Avaleht » Filmiliigid

1895 (1995)

Animafilm Kestus: 29:59

Huviinfo

Filmi saamisloost 

Katkeid meediast:

„Eesti Joonisfilmi uusima töö sünniloost räägib Priit Pärn, et mõte teha film kinematograafia juubeliks pärineb Elbert Tuganovilt. Pärn, kellel on kombeks iga järjekordse filmi valmides edasisest filmitööst loobuda, ei tahtnud seegi kord uuest filmiprojektist midagi kuulda. Oma osalemist selle filmi sünnis võrdleb ta sohu vajumisega: lähed ja loodad välja saada, aga lõpuks oled ikkagi üleni sees.

Film algab motoga "Film - see on vale", milles võib näha teataval määral võtit ekraanil nähtavale loole.

Priit Pärn: "Kui me pöörame vale ümber, tagurpidi, kas siis vale muutub tõeks või on ikkagi vale? Mõlemad versioonid on olemas. Põhimõtteliselt on film võimalus valetada, manipuleerida inimestega, esitada fakti hoopis teise fakti pähe. See oli üks lähtepunkt. Teisalt on väga palju vihjeid filmikunstile, kuigi sündmused toimuvad enne filmikunsti sündi. Ka siin on midagi valega tegemist, kuna siis polnud ju filmi kui vahendit, et talletada sündmust."

Samas arvab Pärn, et paljud saalisistujaist ei tea ilma teatmeteose järele kätt sirutamata, kas üks või teine ekraanil kujutatud sündmus oli tegelikkuses võimalik või mitte. "See film on sellest, kuidas on võimalik tõsiselt ja emotsionaalselt esitada täiesti valesid, lisaks veel jaburaid fakte," resümeerib Pärn. "Aga ilma huumorite seda vist võtta ei saa, huumor ja väike pila on paratamatu osa sellest filmist“."
Kärk, L. (1995). Artefaktilisi fakte kinematograafia sünniloost. Postimees, 13. mai, lk 14.

"Kino annab suurepärase võimaluse valetada ja manipuleerida," leiab Priit Pärn. "Kui ma kaadri vahendusel suhtlen vaatajaga, on see kõige ehtsam manipuleerimine. Iseasi, kuidas seda kasutada. Sest kino on põhimõtteliselt vale, aga ta on mitmetasemeline vale. Kui räägime ka õigetest asjadest, siis on need juba toimunud. Või pole neid kunagi toimunud? Tõde on suhteline mõiste. Kui ütleme, et kino on tõde, siis see on vale. Kui ütleme, et kino on vale, siis see on tõde."

Mis puutub faktidesse, siis need ei huvitanud Pärna kaaslavastaja Janno Põldma jutu järgi autoreid algusest peale. "See oli pigem dok- või mängufilmi rida. Seepärast võttiski stsenaariumi tegemine nii pikalt aega, et leida unikaalne idee, mille ümber see asi teha." /---/
Pärna sõnul ei ole "1895" stsenaariumi lugenud keegi, sest lõplikku stsenaariumi pole kunagi olemas olnud. Seda nägi ette ka leping - vastavalt välispartneritega sõlmitud lepingule oli autoritele antud täielik vabadus. /---/

Priit Pärn: "Mul oli ketserlik idee saada filmile raha taha ja ise võssa tõmmata, nii et filmi teeks hoopis Janno. Algul ei huvitanud see mind tõepoolest. Pealegi läks augustikuus Turu linnas Soomemaal käima animatsioonikoolitus ja olin ennast juba sinna maha müünud, kui asi multifilmiga huvitavaks läks. Jagasime Jannoga selle töö kahe peale ära."

Janno Põldma kinnitab omalt poolt: "Üksi ei oleks seda füüsiliselt lihtsalt valmis jõudnud. Film on sama pikk kui "Hotell E", aga tööperiood sealjuures 5-6 kuud lühem."

