Avaleht » Filmiliigid

Surnuaiavahi tütar (2011)

Mängufilmid | Draama Kestus: 98:19

Huviinfo

Sünopsiseid

Aga nüüd jääb usk, lootus, armastus. LUCIA (8) elab ühes Eesti alevikus lustilist ja ulakat Pipi-Pikksuka elu. Tüdruku isa KAIDO (35) on surnuaiavaht, kes putitab vabal ajal töökojas vanu autosid või käib ümbruskonnas ehitustöödel, kui õnnestub mõni tööots leida. Ema MARIA (37) kaotas aasta tagasi töö külapoe müüjana ja sest ajast saadik ta joob ning peab teiste omasugustega pidu. Siis juhtub nii, et Soome surnuaiavahid kutsuvad oma Eesti kolleege endile külla ja Kaido, Maria ning Lucia satuvad sel moel nädalaks ajaks Soome, kus nad võtab enda juurde elama naiskirikuõpetaja SIRPA (50). See nädal muudab kõigi pereliikmete elu tagasipöördumatult…
Surnuaiavahi tütar,  http://www.efsa.ee/index.php?product_id=484&page=54&action=show_product_details (11.10.2012).

Filmi saamisloost

Katrin Laur: „Surnuaiavahi tütre” idee tuli mulle unes. Sellist asja ei ole minuga ei hiljem ega varem juhtunud. Olin ema juures külas, tõusin hommikul üles, mõtlesin loole, mida olin just unes näinud, ja ütlesin endale, et selliseid asju tagasi ei lükata. Mulle on väga tähtis, et see film on jalgupidi sügavalt „tavalises eesti elus”. Filmi seotus elu ja elu detailidega, füüsiliselt aistitavate detailidega on see, mis minu kui filmitegija „käima tõmbab".
Taevere, M. (2010). Katrin Laur: “Minu jaoks on film suurim õnn maailmas”. Sirp, 27. aug, lk 22-23.          

Tõuke filmitegemiseks andis ka meie oma filmikunst. Katrin Laur: „Mind pani mõtlema Sulev Keeduse film „Joonatan Austraaliast” ja eriti selle vastuvõtt. See, kuidas filmist vaimustusid kenad edasijõudnud inimesed. Olen seadnud endale eesmärgiks rääkida valust, mis on kõige selle taga.”

Filmi stsenaariumi kirjutas Katrin Laur kaks ja pool aastat ning kuigi filmis on palju lapsi, on film mõeldud siiski täiskasvanutele.
Filmi peategelast Luciat, 8-aastast külatüdrukut mängib 9-aastane Hagudist pärit Kertu-Killu Grenman. „Killu saab oma tööga hästi hakkama, ta on andekas,” kiidab režissöör oma käealust. „Teda on vaja juhendada isegi vähem kui kooliga näitlejaid.”
Lucia ema, viinakuradi küüsis vaevlevat Mariat mängib Maria Avdjuško. „Ei saa öelda, et ma oleks kirjutanud selle rolli otseselt talle, kuid nägin Avdjuškot stsenaariumi kirjutamise ajal vaimusilmas küll,” tunnistab Laur.
Filmis osaleb ka esimest korda eesti filmiajaloos 7-aastane Downi sündroomiga tüdruk.

Võtted toimusid 6. juulist 14. augustini 2010 Läänemaal Ridala vallas. Ridala valla võttekohad said välja valitud aasta varem. Rasketest maakividest hoonetel ja kirikuvaremetel on oma visuaalne tähendus. „Et me siin filmime, ei tähenda sugugi, et Ridala kandis oleks viinajoomisega hullem kui kusagil mujal,” õigustab võttekoha valikut Katrin Laur. Maakonnakeskuse stseenid filmiti Haapsalus.

Allikad:
Koppel, N. (2010). Algasid uue eesti mängufilmi võtted.
Õhtuleht, 9. juuli.
Laasik, A. (2010). Toit kõrbeb, naine joob, mees on tööta, tütar peab kooli jõudma...
. Eesti Päevaleht, 24. juuli, lk 14.
Veidenberg, I. (2010). Uus mängufilm kaastundest.
Postimees, 25. juuli.

