Kahe peaga Jaanus (2009)

Filmist kriitiku pilguga

Ly Lestberg: „Seevastu film Jaan Varesest viib vaataja meile juba märksa lähemasse olustikku. Kuigi ka siin on ootuspärasteks alguskaadriteks vaated Kunstiakadeemiale, kulgeb kaamera filmi jooksul korduvalt eksrektori elulooraamatu esitlusel keset meie praeguse aja kunstielu juhtfiguure, kellel kõigil on seoses Jaan Varesega mõni positiivne mälestus. Otsa teeb lahti praegune rektor Signe Kivi, aga ka kõik teised intervjueeritavad kinnitavad otsekui ühest suust, et Jaan Varese näol on tegemist äärmiselt tubli, delikaatse, lahke, südamliku ja abivalmis inimesega, kel meie kultuuris suuresti selline sillapehmendaja roll. Ilmselt siis just tänu sobivatele isikuomadustele ta pärast aspirantuuri lõpetamist Leningradis kohe nomenklatuursetele ametikohtadele valitaksegi — algul Kunstnike Liidu vastutavaks sekretäriks ja õige pea juba  Kunstiinstituudi rektoriks. Selleks, et läbi saada erinevate instantside juhtivtegelastega, tuli tal teha näiteks kõikidest linnapeadest tellimusportreed ning suuresti oma loomingust üldse loobuda. Monumentaalsuseni jõuab Jaan Vares alles pensionipõlves kindral Aleksander Tõnissoni paraadportreega Jõhvi peaväljakule. Arvan siiski, et kahetseda pole sellises elu kulgemises tegemata tööde pärast küll vaja. Ilmselt pakkus talle siiski ennekõike rahuldust just kontaktide loomine ja hoidmine erinevate inimeste kaudu. Kõige olulisemaks peabki ta ise just tööd rektorina, mille viljaks mitme põlvkonna jagu noori andekaid tegevkunstnikke.

Meeldiva üllatusena pudeneb aga Jaan Varese jutu sisse ka mõningaid huvitavaid fakte, mis lasevad aimata, et ta teab eesti kunsti ajaloo kujunemisest nii mõndagi intrigeerivatki. Näiteks tõik Aino Bachi suhtumisest Adamson-Ericusse või siis enese isiksuslikest erimeelsustest Oskar Raunamiga. Kõige rohkem jäi aga mind painama muuseas välja öeldud mõte, nagu oleks pärast sõda meie kunstielus võimu haaranud niinimetatud Jaroslavli grupp — need kunstnikud, kes tulid Venemaa poolt. Kuna Jaan Varesel õnnestus alustada oma tudengiteed Tartus Anton Starkopfi eraateljees — skulptori käe all, kes pöördeliste sündmuste ajal formalistiks ja kodanlikuks natsionalistiks tembeldati ning oli selle tõttu sunnitud aktiivsest kunstielust taanduma, — siis ilmselt oleks tal säärasest tendentsist veel paljugi detailsemat rääkida. Mullegi tundub, et viiskümmend aastat Nõukogude okupatsiooni on seda perioodi kunstiajaloost vägagi ühes võtmes kujutanud. Nii on juba õige mitme põlvkonna jagu inimesi välja koolitatud teadlikult tendentslike faktide najal, nagu opositsioonilist vastasrinnet polekski eksisteerinud. Teiselt poolt on kogu meie kultuuri ajalugu väga lühike — mida kinnitab seik, et Jaan Varesel oli lapsena õnn elada samas ärklitoas, kus Kreutzwald oma „Kalevipoega” kirja pani.“
Lestberg, L. (2010). Kas ajalugu saab tagasi pöörata [R. Raamatu dokfilmidest "Siima Škopi muinasjutuline maailm" (2009), "Kahe peaga Jaanus" (2009), "Kursi koolkond" (2005)]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 111-119. 
   
