Kümme isamaa kõnet (2007)

Filmi algustiitrid

1973. aastal hakkas Ants Paju Põltsamaale rajama Sõpruse parki.
1976. aastal heitis ta kolmanda eestlasena ketast üle 60 meetri.
1991. aastal oli ta üks kuuekümne üheksast Eesti NSV Ülemnõukogu saadikust, kes hääletas Eesti iseseisvuse taastamise poolt.
2002. aastal käis Ants Paju Põhjapoolusel.

Kalevipoja-lugu sai filmiks

Jõgeva maakonna ajaleht Vooremaa: "Nagu Ants Paju on varemgi rõhutanud, oli filmi Kalevipoja Sõpruse parki saamise loost vaja muu hulgas selleks, et tänada kõiki selle projekti heaks annetanuid. Filmi lõputiitrites ongi ära toodud annetajate nimekiri, mis on üüratult pikk.

Ants Paju ning kirjanik ja režissöör Valentin Kuik tunnevad teineteist tegelikult juba oma pool sajandit: sellest ajast, kui esimene Põltsamaa ja teine Puurmani keskkoolis õppis. "Aga tegelikult pole Antsu vaja üldse pikalt tunda, et tema olemust ära tabada,” ütles Valentin Kuik. "Ta on tänuväärne portreteeritav, sest ta ei karda end avada ega olla selline, nagu ta on. Ning tal on lõpmatu hulk erinevaid nägusid, mitte üks kurb, üks tõsine ja üks lõbus, nagu paljudel teistel.”

„Kümme isamaa kõnet” on Valentin Kuigi sõnul väga odavalt tehtud film. Kui tavaliselt pannakse dokumentaalfilmi tegemiseks mängu umbes miljon, siis antud juhul saadi hakkama pisut rohkem kui saja tuhande Eesti Kultuurkapitalilt saadud krooniga. Küsimusele, mille arvelt siis kokku hoiti, vastas Kuik, et eelkõige katsuti hakkama saada minimaalse arvu võttepäevadega. Ning ega tegijatele endile ka just palju taskutesse pudenenud."
Mägi, R. (2007). Kalevipoja-lugu sai filmiks. Vooremaa, 7. aug, lk 4.

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: " Ei tea, mis eesmärgid Kuik oma filmile püstitas, kuid paistab selgelt, et režissöörina on ta lasknud end loksutada. Asjaajamise innust ülekeev, ekspansiivne ja vägagi teatraalne Paju on seekord amorfsevõitu režissööri lõa otsa haaranud ja paistab talle hooti justkui pähe istunud või on siis režissöör kaotanud pea.

Filmi pealkiri võtab sisu päris ilmekalt kokku, aga mitmed liinid ja motiivid üles võtnud dokk tervikuna kisub harali. Huvi tekitavalt ette söödetud taustainfo jääb pritsmetena õhku, liigliha kipub õilmitsema, temaatiline sõlmitus narmendab ja kompositsioon logiseb häirivalt.

Eestis on ennegi tehtud kümneid n-ö poolportreefilme, mis ei sulandu kas probleemi, sündmuse, olustiku, ajastu või muuga. “Kümne isamaa kõne” tuumaks on heas mõttes kaasaegselt kalevipojastunud Ants Paju, aga pole see portreefilm ega kuivalt sedastav kroonika, ei aastapäevafilm ega ammugi maakondlik tellimustöö. Videosse võetud materjal on lastud üle pea kasvada ja režiis pole seda suudetud huviga nauditavaks tervikuks organiseerida. On ehedalt tõsielulisi kohti ja linti püütud vabavoolu pinget, kuid üldiselt kipub võimust võtma vaheldumisi punnitatuse ja lõtvade ohjade hoiak.

Peasündmuse (milleks on kündva Kalevipoja kuju Põltsamaale paigaldamine ja sellega seonduv rahvapidu ühes õhus oleva 20. augustiga) ja dokumenteeritava peategelase asjaajamise jäädvustamise foonil on püütud portreteerida, aga hoogsalt maski vahetav ja üleliigutavaid mõttevooge etendav isiksus ei anna end sügavuti kätte enne, kui alles filmi lõpus, mõneks sekundiks ja sedagi üht serva pidi. Teiselt poolt on küsitav, kui väga üldse portreelisele küljele rõhku pandi? Vahest püüti teha n-ö sünteesivat dokki? On ju püütud ajada ka 20. augusti asja ja muid isamaalisi komponente, kuid neid buketti sidumata; toorainet paistab küllaga jätkuvat, aga korralikult läbimahlast salatit ei saa: kihiti kuiv või kunstlik, tükati ahvatlev ja puine ning siis jälle tavapäraselt vahule löödud.

Kuigi päritolult ühe kandi mehed, pole Kuik leidnud võtit pealtnäha küllalt avanemisalti Paju lahtikeeramiseks. Emotsionaalselt küllastunud portreteeritav mängib oma dramatiseeritud liialduste sõiduvees, justkui tehtaks proovivõtteid mingi rahvusliku saaga peaossa. Seda ka ettenägematute telefonikõnede ajal, sest kaamera võtab ju kõrval. Väga võimalik, et Paju on ka kaameraväljalt eemal, iga päev mänguväge täis, teatraalsus ta loomuses? Mõnikord jääb Kalevipoja panemise pooside kõrvale imala isamaalisuse maik. /---/

Režissöör Kuik on jätnud poolenisti õhku ühe intriigi /---/. Häda oli selles, et Põltsamaa töömehed jätsid hobuse ja Kalevipoja vahele kujuri nõutud 183 sentimeetri asemel ligi neli meetrit! Nüüd vaidlevad ärritunud Kangro ja uue distantsi sättumust heaks kiitev Paju: Kangro väidab, et hobune hajub kuju eest ära, aga Paju näeb selles venitatuses kohe mingit oma uut ideed ja jahutab kujurit. Kangro aga ütleb, et tema sellega nõus ei ole. Ei ole, aga hobune ja Kalevipoeg on ankrus ja asi ants. Suursponsoritele jäävad vähemalt miniatuursed metallkujud, kus proportsioonid autori tahte järgi paigas.“
Teder, T. (2007). Kümme isamaa telefonikõnet. Sirp, 17. aug, lk 17.