Filmi eelarve oli 460164 eurot, EFSi toetus 309492 eurot.
EFSA, http://www.efsa.ee/public/files/EF_arengukava_12.07.2011.pdf (28.02.2012).

Katkeid kriitikast

Tiina Lokk: Tegemist on draamaga selle kõige otsesemas tähenduses. /---/ Eesti filmide keskmisest tasemest eristub «Surnuaiavahi tütar» ka sellega – ikka positiivses mõttes –, et dramaturgiliseks aluseks on sirge ja selge lugu.
/---/
Tegelikult on kõik hästi, sest ehkki tegu on konstrueeritud ja kõleda skeemiga, lugu siiski jookseb. Emotsionaalselt ostavad vaataja ära kaks asja: näitlejad ja ekraanilt vastu vaatav Eesti. Dramaturgiliselt hästi ja rütmi loovalt töötab kontrapunktvõte: stseenid karmist tegelikkusest vahelduvad elu püsiväärtustega ehk ilusa loodusega, hästi tuleb välja emotsionaalne assotsiatsioon sellega, et olgu see lapsepõlv kui karm tahes, on temas alati midagi ilusat jne.

Iseasi, et kusagilt keskpaigast hakkab niigi mõttelt ja ka tegevuselt hõre film nende ohtrate vahestseenide tõttu venima ja muutub kokkuvõttes olukirjelduseks.

Filmi suur pluss on tugev näitlejate ansambel. Iga roll on pärl omaette, vaatamata sellele, et mängida pole sugugi kerge, sest enamik karaktereist on väga üheplaanilised, pigem tüpaažid kui inimesed oma eluloo, nõrkuste ja tugevustega.

Raske on isegi siin kedagi eriliselt esile tuua, sest tegelikult on iga näitleja oma rollijoonise võimaluste piires maksimaalselt esile toonud, mis veel kord sunnib kahetsusega mõtlema, kui palju on meil väga häid, maailmatasemel näitlejaid, ja kui vähe on neil võimalusi eneseteostuseks.

Raske on öelda, kes on filmi sihtgrupp. Kindlasti mitte lapsed, sest neile on see liiga keeruline, aeglane ja valdavalt mitte tegevuspõhine. Täiskasvanutele on see mõtlemapanev lugu tegelikkusest ja meie lastest, kes peavad kasvama inimesteks vaatamata sellele, et vanematel ei jagu oma eksistentsialistlike probleemide kõrvalt enam piisavalt energiat nende kasvatamiseks. Samas on see täiskasvanud vaataja jaoks liiga lihtsustatud mõttetasand. Või ei ole?

Filmi kummitabki üheplaanilisus, kust karjuvalt tõuseb esiplaanile alasti skemaatilisus. Täiesti kohutav on dialoog. Midagi nii puist ja abitut pole ma ammu kuulnud.

Hull on ka see, et kiputakse üle rääkima seda, mis ekraanilt tänu operaatorile niigi välja tuleb. Dialoog on tõeline katsumus, nagu üldistav kokkuvõtegi: «Me joome sellepärast, et oleme pärit kolhoosikorrast ja pole näinud paremat elu.» Ja siis ütleb ema: «Aga mina tulen linnast. Miks mina joon? Sest sa tõid mu siia.»

Mulle sellised vulgaarsotsioloogilised üldistused ei istu, nagu ei näe ma Eesti külades ainult vaesust, viletsust, juhmust, joomist ja üleüldist allakäiku kõrvuti rohtunud radade ja lagunenud aedadega. Minu jaoks ei ole kunagi eksisteerinud ka taevase manna veskeid Eestist väljaspool, sestap ei võta ma vastu ka Soome sellist idealiseerimist. Meil on meie probleemid, neil on nende probleemid.

Kindlasti on aga hulk inimesi, kellele autori vaatenurk korda läheb ja kellele film pakub äratundmisrõõmu. Sestap ütlengi, et ilu on vaataja silmades, nii nagu suhe sellesse filmigi, mis vaatamata teatavatele käsitööoskuste puudulikkusele või kohmakustele viitavatele vigadele misanstseenide lavastamises on ikkagi südamlikult ja südamevaluga jutustatud lugu, mis jätab pigem sümpaatse kui negatiivse mulje.
Lokk, T. (2011). “Surnuaiavahi tütre” arvustus: ilu on vaataja silmades. Postimees, 28. veebr, lk 14.