Priit Pärn: "Igas filmis peab olema mitu taset. Filmi selgroog peab olema üldarusaadav. Edasi aga eeldab asi mingit teadmist, kuulumist sotsiaalsesse süsteemi. Näiteks "Eine murul" puhul ei saanud ameeriklane aru, kuidas ei taheta raha. Hiinlased, poolakad ja Liidu inimesed said aru küll. Mingitest asjadest saab aru ainult eesti inimene. Ja ma mõtlen, et selles filmis on palju asju, mida tajuvad ainult meie grupi liikmed. Filmis on palju vihjeid kolleegide töödele, kuid see ei tohiks mõjuda negatiivselt: anname endale aru, et selle kaudu ei kulge lugu."
Martson, I. (1995). Tort näkku ja filmikunsti 100. Päevaleht, 16. mai, lk 11.

Filmi tegemisel juhtusid kõik tehnilised apsud, mis said juhtuda ja mis juhtuda ei saanud! Seda ülepäeva.

"Tegime peaaegu kõiki võtteid kaks korda. Leidsime ka põhjuse - nimetasime seal nii mõndagi inimest, keda me mitte just kõige paremas valguses ei näidanud. Just see neile ei meeldinud. Teine maailm töötas meie vastu," arvas Janno Põldma.
Vanamölder, G. (1995). Seal, kus lõpeb "1895", algab film. Õhtuleht, 13. mai, lk 15.

Aasta filmiks 1995 valiti joonisfilm "1895"

Eesti Filmiajakirjanike Ühing andis kolmandat korda välja auhinna "Aastafilm". "1895" - vaimukas ja isikupärane käsitlus sajandi muusa, kinematograafia sünnist. Auhinna kätteandmine toimus Tallinna kino "Sõprus" ööklubis Hollywood. Lisaks aule sai kumbki lavastaja veel 5000 krooni, mille pani välja firma Eldorado Mänguautomaadid.
EFÜ otsus "1895" tunnistamisest 1995. aasta parimaks filmiks kõlab nõnda:
"Film seikleb eelarvamusvabalt kino arenguloos, žongleerib, parodeerib ja teeb trikke. Visuaalmõtlemise akrobaatika paneb Lumiére'ide kino 100. aastapäeva uues valguses särama".
Lõhmus, J. (1996). Valgust varjude vahelt. Kultuurileht, Lisa nr 10, 16. veebr.

Filmist kriitiku pilguga

Chris J. Robinson, raamatu "Between Genius And Utter Illiteracy: A Story of Estonian Animation" autor ja Ottawa animafilmide festivali kunstiline juht, kirjeldab elamust filmiga „1895”:
„Istusin 30 minutit suu ja silmad pärani lahti, sest ma polnud kunagi midagi niisugust näinud. Ma ei saanud üldse aru, millest see film oli, aga igatahes oli see naljakas, imelik, sarkastiline, intelligentne, rumal, pretensioonikas, frustreeriv... ja samas täiuslik. Parim, mida ma näinud olin." /---/
Tagantjärele on Chris püüdnud selgusele jõuda, mis see oli, mis talle tookord ja kõigil järgnevatel aastatel, kui Ottawas linastusid terved eesti programmid, siinse animatsiooni südame külge kasvatas.
/---/ Võib-olla sobis see kokku minu temperamendiga. Mulle meeldis teravmeelne, veider huumor. Ehk andis see mulle võimaluse olla üleolev "debiilikute" suhtes, kes ei saanud asjale pihta, ei mõistnud nalja, nähes kõiges selles vaid poolkulunud klišeesid KGBst,“ kirjutab ta oma raamatus.
Tuumalu, T. (2003). Eestlased on animatsiooni rockstaarid. Postimees, 2. juuni, lk 12.

Mait Laas: „Narridele ja illusionistidele ning teistele hulludele on antud õigus välja öelda tõde - mida vaataja tahes-tahtmata on aja jooksul sunnitud respekteerima! Ning meisterliku narri ja parima illusionisti puhul peame tõdema, et nii see ongi ja nii see jääb. Me võime muidugi muiata, irvitada ja kogunisti naerda - kuid tõde on veenev - olgugi et ajalooline faktitõde üritab siinkohal viidata kergele spekulatsioonile! Te vaatate filmi ja usute nähtut, sest film on oma teostuselt ning ideelt meisterlik. Filmi tegelaste väljapeetud dünaamika sisaldab kohati eneses sugestiivsust, mis neelab vaataja oma naudingu lummusesse. Värvide sume kooslus, mis peaks sisendama ajaloolist hõngu, tekitab teis usaldust toimuvasse. Võõrkeelne mahe jutt puhub teile uimastavat oopiumi ninna. Ja nii oletegi illusioonide suletuses.“
Laas, M. (1995). "1895": Priit Pärna ja Janno Põldma uus joonisfilm. Postimees, 5. juuni, lk 14.

