Me ise ennast (2001)

Filmi algustekst

1990. aastatel oli Eestis ligi 5000 enesetappu.
Iga enesetapu kohta tuleb umbes 10 suitsiidikatset ja 200 enesetapukavatsust.
Iga kümnes Eesti laps mõlgutab enesetapumõtteid …

Filmi saamisloost

Aastal 1999 räägib filmimees ja ajakirjanik Mart Taevere  ajalehes Postimees (23.04) oma kavatsusest teha dokumentaalfilm noortest inimestest, kes on üritanud enesetappu. Ta otsib kontakti soovitavalt kuni 25aastaste inimestega, kes on nõus oma hingelisest kriisist rääkima ja filmis osalema.
Taevere selgitab oma kavatsusi ja motiive lähemalt. Suurem osa, kel see mõte peast läbi käinud, seda õnneks teoks ei tee. „Ometi teeb üks osa inimesi enesetapumõtte teoks. Või üritab teha. Ja õnneks on nii, et vaid väiksel osal üritajatest lõpeb elu sel ebanormaalsel viisil. Nad tõesti lahkuvad elust vabatahtlikult. Jättes lähedased ja tuttavad aastateks piinlema – miks ma ei astunud vahele, mida ma tegin valesti. Teoks on saanud kõige julmem ja hoolimatum kättemaks.“
Tahame teha dokumentaalfilmi inimestest, kes on suitsiidi üritanud, aga viimasel hetkel siiski päästetud, märgib ta. „Filmi sõnum on: suitsiid ei ole väljapääs, see ei ole probleemide lahendus. Probleeme on ju meil kõigil, elu ongi nende lahendamine. /---/
„Meie film peab andma jõudu neile, kel mingil põhjusel suitsiidimõte peast läbi käib ja probleemipuntra lahendusena tundub.“
Taevere, M. (1999). Film pakub hingelises kriisis tuge. Postimees, 23. apr, lk 21.

Ajakirjanik Kadri Valneri küsimusele, miks ta teeb sellist filmi, mida on valus teha ja vaadata, vastab Mart Taevere: „Filmi tegijatele jääb lootus, et ehk aitab see teisi, neid, kes mõtlevad enesetapust. Ja lisab: „Olen mõnikord mõelnud, et ju on mul olnud eelmises elus mingi võlg tasumata jäänud. Või on õiglustunne liiga suur ja see sunnib.“
Valner, K. (1999). Filmimees Mart Taevere otsib enesetapjat. Sõnumileht, 10. mai, lk 5.

Ühte filmis käsitletud enesetapuga lõppenud juhtumit avab lähemalt ka ajakirjandus.
Vt: Jõerand, Ragne. Käest kinni surma. Õhtuleht, 1999, 12. mai.   

Arvamusi filmist

Reet Sool: „Film täidab vaataja õuduse ja kaastundega. „Kõigepealt alguskaadrid, traagilised põgusad pildid neist, kes “ise ennast” on surmanud – poodu puul, pundunud uppunu (äsja veel kaunis tütarlaps), rongi alla hüpanu (kes ei pruugi kunagi kuulnud olla Anna Kareninast – pea lõigatud kehast), noor elu hangunud vereloigus, vormitu hunnik asfaldil, /---/ kaetud laibad kanderaamidel, ükskõikselt ja üksi, ootamas lahkajat ja viimset analüüsi (tükk neeru ja “kolm tilka” verd – kiirpilk sellekohasele sildile – lakoonilisele ja ühemõttelisele, “tödlich faktisch”, nagu see film isegi, omaette viimne lahkamine ja analüüs.) Siin pole pretensiooni ega šokeerimissoovi, seda imalat julma ja jultunud trügimist surma valda, mis meie politseisaated nii vastikuks teeb. Selles ruumis valitseb kunst, dokumentaalkunst. Järgnevad lood kahest neiust, ühest noormehest ja ühest naisest – traagilise, “lahtise” ja “õnneliku” lõpuga. Neist kahes esimeses on tegu lastekodulastega, nendega, keda pole hoitud ja armastatud, kuid armastust ei ole jätkunud ka noorele ilusale naisele, toreda poisi emale. Kõigi kolme näod on kaunid ja ilmekad, kuid see pole siin õieti tähtis. Tähtis on see, kuidas neid meile näidatakse. Ja veel – näeme ka neid inimesi, kes on püüdnud surmaminejaid aidata – meest, kes jooksis appi jõekaldale, naist, kes võttis poisi oma peresse (liigutavad, kuid samas diskreetsed lõpukaadrid neist kahest eemaldumas Viljandi (?) tänavail, nüüd juba koos), mõlema lihtsad ja tõsised sõnad. Ei mingit “lavastamist” ega moraliseerimist. Lihtne nagu elu, sama kaunis ja karm. /---/ Kui pisut kriitiline olla, siis naise lugu tundus laste omadega võrreldes pisut kunstlikum – stseen duši all, meelas lebasklemine diivanil, tulipunane kleit. Teisalt jälle, sel naisel on, mida maitseda – tagasivõidetud elu kõigis oma värvides (eriti punases), armas ja tõre teismeline poeg, rõõm kiirusest ja tuulest (autosõit). See teab, kes on ise sama teed käinud. Ja see, kes ei ole, vaatab filmi.“
Sool, R. (2001). Meil Eestis. Kahest eesti filmist XV Pärnu rahvusvahelisel dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivalil. Sirp, 13. juuli.

Kärt Hellerma: “Mart Taevere dokumentaalfilm „Me ise ennast“ võtab vaatluse alla noorte ja laste enesetapud. Filmi saatvad tiitrid ütlevad, et enesetapumõtteid mõlgutab iga kümnes  eesti laps. Tuleb tunnistada, et see pole ainult lastekodus kasvanud laste probleem – ega ka ainult nende oma, kelle vanemad on vangis või alkohoolikud. Nii võiks seda filmi käsitada kui hoiatust, kui signaali selle kohta, et asjad on korrast ära. See võiks olla üleskutse olla oma laste suhtes tähelepanelikumad, enne kui on hilja. /---/

Küllap on kriminaalkroonika žanrielemendid taotluslikud, sest jubedusvärinaid tekitavate fotodega filmis üldiselt ei koonerdata. Need kuuluvad kolmikportree erinevate osade vahele nagu remargid, mis märgivad teatavaid vahepeatusi teatrilavastuse stseenide vahel. /---/
Peamiseks etteheiteks nähtule jääbki see, et vürtsika dekoratsiooni funktsiooni asetatuna tekkis karmidel laibapiltidel liiga suur konflikt ülejäänud filmi paatosega. See, nagu öeldud, pole loomult mitte niivõrd uuriv ja sügavamaid põhjendusi otsiv, pigem leebelt vaatlev ja emotsioonidele rõhuv. Emotsioonid aga pole eesmärgina kuigi kindel pind, eriti kui nad jätavad lahtiseks küsimuse, millele siis õieti keskenduti.“
Hellerma, K. (2002). Soovin pääseda ajalukku. Teater.  Muusika. Kino, nr 2, lk 92-94.