Avaleht » Filmiliigid

Üks mu sõber (2011)

Mängufilm | Draama Kestus: 102:00

Huviinfo

Exitfilmi sünopsis

Pärast naise surma ei taha Mati (Aarne Üksküla) enam elada. Naine oli kogu tema elu, üksi pole elul mõtet. Kuigi tal on töö raamatukogus ja seal on tema kõrval Ruth (Rita Raave), kes on teda aastaid salaja armastanud. Tütar Mari (Harriet Toompere) on aga oma eluga nii puntras, et vajaks ise abi. Mati tahaks lihtsalt ära. Siis ilmub ei tea kust püsimatu Sass (Aleksander Eelmaa), kõigi hädaliste sõber. Sass hakkab Matit elama õpetama. Matil on nüüd sõber, kellest on peaaegu et võimatu lahti saada. Üks mu sõber on Mart Kivastiku kirjutatud-lavastatud südamlik draamakomöödia põhjatust üksindusest, mida saab ravida ainult sõpruse abil.
Üks mu sõber, http://uksmusober.exitfilm.ee/?page_id=61 (2.11.2012).

Filmi saamisloost

"Üks mu sõber" on Mart Kivastiku režissööridebüüt pika filmi autorina. Varem on ta stsenaristi ja režissöörina andnud vaatajatele lühifilmid «Isa» (1998) ja «Armuke» (1999).

Kivastik asus stsenaariumi kirjutama 2006.–2007. aastal. See sai alguse talle tuttava inimese loost, kelle abikaasa suri vähki ning mees jõi pärast seda kaks aastat. Pärast ühel poolakate stsenaariumi-workshop'il osalemist asus Kivastik lugu täpsemalt arendama, tihendas teksti ja muutis lõpu positiivsemaks. 

Režissööriks olude sunnil

Mart Kivastik: „Alguses mõtlesin, et kui nad ei luba minul teha, palun Lembit Ulfsakit või et ma saaks vähemalt koos temaga teha. Ulfsakit sellepärast, et tema on selline režissöör, kes oleks teinud just nii, nagu mina. Aga tema ei viitsinud ja mis mul muud üle jäi...“

Film võeti üles 2010. aasta jaanuaris Tartus. On kirjutatud spetsiaalselt näitlejapaarile Aarne Üksküla – Aleksander Eelmaa, kuigi Aarne Üksküla oli tollal juba näitlemisest kõrvale tõmbunud.

"Üks mu sõber" kavandati kammerlikuks filmiks väikestest inimestest, see on rahulik, soe lugu kaotusest, sõprusest, lootusest. Filmi alustades oli režissööri nägemuses Jarmuschi "Murtud lillede" stiil. Film oli mõeldud Eesti turule, kuid lootusega jõuda ka kaugemale.

Allikad:
Davidjants, K. (2011). Mart Kivastik: "Minu mängufilmi tuum on, kuidas ja miks üldse olla inimene" [intervjuu].
Sirp, 7. jaan, lk 17.
Tuumalu, T. (2011). Mart Kivastiku film koputab tunnetele ja südamele [intervjuu].
Postimees, 5. jaan, lk 14-15.

Miks on filmi üheks peamiseks tegevuskohaks raamatukogu?

Mart Kivastik: „Sellepärast, et ma kogu aeg istun seal, iga päev, Vaikne Nurgake on selle kohviku nimi (asub Tartu Oskar Lutsu raamatukogus, kus toimub ka suur osa võtetest – TT). Et ma seal kogu aeg istun, vaatasin, et ... tegelikult on raamatukogu jube põnev koht. Sinna annab igasuguseid asju välja mõelda.“
Tuumalu, T. (2010). Kivastik hakkab jälle režissööriks [intervjuu Mart Kivastikuga]. Postimees, 22. jaan, lk 15.

Filmi maksumus

Filmi tootmiseks kulus 3,6 mil­­jonit krooni ehk 230 032 €.

Väljalõigatud episood

Filmi tiitrites on kirjas, et haigla registratuuritöötajaid mängivad Maarja Jakobson ja Piret Simson, filmis aga seda episoodi ei ole. Haigla registratuuri osa on välja monteeritud, tegijad jätsid näitlejate nimed sisse tänuks osalemise eest.