Märt Kubo: "Filmidokument avab kunstiliselt veenvalt suure ja karuse Antsu hella hinge ja avara südame. Nagu öeldud, näeb ta inimest tee serval, ütleb sellele mõne julgustava sõna, elab kaasa orkestri pillimeeste mängule, on tundlik teeäärse arvustaja hinnangu suhtes. Tema mõeldud mõtted ja nendega kaasaskäiv kujutluspilt on nii kirkad, et neist rääkides ja olnud ning olevaid ilmaasju teistega arutades tulevad Antsule meeleliigutusest pisarad silma. Selles vanuses on oma juured ja rahva katsumused lõpuni selgeks mõeldud, puhtaks saanud pisiasjadest ja külgepoogitud valskusest, et tegu, mida ta nüüd sooritama hakkab ja mis nüüd kohe lõpule jõuab, on nii suure kaaluga tema enda jaoks, et sentimentaalsusest pole pääsu. /---/ Ilus ja õnnelik on Ants Paju sel hetkel, kui kõik on tehtud, kui pauguvad ilutuled ja mürtsub muusika. Head kaadrid, tõesti „veart” kaadrid. /---/

Mulle meeldis filmi autorite huumoritaju. Just nagu isamaaline, tõsine lugu, aga alatasa on ka aimatav teine plaan, võimalus kerge naeratusega suurte meeste sagimist ja ärplemist jälgida. Kui vaja, siis antakse takka, et tekiks elevust ja erutust. /---/ Ja mis imelised hetked on operaatorid tabanud maanteel vuravast Kalevipojast, milline dünaamika. Või öises pimeduses kündja kuju, millele küünlad annavad erilise lummuse. Kaamerameestel oli ikka sudimist ja tegemist, et etendusel vajalikud kaadrid kätte saada.  Heli kohta võib samuti kiidusõnu lausuda. Võis kuulda mitut heliplaani üheaegselt, tekkis tunne kohapeal viibimisest. Kose pillimeeste törtsatused ja Antsu omaette pobinad püüti ilusti kinni, loodushäältest ja muudest värkidest rääkimata. Vaat, niisuguseid mõtteid mõtlesin ma pärast filmi äranägemist. Hea film oli." /---/
Kubo, M. (2008). Mees, kel vägi sees. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 114-120.

Viis aastat hiljem

Kolmandik skulptuuri "Kalevipoeg künnab" pronksist jäi pärast poliitiku ja aatemehe Ants Paju surma [28.06.2011 – toim] kinni maksta perekonnal. Abikaasa Kiira sattus keerulisse olukorda ja oli sunnitud tasuma pronksi ostmiseks võetud pangalaenu lastele jäetud pärandusest ja isiklikust sissetulekust.

Abikaasa Kiira meenutab Antsu hea sõnaga. "Minu mees kiitis Eestit ja Eesti Vabariiki ja mina toetasin seda. See oli tema missioon täita oma eesmärk, jätta jälg kaugemale ja aidata Eesti Vabariiki. Sellist aatemeest on praegusel ajal raske leida," ütleb ta. "Sõpruse pargi Kalevipoja pronksi jaoks raha ei olnud, kuna ei olnud annetusi. Siis ütles (Ants Paju), et Kiira, palun tule mulle käendajaks, pean võtma laenu, mul pronks tuleb, saan natukene odavamalt, muidu jääb kogu projekt teostamata. Küll me tulevikus saame hakkama, ma saan annetajaid ja me maksame ära," räägib abikaasa.

Antsu tervis aga halvenes järsult. Annetusi, mis pangalaenu kataksid, ta enam küsida ei suutnud. "Ta läks haiglasse operatsioonile, millest enam ei taastunud. See oli valus löök meie perele," meenutab Kiira.

Ants Paju võetud pangalaenust jäi maksta veel 5500 eurot, millest kaks kolmandikku oli tema pere maksnud ühisest eelarvest. "Me ei teadnud, et inimene sureb, ja minul ei olnud seda raha kohe maksta. Meil on ka oma liisingud ja laenud. Kuid pank nõudis sellise suure võla kohest tasumist. Laenu tasumiseks kulus Antsu poolt lastele jäetud pärandus," tõdeb abikaasa. Ants ja Kiira Pajul on kaks last ja seitse lapselast.

Pärast Ants Paju surma lubas 20. Augusti Klubi, et toetab ja aitab Kiiral laenu maksta. Kümmekond klubi liiget ongi oma südametunnistuse ja võimaluste järgi toetanud. "Olen väga tänulik 20. Augusti Klubile osavõtliku ja toetava suhtumise eest," sõnab Kiira.

See, et Ants Paju skulptuuri "Kalevipoeg künnab" tarvis pronksi ostmiseks isikliku laenu võttis, on üllatuseks nii Põltsamaa linnavalitsusele kui ka teistele toonastele toetajatele. /---/
Jaakson, M. (2012). Poliitiku ja aatemehe Ants Paju pronksivõlg jäi mehe surres perekonna kanda. Õhtuleht, 28. aug.