Elu ilma Gabriella Ferrita (2008)

Pärnas põleb värske loomekirg, põhjuseks Olga 

Katkeid Olga ja Priit Pärna intervjuust Postimehele:

Tiit Tuumalu: Kõigepealt õiendaks ära ühe pisukese segaduse. Kas «Elu ilma Gabriella Ferrita» autoreiks on Priit Pärn ja Olga Marchenko, nagu tiitrites kirjas, või Priit Pärn ja Olga Pärn, nagu kuulutab reklaam?
Priit: Õige on nii, et filmi tegid valmis veel Priit Pärn ja Olga Marchenko, kui tuli aga aeg reklaami tegema hakata, oli Olga Marchenkost saanud juba Olga Pärn.

Siis – palju õnne!
Priit ja Olga: Aitäh!
/---/
«Elu ilma Gabriella Ferrita» näitab, julgen väita, et uue loomingulise tandemi sünd on mõjunud Priit Pärnale ergastavalt – andnud ehk isegi uue loomingulise hingamise, kui triviaalselt väljenduda. Igatahes seda igavest viimase filmi juttu te, Priit, enam ei räägi, ja nii palju kui ma tean, käivad hooga juba ka järgmise ühise teose võtted. Tunnetate te seda ise ka?
Priit: Kahtlemata. On täiesti võimalik, et «Karl ja Marilyn» (2003 – toim) oleks jäänud minu viimaseks filmiks. Tõsi, olin mitu korda varemgi avalikult väitnud, et nüüd on lõpp, aga see oli rohkem selline intrigeerimine. Aastal 2005 oli lugu teine. Ütleme nii: puudus motivatsioon.
Kui pärast «Karli ja Marilyni» tuli minu kord filmi teha – meie stuudios käib see üldiselt järjekorra alusel –, ütlesin ära. Esimene motivatsioon tuli tagasi siis, kui... Lühidalt, loa muretsemine selleks, et Valgevene inimene saaks Eestis elada, on, pehmelt öeldes, keeruline. Ainuke võimalus on pakkuda sellele inimesele tööd. Just sel ajal tuli Priit Tender välja kogumiku «Must lagi» (mõneminutiliste animeeritud luuletuste kassett – toim) ideega ja poisid küsisid viisakusest, kas ma võtan ka osa. Ilmselt tuli see neile üllatusena, aga ütlesin jah – Olga pärast. Nii tegimegi koos Olgaga valmis filmi «Ma kuklas tunnen...» – Jüri Üdi järgi.
Aga... Kaua sa seda kaht minutit animatsiooni ikka teed? Seega tuli välja mõelda järgmine projekt. Selleks sai «Elu ilma Gabriellata». Nii et see filmitegemise juurde tagasitulek oli üpris pragmaatiline, kui nii võtta. Teisalt, nii suurt filmi nagu «Gabriella» pole võimalik valmis teha, ilma et asi ise mingil hetkel tõeliselt huvitavaks ei läheks. Võin öelda, et «Gabriella» puhul läks huvitavaks juba stsenaariumi kirjutamise ajal.

Olga: Kõigepealt oli sul ju pealkiri – «Elu ilma Gabriella Ferrita». Ja – et see on «Kolmnurk» 25 aastat hiljem. (Priit Pärna film aastast 1982 – toim.)

Priit: Rõhutan veel, et see oli Olga, kes mind filmi juurde tagasi tiris – ja lõpuks sai määravaks see, et me moodustasime hea meeskonna. Me ei pidanud hakkama üksteisele seletama, mida kumbki ühe või teise asjaga silmas peab – tundsime ühtmoodi. Ja olime kogu aeg ninapidi koos. Paljud imestavad, et elate ja töötate koos – kuidas on see võimalik? On.

Esilinastuse eel huvitab kõiki, kes on, või õigemini, miks on Gabriella Ferri – see itaalia laulja, keda siin nii väga ei tunta ja keda me filmis näeme ainult korraks, sedagi üksnes plaadi kaanelt.
Priit: Kui võtta pealkirja kui väidet, siis puudutab see väga suuri asju. Esiteks elu ennast. Ja teiseks elu ilma milletagi. Ilma Gabriella Ferrita? Ei ütle, et ma oleks suur Gabriella fänn olnud. Oli üks CD. Suvi, päike, võib-olla pühapäev, vein rõdul – paneme Gabriella peale? See oli ühe elu osa. Ühel hetkel seda elu enam ei olnud. Mitte et Gabriella CD oleks kuhugi kadunud, lihtsalt seda polnud enam vaja...