Andri Ksenofontov: „Rein Raamatut kui kunstnikku iseloomustab aukartus oma kutse ja kutsekaaslaste ees. Dokumentalistina peab ta oma ülesandeks jäädvustada neid inimesi, kes loovad, mitte ei lammuta. Kes veel oleks õigem inimene filmi tegema Jaan Varesest, kes ohverdas oma kunstnikukarjääri Eesti kunstiharidusele? Ka siin nagu teisteski töödes on Rein Raamat teinud end vaatajale nähtamatuks, jättes filmi jäägitult kangelase päralt. Sellest ei jää filmidesse tühja kohta, sest montaaž on ladus.

Jaan Vares pihib „Kahe peaga Jaanuses”, et kõrgkooli rektori koht kuulus nõukogude ajal nomenklatuursete ametite hulka. Võimud sõelusid kandidaate hoolikalt ning kompartei ladvik jälgis rektori tegevust tähelepanelikult. Paljudes olukordades, eriti üleliidulise suhtluse tasandil, oli Jaan Vares ka Eesti Kunstnike  Liidu saadikuks. See ei olnud ainult sirbi ja vasara ühiskond, riigijuhtimise poolest oli see haamri ja alasi ühiskond. Ma aimasin juba kunstiinstituudi üliõpilasena poliitilist survet, mille all Jaan Vares töötama pidi – kui murelikult ta 1. mai demonstratsiooni kogunemisel lobjakasajus oma üliõpilasi loendas. Kuidas nende vabameelsust ja ülemeelikusi keskkomitees õigustada, kui sa üksi kogu kooli esindades tribüünil istuvate kõrgete ninade eest läbi  marsid? Millist rolli mängisid toonases kultuurielus loomeliidud ja nende parteiorganisatsioonid, selles osas avasid mu silmad lõplikult hiljem filmilavastaja Mihhail Rommi mälestused.

Kuna valitsev ideoloogia tunnistas kunsti ainult kui propagandarelva, siis sekkusid parteituusad alatasa loovisikute töösse. Ikka nagu haamer ja alasi. Ainus, millesse kunstisuunamise tarm takerdus, olid loomeliitude parteiorganisatsioonid, millest ei olnud võimalik  mööda minna partei enda reegleid rikkumata. Loomeliitude parteiorganisatsioonid võisid vastu vaielda, nendega tuli dialoogi pidada. Neil oli võimalik toimida katusorganisatsioonidena selle sõna otseses mõttes, kui pakkusid reakunstnikele varju poliitiliste tormide eest. Selline piksevarras oli kunstiinstituudile ka Jaan Vares. Selline tong, mis alatasa pihta sai ilma kellegi kõrvu kostmata. Ainult harva kärgatas ta allapoole ning siis said väävlivingu  tunda ka need, keda ta üldjuhul kaitsta suutis. Väheseid ateljeetunde tuli vahel kulutada mõne linnapea portree modelleerimiseks, et oma instituuti heas kirjas hoida. Viisaka, isegi rabeda olemisega rektor pani tulle kõik rauad, et võimudiplomaatias peale jääda. Sellest kõigest saab Rein Raamatu filmis aimu, ent eelkõige on see ikkagi portreedokumentaal. Avakaadrites on tänapäevane Tartu maantee, mille majas nr 1 ehk kunstiakadeemias  leiab aset Jaan Varese autobiograafia „Kahe peaga Jaanus” esitlus. Dokumentaalfilmides tasub alati jälgida, millist sõnumit kannab taust. Jaan Varese filmi kaadrid on täis inimesi, lihast ja luust, kipsist ja pronksist. Kokku on selle nimeks ühiskond. Ei tea, mis tal ühiskonna jaoks veel varuks võib olla peale faktirohke mälestusteraamatu (2008) ning kindral Aleksander Tõnissoni monumendi Jõhvi keskväljakul (2005)? Ehk peaks Vares uuesti endisesse  ametisse tagasi minema, piksevardaks Eesti kunstielu kohale kogunenud poliitiliste ambitsioonide maandamiseks?“     
Ksenofontov, A.(2009). Rein Raamat kunstnikest. Sirp, 2. okt, lk 10.