Avaleht » Filmiliigid

Mälestused

Eesti kino kadunud põlvkond. Epohhiloovad muinasjutufilmid

Helle Karis (Murdmaa):

«Mis küsimus see on, kas ma tahan mängufilmi teha?» alustab Helle Karis jõuliselt.
«Mind huvitab kõige rohkem üks küsimus - miks inimkond eksisteerib? Kui su elus on olemas miski, mida sa teada tahad, siis ei ole ju piiranguid, kust suunast sa sellele lähened. Minu jaoks ei ole kino tegemine ühe tüki ära tegemine.»
Karise viimase mängufilmi esilinastusest on möödunud kümme aastat. Epohhiloovad muinasjutufilmid olid režissöörile pöördelisteks maailmatunnetuse kujundajateks. «Esimeses polnud midagi keerulist - «Nukitsamees» oli lihtne rahvalik lugu, folkloor. «Karoliine hõbelõngas» olid sees mütoloogilised küsimused. «Metsluiged» oli kõige olulisemaks maailmatunnetuse nurgakiviks, kuna see puudutas eksistentsiaalset temaatikat.» Pärast «Metsluikede» valmimist tundis Helle Karis, et peab teema enda jaoks väga täpselt selgeks mõtlema, et oleks, mida arusaadavalt ja üheselt välja öelda. «Seni tegin kõike tunnetuslikult ega pidanud vajalikuks alateadlikke tõdesid teistele selgitada,» meenutab Karis. «Kui mul olekski vahepeal olnud võimalik mängufilmi teha, siis alateadvus ütles, et vara veel. Nüüd olen ma selleks valmis.»
Omal ajal oli professionaalsuse latt väga kõrgeks aetud, detailideni viimistletud kunstilis-tehniline käsitöö pidi igal filmitegijal käpas olema. Tänapäeval oleme õnnelikud, et Eesti film üldse kinolinale jõuab, mis kriitika tegemisest siin veel rääkida. «Puudub professionaalne oskus kritiseerida filmi. Ma ei taha, et keegi teeks mulle allahindlust seetõttu, et Helle Karis tegi filmi.»
Reest, V, Piller, M. (1999). Eesti kino kadunud põlvkond. Postimees. Luup, nr 21 (104), 18. okt.

Eevi Säde:

"Kriitikud analüüsivad montaaži ikka nii, nagu oleksid olemas mingid ideaalsed võimalused ja tingimused. Tegelikult on materjalis sageli tehnilist praaki /---/. Siis tuleb olukorra päästmiseks midagi välja mõelda /---/. "Karoliine hõbelõnga" "vokitantsus"  monteerisime tantsule tuleleeke just sedalaadi põhjustel vahele, aga sellest sai episoodi läbiv kujund. /---/
"Karoliine hõbelõnga" vokilaulu olime juba valmis monteerinud, kui tuli Olav Ehala ja ütles, millise muusikalise fraasi ajal peab tingimata olema suur plaan. Helilooja tunnetab oma muusikat veel täpsemini.
Kaasautor (1986). Monteerija Eevi Säde [küsitlenud Riina Ruus]. Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 67-72.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm