Avaleht » Filmiliigid

Lembit Saarts (2006)

Dokumentaalfilmid Kestus: 18:00

Huviinfo

Filmist kunstiteadlase pilguga

Juta Kivimäe: Koos Lembit Saartsiga (1924) on režissöör Rein Raamat portreteerinud ka üht olulist Tartu legendi. Saarts on üks viimaseid Tartu sõpruskonnast, kes 1949. aastal arreteeriti ja pikki aastaid Siberi vangilaagrites veetis. Ja samas - see on film kunstnikust, kes viiekümnendate lõpul kunstiellu tagasi pöördudes kohemaid end leidis just neil aastail kodumaal taas tärganud modernismis. Tal pole kunagi pähe tulnud teha kunstis mingeid kompromisse ja tänaseks on temast saanud just nende Pallasest võrsunud maaliarengute klassik, millele eesti kunstiajalugu armastusega tagasi vaatab.

Saarts on üks Tartule kunagi nii iseloomulikke boheemlikke vaimuinimesi, kellele nii enda kui ka teiste looming on tähendanud väga palju ning igapäevane võitlus võimu, avalikku tunnustuse ja raha nimel absoluutselt mitte midagi. Filmi ainus ofitsiaalne stseen, Konrad Mäe preemia aktus Tallinna Rüütelkonna hoones 2004. aastal oligi kogu muu materjaliga võrreldes kontrastne. Tänapäeva kunstielu ametlikud juhid õnnelikult naeratamas oma missiooni täites - Saarts on ju nii sümpaatne - ja laureaat ise kohmetult istumas elukaaslase kõrval.

Saartsi ümber on olnud temasarnased sõbrad. Kaadrisse ilmuvatelt vanadelt fotodelt vaatavad noored tundlikud näod, ent enamik neist maalib nüüd kusagil hoopid teistes dimensioonides. Tal on alati olnud mõõdukalt positiivne suhe alkoholiga ja valmidus pidada pikki sisukaid vestlusi kunstist ja elust või siis elust ja kunstist. Näib, et tal on olnud aega tähelepanuks ja armastuseks nii kunsti kui ka sõprade vastu.

Režissööril on õnnestunud visualiseerida tänapäeval peaaegu ebareaalsena tunduv läheduse ja kiindumuse atmosfäär, mis Saartsi ja tema loomingut Tartus on kaua ümbritsenud. Respekt tema isiku vastu ja arusaamine nii seda laadi maalilisusest, mida ta on harrastanud näiteks nelja aastakümne eest, kui ka sellest, mida ta maalib praegu, on täiesti kõigutamatu kõigi kolme filmis kõnetatud eksperdi puuhul. Tiiu Talvistu Tartu Kunstimuuseumist, tunduvalt noorem kauaaegne sõber Mart Kivastik ja elukaaslane Eeva Anti kõnelevad küll erinevaid sõnu, ent nende sõnum on peaaegu sama.

Need kõnelejad on mananud esile mingi erilise helge fluidumi, mis näib pärinevat otse Saartsi maalidelt. Maale endid on filmitud parajasti palju ja õnnestunult. Saartsi maalide maailm on ju imeline. Sama imeline näib olevat ka tema Tartu, Saartsi alaline keskkond neil tundidel, mil kunstnik ateljeest väljub ja elukaaslasega jõe ääres jalutab või Raekoja platsil välikohvikutest möödub, maha istudes ilmse mõnuga õlut rüüpab ja naeratades midagi seletab. Saartsi Tartu ilmub filmi kaadritesse nagu päikeseline keskpäev õnnelikus piknikumeeleolus. Pisut kadedaks tegev ja kummastav, nagu Lembit Saartsi ja vana sõbra Heldur Viirese arutlused maalikunsti ja üldse hea kunsti olemusest. Neid kuulates tuleb vähemalt filmi vaatamise ajal nõustuda postulaadiga, et värvimeel on maalikunstis kõige alus ning värvide kooskõlad on nagu kaunid harmoonilised akordid muusikas. Et kunst võib olla ka inetu, ent peab siis olema vähemalt huvitav. Ja maapoisil on alati olnud hea värvimeel...“
Kivimäe, J. (2007). Kolm kunstidokumentaali seeniorkunstnikest [dokfilmid "Mees meistrite linnast" (AD Oculos Film, 2007), "Lembit Saarts" (Raamat-Film, 2006) ja "Evi Tihemets" (Raamat-Film, 2006)].Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 91-95.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm