikt oleks pidanud tekkima ikka armukolmnurgast Kinnunen-Õie-Tõnu, olgu Tõnu pealegi mühakas diivanikaunistus.

Kuna Tõnu CV on esitamata, jääb ta arusaamatuks tegelaseks. Miks ta sõidab kalli maasturiga, kui endal pole raha? Miks ta vahib korvpalli ja joob õlut, samal ajal kui ta kallis õde Õie on armumas teise mehesse? Niisuguseid asju ei jäeta õhku rippuma, vastuse oleks võinud anda paari repliigiga, kuid see film väldib sõnu.

Imestama paneb debütant, kes arvab, et võib olla ühtaegu nii stsenarist kui režissöör. Imestama paneb seegi, et filmi tootjatel ja rahastajatel pole midagi selle vastu olnud. Eestis on üldse lastud kujuneda olukorral, kus iga filmitegija võib end pidada geeniuseks, kes tuleb toime nii stsenaariumi kirjutamise kui režiiga. /---/

Usun, et leidub kindlasti publikut, kellele meeldib „Kinnuse” režiiline staatilisus, mida omakorda toetab kaameratöö ja matusemuusika. Igatahes on film võrdlemisi lähedal esteetilisele terviklikkusele. Kui autori kavatsust aktsepteerida, siis pole just eriti viga. Ka on õige  väikese eelarvega filmide tegemise programm, ainult režissööri ja stsenaristi roll tuleks kindlasti lahus hoida.“
Remsu, O. (2008). Stsenaristi ja režissööri roll olgu lahus. Sirp, 15. veebr, lk 15.

Jaanis Valk: „Võib ju väita, et „stsenaristi ja režissööri roll olgu lahus!” (Olev Remsu, Sirp 15. II 2008), kuid sellele väitele saab ka oponeerida. „Kinnuneni” puhul on looja loo stsenaristina hakkama saanud. /---/

Remsu lahkab oma artiklis „Kinnuneni” filmina, mis peaks omama komöödiafilmi kõiki kohustuslikke elemente: „…kiireid hüppeid, seda, et armastusest vihkamiseni, voodist tapmiseni jõutaks kähku, siis saab kõvasti nalja. Veel ootame teravmeelseid repliike, mis dialoogis üksteisega haakuvad, sel viisil võimenduvad ning mida vaataja hiljem, ise naeru lagistades, edasi rääkida saab.” /---/ Kindlasti on Olev Remsul õigus, kui ta seda kõike filmilt ootab, kuid ei tasu ära unustada, et Andri Luubi „Kinnunen” on natuke teistmoodi komöödiafilm. Juba esimeste stseenidega paneb Luup kui stsenarist paika filmi mängureeglid ja selle, millisena peaks vaataja seda filmi vastu võtma — kurbnaljakana. Sest juba selles, et ametnikud ei suuda uskuda soomlase kainust, on midagi kurba. „Kinnuneni” puhul pole mitte tegemist halenaljaka looga, vaid looga, kus mõned vindid on nii üle keeratud, et hakkavad mõjuma tõelisusena. Usutavatena.

Kui Remsu heidab filmile ette žanripäratust, siis just eelnevale jutule tuginedes peaksin ma seda selle filmi kõige suuremaks vooruseks.
/---/
Andri Luup on hakkama saanud huvitava stsenaariumiga. Huvitavaga selles mõttes, et  tavaliselt üritab eesti film hiilata originaalsusega, tulemuseks on aga see, et kõik räägivad sellest, kuidas eesti film vaevleb heade stsenaariumide puuduses. Luup on kätte võtnud ja ise ühe valmis kirjutanud.

Alustanud on ta sellest, et on paika pannud, millest eespool juttu oli, — sünopsise. Erinevalt nii mõnestki teisest stsenaariumist on aga jälgitud ka teisi nüansse, mida peaks hea  stsenaariumi puhul silmas pidama. /---/ Tuleb alustada kõigepealt rohujuure tasandilt, et siis edasi minna kunstilistesse kõrgustesse. Luup on sellega hakkama saanud. Ta on võtnud peategelase, analüüsinud tema karakterit ja teinud endale selgeks, mida peategelane tahab.

Loomulikult on tegelase teel takistusi, mis segavad tal kohe saavutada seda, mida ta tahab, kuid neid raskusi ületades see lugu edasi liigubki. Nagu üks lugu peakski liikuma. /---/ Stsenaarselt teeb loo huvitavaks ja heaks aga just asjaolu, et see kõik ei piirdu ainult peategelasega. Stsenaariumis on lahti kirjutatud ka teised tegelased oma tahtmiste, oma vajaduste, oma tegevusega. Uue tegelaskuju ilmudes ei näe kuskil juhuslikkust. Igal tegelasel on stsenaarselt oma ülesanne selles filmis. Iga tegelane mõjutab Kinnuneni otsuseid, tegevust. Nii nagu ühes heas loos peakski olema. /---/ ...filmis antakse ka vastus sellele, miks mees üle parda kukkus. Sellel hetkel aga vaataja ei tea seda. Ei peagi teadma. Ja on hea, et ei tea. Sest juba esimesel minutil oskab stsenarist Luup tekitada vaataja peas küsimusi, millele ta tahab vastuseid saada. Peategelane Kinnunen ei taha aga vastuseid. Tema teab selgelt ja kindlameelselt, mida tema tahab — naist Eestist. Lihtsalt ja kalkuleerivalt. Ta ei taha armuda. Ta ei taha nõretada tunnetest. Ta lihtsalt tahab naist enda kõrvale. Mida aga Kinnunen ei tea, on see, mida ta vajab. Ja vajab ta inimlikku, naiselikku lähedust. Perekonda. Harmooniat. Midagi sellist, mida ta Soomes pole leidnud. Tegelikult räägibki film loo sellest, kas Kinnunen oskab oma vajaduse ära tunda. /---/

Luup kui psühholoog

Luup on võtnud meie mõttemaailmast stereotüübid, pannud need paberile ja selle siis filmina realiseerinud. Ta on võtnud meie kõige suuremad foobiad, eelarvamused, korrutanud neid ja paiskab nüüd meile seda näkku. /---/ Arvame, et teame, millest Luup räägib — sellest, kuidas näeb eestlane soomlast ja vastupidi. See on lõbus. Arvan, et eksime. Mitte rängalt, aga siiski eksime. /---/

Luup kui režissöör

Luup on valmis saanud oma esimese täispika mängufilmiga. Praegu oleks kohatu rääkida sellest, kas tegemist on „filigraanse kunstiteosega või mitte”. Saame rääkida sellest, kas film on õnnestunud. Seda on ta kahtlemata. /---/ „Kinnuneni” puhul saame rääkida õnneks headest näitlejatöödest. Ja kindlasti on see režissööri suurim ja peamine ülesanne — panna näitlejad tööle vajalikus suunas. /---/ Karakteri areng filmis on loogiline ja usutav. Emotsioonid ja tegevus pole üle mängitud. /---/

Vähene dialoog, kandvad pausid, näitlejate töö ning vajalikul määral pikemaid plaane ei teinud sellest filmist niivõrd „jalaga p…e”-komöödiat, vaid „tunded hinge” stiilis kurbnaljaka loo. Mõni võib seda ette heita, siinkirjutaja peab seda vaadeldava loo puhul vaid heaks.“
Valk, J. (2008). Luubi all "Kinnunen".  Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 98-105.