Tõnu Seero: „Nõnda on fantaasial vabalt lennata lastud. "1895" on vihjeid ja tsitaate täis film ja nagu hea kunsti puhul, näeb siingi iga vaataja seda, mida näha oskab ja suudab. /---/ Siin näeb näiliselt seostamatuid seoseid, justkui kokkuklappimatud ajad, kohad ja tegelased on ühendatud absurdseks naljaks, mis tulevärgina jookseb vaataja silme eest läbi ja paneb küsima: mis siis ikkagi oli ja mis polnud? Vastus: oli hea joonisfilm.“
Seero, T. (1995). Õige versioon kino ajaloost valmis. Eesti Sõnumid, 16. mai, lk 7.

René Vilbre: „Pärna-Põldma uus film on omamoodi antitsitaatide kogumik, paroodia vihjete ma-tean-et-sa-tead-et-ma tean-maailmale. Tsiteeritud on enamvähem kõike, mis 100 aasta jooksul tsiteerimist on väärinud. Kusjuures ka iseend ei ole ära unustatud. /---/

Võrreldes viimast filmi Pärna varasemate töödega, on kaks olulist erinevust. "1895" on rütmilt aeglasem ja lüürilisem kui varasemad tööd ning lisandunud on kandev tekstiline osa, mis kommenteerib visuaalset rida. Tekstiline ja pildiline narratiiv jooksevad paralleelselt üksteist täiendades ja jälgides. /---/

"1895" sarnaneb suure mosaiikmõistatusega, igal mängijal on võimalik killud oma nägemise järgi kokku seada ja isegi mitmekordsel üritamisel saab iga kord erineva terviku kujundada. /---/

Et filmil on tugev sürreaalne esimene, teine ja kolmas plaan, on mõistlik hetkeks vennad Lumière'id unustada ja anda sõna sürrealismi ideoloogile André Bretonile: "Sürrealism (siin "1895" - R.V.) põhineb usul teatud tähelepanuta jäänud assotsiatsioonivormide kõrgemasse tegelikkusse, mõtlemise eesmärgivabasse mängu. Tema sihiks on kõikide teiste psüühiliste mehhanismide lõplik purustamine ja nende asendamine peamiselt eluliste probleemide lahendamisega."
Lumière'id olid põhjus, kino oli tagajärg!“
Vilbre, R. (1995). 1995-100=5189 ehk Mõtlemise eesmärgivaba mäng. Kultuurileht, 19. mai, lk 18.

Sulev Teinemaa: „Kunagi kirjutas Jaan Ruus: "Priit Pärn tuli kui jõuline barbar, kes vedas oma filmi peategelast läbi teravmeelsete karikatuuride ja ümber maailma ja küsis siis: kas olen jõudnud tagasi samasse paika või on midagi muutunud?".

Ka praegu jõuab Pärn alati tagasi samasse paika ning alati on midagi muutunud tema filmides. Pärna teravmeelsuse ja vaimukuse pagas tundub olevat ammendamatu. "1895" on pilgeni täis ootamatusi, trikke, säravat paradokside pildumist, tavatuid loogikavastandusi. Lisaks hulganisti head nalja ja muidugi võrratu erudeeritus - tegemist ei ole mitte ainult lühikese filmiajalooga, rohkeid vihjeid leidub paljudele kaunitele kunstidele, samuti on ülimalt löövad ja tabavad viited eri rahvustele ja nende olmele.“
Teinemaa, S. (1995). Lumière'ide lugu kino sajandaks aastapäevaks. Hommikuleht, 18. mai, lk 18.