Filmi vastuvõtust

Film neile, kes tavaliselt kinos ei käi

Kaido Veermäe: „Filmi teeb huvitavaks see, et tegelasteks on peaaegu eranditult demograafilise kõvera äärealade asukad, varajases keskeas inimesi peaaegu polegi. Mart Kivastik on ise ka maininud, et kuigi talle soovitati teha tegelased  30aastaseks, et niimoodi potentsiaalse publiku hulka suurendada, soovis tema ikkagi just vanemate inimeste elu kujutada. Otsus on kahtlemata originaalne, kuid selle majanduslik tagajärg on selgelt näha: „Üks mu sõber” linastub peaaegu eranditult pooltühjale kinosaalile. Tegemist on veidi paradoksaalse olukorraga: filmist räägitakse palju, ajalehed avaldavad pikki intervjuusid autoriga, ekslikult kauboiliku moega Aarne Üksküla vaatab vastu reklaamplakatitelt  üle kogu linna, ja ikkagi – miski oleks justkui puudu.     

Tegelikult võib olukorda ka teises valguses näha: „Üks mu sõber” on peategelaste ning teemavaliku tõttu selgelt nišifilm. Kellele see on siis mõeldud? Eelkõige neile, kes kurdavad, et ei  mäleta, millal nad viimati kinos käisid, sest „seal pole ju midagi vaadata”. Just nendest paistabki peamiselt publik koosnevat – ei mingeid kokakoolaluristajaid ega kõikide naljade peale kõva häälega naerjaid. Üsna kindel on see, et inimesed, kellele meeldib „Õnne 13”, leiavad ka sellest filmist midagi südantkosutavat. Kivastik on kuidagi osanud teha vägivalla- ning seksivaba filmi, vihjeid on küll mõlemale, kuid õnneks ei arene kumbki liin välja. Kõiki võimalusi ei peagi lõpuni  ära kasutama. See, et filmis on suvi ning tegelaseks on kaunis naisterahvas, ei eelda kuidagi, et see naisterahvas peaks igal juhul endal riided seljast koorima. Selline puritaanlus mõjub äraspidisel kombel üsna värskendavana. Liigsesse viisakusse ei takerdu film ka õnneks kuidagi, sellele aitab kaasa suurepärane keelt laksutav autopervert Andres Keili näitlejaisikus.“
Veermäe, K. (2011). Film neile, kes tavaliselt kinos ei käi. Sirp, 21. jaan, lk 19.

Valle-Sten Maiste: „Kivastiku lood on küll lihtsad, kuid siiski mitte mingid nukkerkoomilised olme- ja lembelood. Kivastikus on metafüüsilist ja eksistentsiaalset ängi ja ristilolekut. Ta tegelased püüavad raugeva jaksuga võidu, nii nagu keegi oskab, oma elu ja olemist koos hoida.

«Ühes mu sõbras» on tihti kaadris Tartu nukraimad, kulunuimad paigad, kuid neis kohtab inimesi, kelle koltunud raamaturiiulite vahel kujunenud sisemaailm, unistused ja mõtted on lihtsusele vaatamata tartulikult ilusad, ilusamad kui urbaniseerunud ja raha järele kiirustava trenditallinlase mõtted.
/---/
«Ühe mu sõbra» misanstseenid on oma lihtsas inimlikkuses õnnestunult grotesksed, filmi sõnum on sümpaatne ja haarav, kaadrid meeleolu poolest leidlikud ja lummavad alates Tartu luitunud sildadest ja viiekorruseliste magamistubadest kuni mere ja lõunapoolse maaroheluseni. Kuid terviku dünaamika osas pole kõik maksimaalselt realiseerunud. Mõne stseeni järel tunned, et hoog hakkab sisse tulema, kuid siis jahtub lugu jällegi maha, et alles mõne aja pärast mõne uue vürtsika momendiga elustuda.

Filmi muudavad rammusaks lummavad tegelaskujud. Aarne Üksküla on nii tagasitõmbunud, et peaaegu ei mängigi, kuid teeb seda suurepäraselt. Aleksander Eelmaa mõjub esiotsa liialdatult intensiivsena, kuid sellega harjub ja laad leiab põhjenduse. Eelmaa kontosse jääb hulk värvikaid seiku, mida lisavad juurde arvukad veiderkoomilised episoodilised tegelased nagu Andres Keili pervert, Indrek Kalda bussijuht, Sulev Tepparti psühhiaater, Sandra Kursi plika raamatukogus...

