Siima Škopi muinasjutuline maailm (2009)

Filmist kriitiku pilguga

Ly Lestberg: „Võtsin esimesena vaatamiseks just selle kunstniku loo, sest tema „Pöial-Liisi”, „Okasroosikese” ja „Lumivalgekese” illustratsioonid kuuluvad vaieldamatult ka minu lapsepõlve fantaasiate lemmikute hulka. Samas ei teadnud ma nende loojast enesest enne filmi nägemist niihästi kui mitte midagi. Siima Škop on elanud ja töötanud kogu minu kunstnikuks olemise aja Kunstihoone kõrvalmaja väikeses ateljeekorteris otsekui nähtamatuna, nii et meie teed pole kordagi isegi näituste avamistel ristunud.

Film algab minoorsete klassikahelide saatel kaadritega Vabadussamba rajamisest Harjumäe nõlvale. Vaatele, mis avanes filmi tegemise ajal kunstniku koduaknast. Ka ealiselt on portreteeritav sama vana kui meie riigi vabadus, aga päris sellest see film siiski ei räägi. Jääb rohkem selliseks ühe eluloo linnulennuliseks ülevaateks. Portreteeritav on äärmiselt sümpaatne ja ladus, peenelt humoorikaski jutustaja. Tema mälestused, aga ka koltunud plakatid, siit-sealt kannatada saanud joonistused, mustvalged perekonna fotod viivad vaataja üha kaugemasse jutustaja omamaailma. Vananedes inimene  paratamatult ju distantseerub aasta-aastalt ajast, mille keskel elab, ja kõige eredamad mälestused pärinevad ikka noorusajast. Siima Škopi elu kulgeb nagu üks imetabaste juhtumiste jada, rohketest takistustest hoolimata ikka õnne tähe all. Nii viib Tallinna juudi gümnaasiumi värske lõpetaja tee rahapuudusel kunstikooli asemel juuksuritöökoja õpilaseks. Peatselt saab aga proua Laidoneri, ohvitseride, arstide ja diplomaatide naiste soengute tangidehoidjast hoopis ise hinnatud juuksur, kel lokkide keeramises lausa järjekord ukse taga.

Sõja lõppedes õnnestub Siima Škopil suuresti tänu Paul Luhteina abile lõpuks siiski ka Tallinna kunstikõrgkooli pääseda, kus andeka õppurina kohe aktiklassi pääseb. Esimese sõjajärgse laulu- ja tantsupeo plakatikonkursi võit tagab aga noorele kunstnikule aastateks sotsrealistlike plakatite tellimuste voo. Seda tuleb teha perele leiva teenimise eesmärgil, mitte poliitilisest veendumusest.

Oma tegeliku kutsumuse, lasteraamatute illustreerimiseni jõuab kunstnik aga jälle õnneliku juhuse tõttu, tänu kirjastuses toimetajana töötanud Hendrik Vitsurile , kes selle otsa talle lahti teeb. Filmist jääbki kõlama mõte, et kõik siin ilmas sõltub inimsuhetest ja imetabastest juhustest. Kui oled meeldiv suhtleja ja ka muidu andekas, siis ikka ja jälle sirutab keegi õigel hetkel abikäe. Ehk siis jälle mõnda lähedast tuttavat hea kasutada plakatite või illustratsioonide valmimisel modellina — näiteks Linda Rummot Moskva kultuuridekaadi plakatil rahvariideis peokangelasena või siis Diana Klasi ema Nieves Leppa Lumivalgekese prototüübina.

Kuigi Siima Škopi pilt on mõjutanud lasteraamatu lugejat tihtipeale rohkem kui tekst, annab tagasihoidlik kunstnik kogu filmi jooksul mõista, et tema vaid täiendab autorit, püüab loo emotsioone valgustada, olustikku võimalikult täpselt edasi anda. Sest talle lihtsalt meeldib inimesi vaadelda ja mis see kunstitegeminegi muud on, kui üks vaatamine ja nägemine.