Peeter Raudsepp: „Mingisugune konflikt selle filmi ja tema konteksti vahel siiski on. Püütakse rääkida kahte lugu korraga. Ühelt poolt justkui paarkümmend absurdianekdooti à la Ingmar Bergman, Lev Tolstoi olid ükskord saunas... ja teiselt poolt lugu mehest, kes ei tea, kes ta on ja mida ta peab tegema. Neist anekdootidest olid mõned päris vaimukad, nagu lugu Lõuna-Prantsusmaa erakordselt külmast talvest või Liszti kohtumisest klaveriga. Samas tapsid need loo lüürilisema poole, mida oleks iseseisva teosena olnud vägagi nauditav vaadata. Säärast Truffaut'likku nukrust pole Pärna filmides kohanudki, vahest ainult "Kolmnurgas". /---/

Kui kusagil antaks välja parimat tsitaadikasutamise auhinda, siis peaks see kuuluma "1895-le" - Pärnale. Pean silmas episoodi "Identiteedikriis Berliinis". Kuulus poksistseen Chaplini "Moodsatest aegadest", kus kohtuniku rolli täidab väga pärnalik karvase rinnaga hiidjänes, poksijaks aga kahestunud Jean-Paul.“  
Raudsepp, P. (1996). Identiteedikriis ehk Mis saab edasi? Aasta film  "1895". Kultuurileht [Lisa nr 10], 16. veebr, lk 1.

Tarmo Teder: „Keegi ei saa ju kunstnikule keelata luua oma, subjektiivset reaalsust. Looja võib vabalt ajaloolist tõde ja dokumentaalseid juhtumisi enda nägemuse pähe deformeerida, väänata ja sulatada reaalsust enda kunstitiiglis.
/---/

Filmi viimases veerandis hakkasid lühikesed kaadrid ja tihedad vahetiitrid enne sujunud rütmi häirima ja kiusamine oli taotuslik. "1895-es" on  tsitaate filmikunsti varamust (Buñuel, Fellini jt.). Allakirjutanu jaoks vaimukamaks ideeks oli frame by frame (kaaderhaaval filmimine) filmivõtet illustreeriv tegevus - kümnete ja kümnete möödaplõksuvate aknaraamide foonil pikalt üleskihutav kivi, mis lõpuks Louis' aknale kilksatades selle koos raamiga eest pühib. Animafilmis on kaaderhaaval filmimine operaatori põhiliseks töövõtteks, iga joonis pildistatakse eraldi.“
Teder, T. (1995). Nauditav tort näkku. Rahva Hääl, 15. mai, lk 6.

Jaan Ruus: „Õieti ei saagi päris kindel olla, kas film on kino leiutamisest või hoopis vähivastase ravimi või siis mereveel töötava sisepõlemismootori või sünteetiliste vihmapilvede leiutamisest. Aga kindlasti on see kohtumine kino juubeliaastal kahe eurooplasest Eesti kineastiga, kes ise kino teevad ja naljaka pilditulva läbi oma arvamuse kino kohta ka välja ütlevad. Pärna ja Põldma jaoks on kino üks "kummaline sulam geniaalsusest ja täielikust kirjaoskamatusest, mälukaotusest ja pimestavast mõtteselgusest, depressiivsest maniakaalsusest ja piirivalvuri kindlameelsusest".“
Ruus, J. (1996). Jõuluvana tuleb korstna kaudu. Cinema, Nr 6(5-8), lk 145.

Chris J. Robinson: „Pärn kasutab Jean-Pauli rännakut, et analüüsida kinokunsti mõju meie maailmatajule. Ta väidab, et meie arusaamad rahvusest ja ajaloost on kino konstrueeritud. /---/. Pärna meelest on kinost saanud selline vahendaja, et popkultuuri mälu varjutab tihti mineviku reaalsust. Mõnes mõttes on "1895" kinovastane film. See meenutab meile aegu, kui liikuvaid pilte ei eksisteerinud, ja väidab, et filmideta maailm ei olnud üldsegi halb. Filmideta maailmas oleks kinohuvilised võinud püüelda inimkonnale hoopis kasulikumate eesmärkide poole.“
Robinson, C. J. (2010). Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu. Tallinn: Varrak, lk 148-149.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm