Õhus (2009)

Režissööri nägemus kavandatavast filmist

Martinus-Daane Klemet: „Plaanin  luua  absurdse  orwelliliku  maailma,  mis  on  täis  telekaid.  Räägitakse,  et  need  mõjutavad  inimesi. Kavatsen  viia  selle  väite  satiirile  omaselt  äärmusesse,  jutustades  loo,  kus  televisioon  mõjutab  reaalselt füüsilist maailma enda ümber ning kujundab peategelase elu. Pooldan tänapäeva kujutavale kunstile omast otsekohest suhtumist ning konkreetsust. Samas arvan ka, et mingi  kindla  oma  arvamuse  väljendamine  ei  pea  olema  surmtõsine/sülgepritsiv,  vaid  et  asjadele  võib läheneda ka väga humoorikalt.“
Allikas: Eesti Joonisfilm

Filmist kriitiku pilguga

Meelis Oidsaalu: „Klemeti kirjeldatud maailm haakub Itaalia filosoofi Giorgio Agambeni „post-demokraatliku vaatemängulise režiimi” käsitlusega, mille kohaselt on turumajandusel absoluutne võim kollektiivse taju, mälu ja kommunikatsiooni  üle ... Lisaks meedia- ja võimukriitikale on „Õhus” rahvuslusekesksuse, sõja ja sotsiaalse ebavõrdsuse teemal ironiseerimise idusid. Samas on nähtus vähe elu, näeme vaid režissööri ideede sümpaatset koomiksilaadset illustratsiooni, mitte enamat. Klemeti filmi ideeline, visuaalne ja ka heliline staatilisus tõstatab küsimuse teose žanrilisest kuuluvusest: pigem ongi tegemist animeeritud koomiksi kui animafilmiga. Seega võib Klemetit žanripiiride kompajana edukaks pidada. Klemet tõestab, et  piltide animeerimine ei anna alati tulemuseks animafilmi, vaja on ka emotsionaalse ja märgilise ruumi loomise, taju- ja mõttevoogude tekitamise oskust. „Õhus” hakanuks paremini tööle avalama sotsiaalse iroonia võtmes, režissööril on omapärane irooniatunnetus, mida võiks ehk julgemalt kasutada, kartmata olla publikule „liiga arusaadav”.“  
Oidsalu, M. (2010). Kõrvalpilk värskele eesti animafilmile [filmidest „Krokodill”, „Oranus”, „Tuukrid vihmas”, „Õhus”]. Sirp, 8. jaan, lk 18-19.

Ülo Pikkov: "„Õhus” algab stseeniga loomaaiast, kus keegi fanaatiline teadlane (Albert Einsteini näoga) üritab tõestada meedia nakkavat mõju. Teadlane asetab televiisori, mis edastab pilti rohtu söövast lehmast, hundi puuri ja esialgu küll vastumeelselt, kuid peagi juba üsna loomulikult, hakkab hunt rohtu sööma. Tõenäoliselt on teadlase eesmärk ümbritsevale rahvahulgale tõestada, et meedial on nakkav mõju — meediaga on võimalik manipuleerida. Kahjuks ei mõista aga katset jälgiv rahvahulk, et nad kõik on manipuleeritavad, nad kõik on meedia kaudu juhitavad. Loomaaia valvuril hakkab hundist hale, või tekib temas mäss süsteemi vastu, igatahes laseb ta metsakutsu vabadusse. Nähtavasti on see põhjus, miks me näeme loomaaia valvurit peagi vanglas aega veetmas. Ka vanglas istuvad kinnipeetavad televiisoriekraani ees — meedia oma lummusega hoiab meid kindlamalt enda küljes kui vanglamüürid! Endine loomaaiavalvur üritab korra vanglast põgeneda, kuid jällegi on meedia see, mis ta oma lummusega enda külge seob, ning politsei toimetab vanglaväravas televiisoriekraani jõllitama jäänud mehe vanglasse tagasi. Pärast oma aja äraistumist endine loomaaiavalvur vabaneb ja naaseb maailma, mida juhib ning kontrollib täielikult meedia. Meediat omakorda juhib ning manipuleerib aga hunt, keda nägime filmi algul loomaaias.

Filmi õhustik meenutab George Orwelli romaani „1984”, kus inimkonda kontrolliti ja valitseti ekraanide kaudu. Orwellil on kontrolli- ja valitsemisahela tipus inimdiktaator, Klemetil aga hunt (hunt märgina sümboliseerib ka verejanulist inimest). Me ei saa täpselt aru, mida hunt teeb, kuid tundub, et meediaga manipuleerival hundil on tekkinud plaan teha lõpparve kogu inimkonnaga. Ootamatult kohtuvad taas endine loomaaiavalvur ja endine loomaaiaasukast hunt ning tundub, et selle mõjul jätab hunt oma plaani teostamata — hunt otsustab päästa oma heategija ning ilmselt tänu temale pääseb kogu inimkond. Ühiskonnas, kus inimene on inimesele hunt, käitub hunt inimlikult. Idealistlik lõpplahendus: hundid söönud, inimlambad terved. Või on see harmooniline lõpp mingi järjekordne meediamanipulatsioon?“ /---/

Loe edasi:
ÕHUS ON ASJU - Teater. Muusika. Kino
Pikkov, Ü. (2010). Õhus on asju. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 111-115.

Mari-Liis Rebane: „Martinus Daane Klemet oma meediakriitilise joonisfilmiga „Õhus” on meie animamaastikul üsna värske veri, kuid tema filmidel tasuks juba varakult silma peal hoida. Uue autori teos tundub vanade kalade kõrval teatud mõttes tänapäevasem ja eesti animafilmi kontekstis ehk isegi eraldiseisvam. Animeerimislaadilt on tegu üsna staatilise filmiga, kuid Gerda  Märtensi kujundatud üldstilistika mõjub kaadrikompositsioonis esteetiliselt nauditavana.“
Rebane, M.-L. (2009). Eesti animafilm külvab uusi seemneid [filmidest „Krokodill”, „Oranus”, „Tuukrid vihmas”, „Õhus”]. Sirp, 20. nov, lk 20.