Väga hea on Markus Luige nukker patsient. Eriti tänulik tuleb Kivastikule olla naisosaliste valiku eest. Nii Rita Raave kui Harriet Toompere rollis on sellist ilusat salamagusat kurbust, mida kiirgab nii hästi Sal-Salleri laul Annikast, kes «istub üksi köögis, kui väljas ulub tuul ja lehed on maas».

Maiste, V.-S. (2011). Üksi köögis, kui ulub tuul ja lehed on maas. Postimees, 10. jaan, lk 15.

Olev Remsu: „Esimene mulje: ääretult žanripuhas klassikaline draama, täpsemini psühholoogiline, ehk isegi ajastudraama, kusjuures ajastuks on tänane päev. /---/

Draama tempot pidurdavad harilikult loodusvaated ning pikad dialoogid ja isegi draamateoses poolkeelatud monoloogid. Kivastik on maalinud Tartut, kohe näha, et oma armastust, meie vaimupealinna, ent kauneid maastikkegi esineb tal piisavalt. See kõik on aga nagu kord ja kohus karakteriloomise taustaks. Dialoog on juba osa karakteriloomingust ning ma julgen pakkuda, et „Üks mu sõber” on ehk parimate kahekõnerepliikidega eesti film üldse. Kas ma eksin?

Draama keskmes on reeglina eraelu, sotsiaalne hoiatussõnum rikuks terviku. Dünaamika puudumise draamas peab korvama tegelaste hinge avamine, karakterite juuspeen nüansseerimine. Täpselt nõnda ka on filmis „Üks mu sõber”. /---/

Draama on peategelasekeskne teos ning filmis „Üks mu sõber” on peategelaseks kahtlemata Aleksander Eelma esitatud Sass. Seda ütleb filmi pealkirigi, kuigi peategelane pole tõstetud Ruthist ja Matist just palju kõrgemale. Ka Sassi karakter sisaldab vastandlikkuse, aga kumb domineerib, kas vembutamine või heatahtlikkus, seda ei osanud ma määrata.

Parimad professionaalsed dramaturgid kirjutavad rolli kindla näitleja tarvis. Ma ei tea filmi „Üks mu sõber” käsikirja sünnilugu, kuid ekraani vaadates tundub, et Kivastik on just nõnda talitanud: kõik istub nagu valatult Üksküla, Raave ja Eelmaa esituses.

Positiivset tegelast luua on keeruline. Läinud aasta filmitoodangus on Kivastiku „Ühe mu sõbra” Sass Aleksander Eelmaa esituses esimene õnnestunud katse Sarneti „Idioodis” Risto Kübara mängitud vürst Mõškini kõrval./---/

„Ühe mu sõbra” kõik kolm peategelast on head. Ei ole mindud lihtsat teed vastandada headust kurjusele, et see selgemalt esile tõuseks. Kivastik on osanud kirjutada ja lavastada isegi Mati joomatuurid helgelt ja Üksküla on need helgeks mänginud. Kui lihtne oleks olnud minna kergema vastupanu teed ning panna siin käiku klišeelik naturalism, lasta Matil agulinurgatagustes kakerdada, tong peas. /---/

Aga kuidas konstrueeritakse siis armukolmnurk, draamasaladuse üks vundamente, kui selle kõik kolm nurka on head, ei vihka üksteist ega püüagi kätte maksta või koguni rivaali likvideerida?

Filmi algus- ja lõpupool ei klapitu ideaalselt, kuna ei moodusta päris tervikut, ent see häirib suhteliselt vähe, ei kujuta endast möödalasku, mis ilmestaks kogu teost. Niisiis, esialgu veab filmi tegelaste karakterite väljajoonistamine, kuskilt keskpaigast võtab selle funktsiooni üle armukolmnurk. Ka järgneb juba päris lõpus üks pea peale pööramine teise järel. Ka see ei sobi just kõige paremini kokku algusega, ent ei riku muljet, kriibib vaid veidike maitsemeelt.

Armukolmnurga osaliste vaenu üksteise vastu on välditud sõpruse kujutamisega. Ja siin peitub filmi üsna eksistentsiaalne sõnum. Pole kahtlust, et meie ajastu on kalk ja omakasuhimuline, enamik inimesi mõtleb vaid sellele, kuidas esile tõusta või raha teha. Kivastik on meile aga näidanud suuremeelsust ja altruismi, julgeb koguni manifesteerida oma malbel moel: nii on õigem, need on head inimesed, kes üksteist armastavad!
/---/
Remsu, O. (2012). "Ühe mu sõbra" antidraamalik draama. Sirp, 6. jaan, lk 22.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm