Taevalaul (2010)

Katked "Taevalaulu" stsenaariumist

Looduse konstandid on
reaalsuse triipkoodid

John. D. Barrow

[---]. Trotsides tuult ja vihma, liigub postiljon liinipidi väsimatult kaugusesse. Sõnumikandja liigub läbi ruumi, kus pimeduse keskel, valgussõõris on telefonipost oma laialisirutatud traatidega. Valges lendurimütsis poiss tuleb valgussõõrdi ning paneb kõrva vastu posti – avarus laulab oma laulu. Tähistaevas helklevad tähed. Kostuvad kosmilised kõlafoonid. [---]

Suur metallkork laskub avara välja kohale, millel telefonipostide rida neid kinnihoidvate traatidega kaugusesse suundumas. Lennuaparaat kukutab maapinnale jääkirstu postimehega ja jääkamaka kuukalaga. Jääkirst jääb püsti kui jäine ilmasammas. Hark turritab jääristküliku otsas, nagu püüaks valgeid pilvetompe oma vardasse torgata. Peagi võtab kuulaev kõrgust ning kaob.

Jää sulab postimehe ümbert. Pikka hargitoigast oma pea kohal tardunult hoides seisab sõnumiviija sulanud kuujões kui kipskuju. Lõpuks avab silmad ning suleb need kähku. Avanud veelkord silmad taipab, et hing sees ja Maal tagasi. Veidi toibunud, märkab ta enda kõrval veest välja turritavat jääkohvrisanga ning haarab selle pihku ja tõstab jääkamaka koos selles oleva kalaga veest välja. Imetlenud kuukala, heidab hargi õlale ning hakkab mööda kuujõge kodu poole kahlama. Teekonnal sulab ka viimne jäätükk – sanga otsast lahtisulanud kuuveekamakas sulpsatab vette ja puruneb – postiljoni pihku jääb vaid sang. Vangistusest pääsenud ürgkala elustub ning ujub allavoolu. Imetlenud kala ellujäämisoskust, meenub sõnumikandjale miski. Veidi aega taskus kobanud, tõmbab postimees kokkusurutud peo välja, avab selle – peopesal on metalne, läiklev pudelikork. Tajunud ühtäkki pudeli- ja kraatrikorgi sarnasust jääb uurima pihus oleva korgi sisemust.

Hargimees raputab pudelikorki ning paneb selle vastu kõrva – taevas laulab oma laulu. Taevalaotuses elektripost oma väljasirutatud traatkätega. Pilved sõuavad traadiparalleelide puudutuses, nende kohal võõrustaja Kuu, kes ka teab nüüd looduse harmoonia konstanti ja kuulab taevalaulu.

Mati Kütt