«Elu on ilus ja siis me sureme» on ainus lause, mis selles filmis öeldakse, kui ma ei eksi. Iseloomuliku pärnaliku koomuski, musta huumori ja iroonia tagant kumab sellest kõigest läbi mingit sõnulseletamatut nukrust, tajutav on elu üürikus, lootuste minetamine, aga ka leppimine ja uue lehekülje pööramise vajadus. See puudutab, emotsionaalselt, rohkem kui varasemad Pärnad. Priit, kui isiklik film on «Elu ilma Gabriella Ferrita»?
Priit: Ma arvan, et see on üsna isiklik, aga esitatud, mõistagi, distantsilt ja väga vajalikult distantsilt – nii et, see ei oleks üks ühele. Sellistel puhkudel ei pruugi autor enam ühegi tegelaskujuga samastuda. Kõige taga võib olla lihtsalt mingi tunne. Usun ka, et «Gabriella Ferri» film sai sündida alles nüüd – paar aastat varem poleks see veel võimalik olnud.
Tegelikult ei kujutaks ma ette, et teeksin läbinisti tõsise filmi. Loojaid on kahesuguseid. Ühed on pateetilised. Sellisel juhul usub autor, et see, mis ta teeb, on lõplik tõde, on püha, tõstes ennast jumala staatusesse. Selline oli Tarkovski. Mina kuulun teise kategooriasse, kes ei tea, kuidas asjad on. Pateetika on mulle võõras. Mulle meeldib, kui see, mida ma kujutan, võib tähendada ka vastupidist.
Siin on muidugi see asi ka, et kui sa paned filmi huumorit ja irooniat, eeldades ühtlasi, et ka traagiline tasand peaks välja tulema, siis on tegu alati riskiga.

Olga: Minu meelest on «Elu ilma Gabriella Ferrita» traagiline ja poeetiline. Edgar Allan Poe küsis kord eneselt, mis on kurbadest asjadest kõige kurvem. Surm, kõlas ilmne vastus. Aga millal on surm kõige poeetilisem, arutles ta edasi. Siis, kui see on seotud Iluga. Seega – ilusa naise surm olevat kõige poeetilisem kujund, mis maailmas eksisteerib. Sellisele järeldusele jõudis Poe.

Meistrid, kes hakkavad võitma elutööauhindu, pöörduvad ikka ja jälle tagasi n-ö juurte juurde – ka «Elu ilma Gabriella Ferrita» pildiline stilistika on suhteliselt lakooniline, peaaegu et monokroomne, aga väga huvitav vaadata. Näiliselt lihtne, tegelikult... Kuidas see sündis ja kui palju on seda vorminud Olga käsi?
Olga: Lähtusime väga paljuski Priidu ofortide stilistikast. Arvutis on võimalik üles ehitada sellist visuaalset maailma, mis ei ole kliiniliselt puhas, vaid kus on ka tolmu, räma, õhku ja ebaselgust.
Priit: Olga on hariduselt graafik – täpsemalt, ta spetsialiseerus ofordi erialale – ja meie esteetilised taotlused olid juba enne kokkusaamist üsna samasuunalised. «Gabriellas...» me viisime neid taotlusi koos edasi. Ja lõpuks – minu arvates haakub stilistika küllaltki täpselt jutustava loo enesega.

Filmile paneb nagu täpi i-le Erkki-Sven Tüüri muusika.
Olga: Erkki-Sveni muusika on uskumatu! Ja see, millist rolli täidab tema muusika meie filmis – see ületab kaugelt selle, mida oskasime kujutleda.  
Priit: See kaheks kiskumine, lugu, mis on kohati väga jabur, ja siis see traagiline muusika, sealt, nende kahe koosmõjust selline tulemus sünnibki.

Kuhu võiks paigutuda «Elu ilma Gabriella Ferrita» Pärna filmide reas?
Priit: Ma arvan, et me tegime minu kõige parema filmi.
Tuumalu, T. (2008). Pärnas põleb värske loomekirg, põhjuseks Olga. Postimees, 2. okt, lk 14.

Priit Pärn:

Kõik mu filmid on sündinud tiimitööna. Koostöös stuudioga, kus on mitukümmend inimest. Kui ma oma filmidest räägin, siis tavaliselt meie vormis. Seega on mõttetu küsida, kas koostöö Olga Pärnaga on minu jaoks kuidagi raske.

Minult ei ole keegi küsinud, kas ma võitlen jätkuvalt stuudios kõigi teiste töötajatega. Seevastu ei ole ükski ajakirjanik jätnud küsimata, kas me Olgaga omavahel pidevalt ideede nimel võitleme. Ei võitle, nii igav kui see ka ei tundu. Võtaksin meie koostöö kokku nii: kaks pead on kaks pead, neli silma on neli silma. Pluss kaks (neli) kätt.

„Gabriella Ferri“ stsenaariumi tegime üheksa või kümme kuud. Film on oma 44 minutiga mahult võrdne kahetunnise mängufilmiga. Algajad on alati jännis oma ideede väljaviskamisega filmist, aga terviku nimel peab nii tegema. Meie kärpisime väga palju, sellest materjalist oleks võinud veel teise sama pika filmi teha.

Teede, A. (2017). Lihtsad konstruktsioonid ja keerukas huumor [Priit Pärn meenutab oma filmide saamislugusid]. Sirp, 17. veebr, lk 30-31.