Vahest ehk rohkemat, eriti just Vabadussamba kujundi sissetoomise tõttu oleksin soovinud lahtirääkimist juutide olukorrast Eestis neil heitlikel aegadel. Kord küll lipsab jutust läbi, et sakslaste eest tuli noorukese juuksuriõpilasena oma juudi nina tõttu keldrisse peitu pugeda. Korra viivad traagilised orelihelid jutu põgusalt Nürnbergi protsessile ja tööle, mis sõjakoledustest inspireeritud, aga see on ka kõik. Nii ei jää muud üle, kui korrata filmi nimitegelase delikaatset tõdemust, et ju see kõik oli Jumala tahtmine, et nii läks. Kuidas aga tal võis olla niisugune tahtmine, see jääb ikkagi tabamatuks.“
Lestberg, L. (2010). Kas ajalugu saab tagasi pöörata [R. Raamatu dokfilmidest "Siima Škopi muinasjutuline maailm" (2009), "Kahe peaga Jaanus" (2009), "Kursi koolkond" (2005)]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 111-119.      

Andri Ksenofontov: „Milline kliima ühiskonnas ka ei valitseks, igas kultuuris on varjul salaaed. Üheks selliseks  salaaiaks Nõukogude Liidus oli lastekirjandus. Seal võisid oma annet näidata kirjanikud Kornei Tšukovski ja Samuil Maršak, seal oli lubatud sotsialistlikust realismist kõrvale kalduv fantaasia ning illustratsioonidega võisid leiba teenida kunstnikud. Sinna kuulub ka „Siima Škopi muinasjutuline maailm”. Enne Kumusse esietendusele minekut põikasin läbi Maasike Maasiku ja Tiina Piisangu piltvaipade näituselt Kastellaani majas.

Esimene töö saalis oli Tiina  Piisangu aed, millesse avanes barokne sepisvärav. Vaibal säravad värvid ja kujutise ruumisügavus olid pärit justkui Viive Tolli töödelt. Suurepärane sissejuhatus Siima Škopi filmile, mõtlesin. Film algab Vabaduse väljaku all avatud salaaiaga kontreskarbi ja tenaili paekivimüüride vahel. Need laoti üles samal ajal, kui Hans Christian Anderseni, vendade Grimmide ja Wilhelm Hauffi tindipottidest sündisid PöialLiisi, Lumivalgeke ja Väike Mukk. Müürid on  salapärased varemed, arheoloogia-aasta 2008 tunnistajad, millele avaneb vaade Siima Škopi koduaknast. Siima Škopi pintsli all said need muinasjututegelased nähtavaks paljudele armastatud kujul. Rein Raamatu portreefilmi käsikirja autor on küll Juta Kivimäe, ent nagu dokumentaalfilmide puhul ikka, elavad tegelased oma elu. Siima Škop on suurepärane jutuvestja nagu tema tegelaste autorid. Vana kooli haritud daamina ei serveeri ta pipratera talutavalt,  vaid nauditavalt, ning kerge „mhmh” annab hääle ridadevahelisele kõnele. Filmi 27 minutit on pühendatud Siima Škopi eluloole ja loomingule: nooruspõlv Eesti juudi kogukonnas, sõja-aastad Kesk-Aasia tagalas, kust on pärit teadmised idamaise „Väikse Muki” illustreerimiseks. Lugu abikaasast, luuletajast Andres Vanapast, väärib eraldi filmi. Ka praegu hoolitsevad pere ja sõbrad Siima Škopi eest, mistõttu kaadrid tema kodust, täis raamatuid,  pilte ja puhtust, on samavõrra puhta muinasjutumaailma looja puhul ootuspärased. Siin on tunda Rein Raamatu kunstnik-lavastaja kätt, sest ka kaadrid Imbi Linnuga sügisvärvides siidirätiga sügisvärvides maali taustal kollases päikesevalguses moodustavad maalilise terviku. Ning neile kontrastiks istub hämara Wiiralti kohviku terastorudest mustal toolil hallis kampsunis Ants Juske, keda Siima Škopi nõiad hirmutasid niivõrd, et ta väikese poisina need  leheküljed vahele jättis. Ühe kaugema laua taga istub vaikselt Kalju Suur, alaline kunde. Mind need tõmmude silmade ja teravate kulmuhaakidega kurjad naised lummasid. Igat last tuleb Siima Škopi piltidega hüpnotiseerida, et temast kasvaks korralik kunstiinimene.“
Ksenofontov, A. (2009). Rein Raamat kunstnikest [R. Raamatu dokfilmidest "Siima Škopi muinasjutuline maailm" (2009) ja "Kahe peaga Jaanus" (2009)]. Sirp, 2. okt, lk 10.