Olev Remsu: „Tegemist on hoiatusfilmiga, teos oleks otsekui meie põhiseaduse täitmine. Kui kellelgi juhtub meeles olema, siis seal on päris alguses kirjas üht-teist rahvuse ja kultuuri säilimise kohta läbi aegade. Filmi aluseks on hea lugu, hea stsenaarium.  Kaaspeategelane kaheksa-aastane Lucia (mängib Kerttu-Killu Grenman) on pandud väljapääsmatusse olukorda. Ta ema Maria (Maria Avdjuško) on põhjakäinud naine, külajoodik, kelle töötuseisuses elu kulgeb pummeldamisest pummeldamisse. Selle näitamisel ei ole värve kokku hoitud – ja milleks peakski? Muidu valitseb loos mõõdukus, tegevusega pole üle pingutatud.

Väljapääsmatust olukorrast peab tegelane teooria järgi jõudma uude ja hullemasse  väljapääsmatusse olukorda, nii juhtub Luciagagi, kuid see uus ei ole veel räpasem ja närusem kodu, nagu oleks võinud karta. Ei, see on puhas ja korralik laste varjupaik, mis aga põhjustab talumatu hingelise kannatuse, kuna ema on tüdrukukese hüljanud. See süžeepöörak oli üllatav ja igati õige, nii elu peegeldamise kui puhta kunsti mõttes. Teine mõõdukuse näide on see, et proloogis antud lubaduse järgi (hauakaevamise episood)  peab keegi tegelastest surema. Kes? Mõtlesin kogu vaatamise ajal, et kurbmäng tabab Luciat, kuid see oleks olnud ilmselt liialdus. Kuigi, just hüperboolsete ekstsesside puudumise all kannatab meie filmide dramaturgia: eesti filmides tapetakse, vägistatakse ja minnakse vabasurma ülearu vähe (kui üldse ...). Sedapuhku on kunst sellest vaid võitnud, et Laur stsenaristina on Lucia ellu jätnud, lasknud hauda minna vaimupuudega väikeõel Jatsil (Esther Kõiv).  Ühe märkuse siiski teeksin. Vahest oleks saanud lugu dünaamilisemaks muuta: näidata Lucia esimest viinalonksu ja seejärel arengu korras tüdruku jõudmist selleni, et ta pudelist joob? Usun, et seda oleks andnud stsenaariumisse kirjutada. 

Lisaks külajoodikule leidub filmis teinegi aktuaalne tegelaskarakter, mis suhteliselt uudne. See on nn pehme mees, filmis luuseriks nimetatu, kes kannatab välja oma naise möllamised ning vaesuse. Juhuehitaja, autode putitaja ja hauakaevaja Kaido (Rain Simmul) on lausa sõnutsi pandud luuserlust õigustama, ja see ei ole päris hea. Parem oleks, kui tegelane ennast ei karakteriseeriks, samuti ei peaks teda karakteriseerima otsesõnu teised tegelased. 

Las iseloomustab Kaidot ainult tegevus! Stereotüüpsusest on suudetud hoiduda pastori kujutamisel, harilikult on need tegelased filmides ja raamatutes üpris stampsed. Lauri filmi pastor (Ulla Reinikainen) on üle keskea vallaline naine, kes ei ütle ära veinipokaalist, ning kui purjed peal, ei ütle ära vallatust tantsimisest. Taas üllatav pöörak, jääd arvama, et Maria on leidnud omasuguse, mis sest et soomlanna ja seisuse poolest kõrgemast  klassist. Ei, ka siin on toone antud parajalt, Sirppa teeb oma hingekarjase töödki eeskujulikult.
/---/
Ausalt öeldes nõrku kohti filmis ei olegi, samuti mitte kesiseid näitlejatöid. Avdjuško lahendab oma joodikurolli jõuliselt, veenvalt ja siiralt, Simmul loiult, veenvalt ja siiralt, just nagu karakterikäsitlus ette näeb. Ilusti on ekraanile toodud ka Kerttu-Killu Grenmani loomulik siirus, mis vahest kõige enam aitab kaasa filmi usutavusele ja emotsionaalsusele.“
Vt täpsemalt:
Remsu, O. (2011). Laps on püha. Sirp, 4. märts, lk 8.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm