Avaleht » Filmiliigid

Põgenemine (1991)

Dokumentaalfilm Kestus: 52:35

Huviinfo

Arvamusi filmist

Voldemar Pinn: „Sisult keskendub film SUURELE PÕGENEMISELE – sellele, mis algas 1939. aastal, kui Eestimaa tolmu pühkisid oma jalgadelt baltisakslased, ja lõpeb 1944. a. sügisega, mis ennustas hukku kogu rahvale. Film sisendab ärevust ja hoiatust selle eest, mida üks inimgrupp võib teha teisele, kui ta on kuri, tige ja kinni teoorias, mille sisuks on vaimne hullus. Näeme seletamatute nägudega julmureid ja ka neid, kes põgenesid. /---/

„Põgenemine  on meie rahva kannatuste elav kroonika. Nendest, kes läksid ja kannatasid, ja nendest, kes siia jäänuna kandsid lahkujate kannatust. Isadest, emadest, vendadest, abikaasadest, kelle sidemed lõhuti ja keda endid nõnda lõhuti. /---/

Kohati on tunne, et tegijatel oli materjali kuhjaga. Kõik nagu ei sobinud konteksti, aga tuline kahju oli ka välja jätta. Ja võime vaid loota, et see leiab tulevastes filmides kontaktsema koha. Niisama pika filmi materjali annab rannarootslaste lahkumine, laagrid Saksamaal, meresõit… /---/

See on film ajast, mis meie rahval, kui ta elada tahab, ei tohi eales ununeda. Tänu filmi tegijatele on kõik nüüd pildi, sõna ja tegevuse sünteesina meie ees elava hoiatusena. Küll veidi hakitult, mõneti tabamatute üleminekutega, kuid ikkagi meeldesööbivana.“
Pinn, V. (1991). Ometi kord. Sirp, 11. okt, lk 2.

Ajaloolane Evald Laasi: „A. Söödi filmile tuleb kahtlemata anda igati positiivne hinnang, nagu seda on juba enne käesolevat teinud mitmed tema kohta sõna võtnud. Järgnevalt üritan omalt poolt näha selles filmis probleeme ja mõtteid, mis vaatamise ajal tekkisid.

Kõigepealt tuleb imestada filmi loojate visaduse üle, kes on suutnud leida filmilõike, mille olemasolu praegune inimene ei oskaks isegi ette kujutada. Jah, nii imelik kui see ka ei ole, leidus inimesi, kes väga rasketes olukordades, kui tuli mõelda eeskätt ellujäämisele, leidsid võimaluse võtta kaasa kaamera ja filmida. Niisuguste eriti väärtuslike lõikudena tuleks ära märkida näiteks Atlandi ületamist väikesel mootorpurjekal, kus on näha, kuidas kapten sekstandiga mõõdab päikese kõrgust, viimast söömingut kodurannas jm. Väärtuslikud on ka rootslaste poolt 1944-1945 filmitud kaadrid: Rootsi rannavalvelaeva kohtumine põgenike paadiga, põgenike maaletulek Rootsi sadamas ja erakordselt traagilised, Rootsi tolleaegset valitsust tõsiselt kompromiteerivad kaadrid baltlastest sõdurite väljaandmisest Nõukogude Liidule. /---/

Nüüd aga ühest seigast, mis kõne all oleva filmi esimest poolt vaadates allakirjutanule mitte just kõige paremat muljet ei jätnud. /---/ See on püüe näidata põgenikke kui mingeid erilisi kannatajaid. Seda nad muidugi olid, kuid võrreldes Eestisse jäänutega olid nad ju ikkagi õnnega koos, neil polnud tarvis elada läbi neid õudusi, mis said osaks rahva suurele enamusele okupatsiooni all. Allakirjutaja arvates olid siiski hoopis suuremad kangelased need, kes, Eestisse jäädes, hoidsid alles meie rahva ja selle kultuuri, ning sel ajal kui põgenikud end välismaal sisse seadsid, võitlesid aastaid ka relvaga okupantide vastu.
Praegu võivad omaaegsed põgenejad oma endisi kodupaiku vaatama tulla ainult seetõttu, et meie rahvas oli siin ja suutis, nii palju kui suutis, võõrale kolonistide lainele vastu panna. /---/

Kokku võttes on Andres Söödi ja Jaak Lõhmuse film kahtlemata silmapaistev saavutus, need mehed on sellega osutanud suure teene eesti rahvale. Dokumentaalfilmide tegemist mineviku sündmustest oleks ka tulevikus tarvis jätkata, sest rahvas ootab neid.“
Laasi, E. (1991). Põgenemine. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 36-42.

Arno Oja: „„Süda ei põle ära, mitte üheski tules,“ kirjutas Bernard Kangro septembris 1963 Rootsimaal Kattviki rannas. Tuli ja vesi on need elemendid, mis valitsevad ka Andres Söödi ja Jaak Lõhmuse videofilmi „Põgenemine“. Film algab ja lõpeb kaadritega praksuvaist lõketest ja lainete laksumisest suvel 1990 neil Eestimaa randadel, kust 46 aastat tagasi lahkusid tuubil inimlastis paadid üle tormise Läänemere. Sõjatuli ning okupatsioonide vahelduv ummiklaine pillutasid eesti rahva kõigi nelja tuule poole, kuid süda jäi terveks. Põletatud maa taktikat rakendanud „vaprad punakotkad“ hävitasid ning matsid mulla alla küll Sõrvemaa mehe Johannes Vaka kodu (nagu paljude teiste omadki), ent just südamesund oli see, mis viis mehe viletsas lagunenud lootsikus Gotlandile, kus ajapikku kerkis Rootsi ümbrusse uus eesti kodu. /---/

Näeme kaadrit Eesti arhiivist Lakewoodist, kus hoiul Läände pääsenute tunnistused USA Kongressi juures tegutsenud erikomisjonile esimese Nõukogude okupatsiooniaasta kuritegude kohta. Vangistatuks, mõrvatuks, küüditatuks või mõnel muul viisil represseerituks osutus iga kahekümnes eestlane. Hirmust kommunismitondi ees jätsidki inimesed, südant sünnimaa ja tundmatuse vahel rebestades, oma kodud. Ajutiseks, nii umbes jõuluni, nagu arvati. Alles ajaldasa saabus äratundmine, et maapagu on pikale veniv. Kui mitte igavene.

„Põgenemine“ on küll oodatud ja vajalik, kuid meie kiiresti muutuvas ajas ometi mõnevõrra hilinenud film. Paljugi pole enam uudis, mõnigi teema kannab juba kerge kuluvuse või luitumuse pitserit. Näiteks Eesti Vabariigi Rahvuskomitee tegevust kajastav intervjuu Otto Tiefi valitsuse riigisekretäri Helmut Maandiga, mis peaaegu sõna-sõnalt kordab „Loomingu“ 1989. aasta juulinumbri „sabas“ ilmunud Rahvuskomitee deklaratsiooni. /---/

Filmi autorite soov suruda vähem kui tunni pikkusesse ekraaniteosesse võimalikult mitmekülgne materjal on toonud kaasa teatava eklektilisuse ning paiguti tabamatuid üleminekuid arhiivikaadrite montaažil tänapäevastega.“
Oja, A. (1991). Süda ei põle ära. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 43-44.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm