Apteeker (2007)

Tootjafirma sünopsis

Dokumentaalfilm”Apteeker” räägib loo 60ndatele lähenevast naisterahvast, kes peab ühes väikeses kogukonnas apteekri ametit. Tema õnn ei peitu erinevalt teistest kogukonnaliikmetest mitte poe juures alkoholi tarbimises või mammona kummardamises – tema õnn peitub kasside ja teiste loomade aitamises. Tal pole meest ega lapsi – aga neid ta ei tahagi. Tema soov on olla üksinda. Segamatult. Aga see on ühiskonna jaoks „lubamatu”.

Režissöör Jaanis Valk oma filmist

Taotlus on näidata ühe üksikindiviidi üksinda olekut kogukonnas just sellepärast, et ta julgeb olla erinev. Jälgides Estrit kõrvalt, tema tegemisi, tema püüdlusi leida kassidega koos õnne, võib öelda, et kohal, kus tegevus toimub, ei ole mingit tähtsust – sellised inimkooslused eksisteerivad igas kogukonnas. Film on pigem jälgiv kui kommenteeriv – kommentaar peaks sündima vaataja peas. Tahaks näidata pigem Estri maailma – tema mõtteid, tema tegemisi. Sinna kõrvale vaikiv külakogukond – istumas hommikuti poe juures ja alkoholi tarbimas, suhtlemas Estriga vaid apteegis. Ester ei ole kindlasti mitte küla „friik”. Seda on võib-olla hoopis see kogukond, kus ta elab. Samas on kõigel sellel, kuidas küla käitub, samuti omad objektiivsed põhjused – töötus, suletus ülejäänud maailmast. Nii et teistsuguse inimese olemine nende ühiskonnamudelis on taunitav. Filmi kulminatsioon peaks kõike veelgi võimendama.

Tootmine

Esituskoopia valmimine: sügis 2007
Eelarve: 171 145 EEK
EFS: 60 000
ETV: 60 000
Kultuurkapital: 30 000

Allikas: EFSA

Filmist meedias

Margus Välja: „Eestis on siiani kogukondi, kus on erinevus ja erilisus tabu. Kuidas inimene ümbritseva vaenuliku keskkonnaga hakkama saab? Kas üldse saab?
Värskelt ETV ekraanil olnud filmist nähtub, et saab küll hakkama. Juhul kui pidada filmi pea– ja nimitegelase eluviisi mõnevõrra „teistsuguseks” ja tema ümbruskonda „vaenulikuks”. Hakkama saab sedaviisi, kui elada oma elu just niimoodi, nagu oled loodud ja õigeks pead. Ja leiad selles oma tõe ja tee.

Õnnis on elu päikese all

Juhuslikult elab ja toimetab selle tõsielufilmi peategelane Virtsus ja ta on seal kohalik apteeker. Muidugi teavad kohaliku elu tundjad apteegi täisnime ja küllap on neil muudki olmelist taustateavet, kuigi sel pole filmi seisukohalt suuremat tähtsust. Film on suutnud ühe elusaatuse kildudest leebe huumoriga luua üldistuse.
Võib–olla ongi filmi nimitegelase eluviis üldkehtivast arusaamast veidi erinev või eriline — kui ta seda sugugi ei oleks, siis polnuks ju temast põhjust ka filmi teha.
Mis just teeb Virtsu apteekri elu eriliseks, „teistsuguseks”, seda filmi autorid vaatajale liiga otse ja näpuga ei näita — räägivad üksikud reportaažlikud kaadrid ja meeleolukillud, millest taiplik vaataja ise pildi kokku paneb.
Filmis selgub, et Ester ei taha elada karjana. Ta elab üksi, aga seda ei esitata filmis masendava mahajäetusena. Pigem tugeva ja teadliku natuuri valikuga elus. Ester hoolib loomadest natuke rohkem, kui mõned leiavad mõistliku olevat, eriti tema arvates ümbruskonnas hoolitsuseta jäänud koertest ja kassidest. See on tekitanud teinekord probleeme.
Tal on oma selge arusaam meessoo kohta, mida ta tõenäoliselt üksi elava küpses keskeas naisena filmis väljendab. Sellele vaatamata on filmi üks kaunimaid kohti, kus Ester kütkestavalt meenutab ilmselt oma senise elu üht suuremat ja õnnelikumat seiklust — koosveedetud aega noore aserbaidžaaniga.
Kuigi see näis olevat lootusetu ja lõppema määratud suhe, peaks olema eriliselt südametu vaataja, et sellesse jutustusse (ja suhtesse) mitte lugupidamisega suhtuda.
Samuti nagu peategelase siirasse kaasaelamisse telesaatele, kus otsitakse uusi tähti. Või apteekri osavõtlikusse suhtumisse maainimeste puhuti isevärki arstirohu–soovidesse. Või kettipandud külakoera toitmisele… Uskumatult ehe ja vahetu on filmi lõpp — naine tantsib kodumaja akna all üksi rohul, saateks Boney M–i lauluke. Ja miks mitte? See on minu elu, ma elan seda just niimoodi nagu mina õigeks pean — ütleb see pilt, mida me ekraanilt näeme.

Vaataja saab aru

ETV internetilehelt saab lugeda vaatajate kommentaare nähtud filmi kohta. Meeldivalt torkab silma, et need ei ole enamikus sugugi vaenulikud! (Kui jätta kõrvale paar ilmset rumalust ja ka ühe filmivaatamisest ?šoki saanud pere etteheide televisioonikanalile, et ilma ette hoiatamata tuleb televiisorist enne magamaminekut „väga tugevaid emotsioone” tekitav „pikk ja detailirohke kirjeldus sellest, kuidas kassi elajalikult piinati”.)
Nimemärgi „Moora” all arvab üks kirjutaja, et see on tema meelest üks õnnestunumaid Eesti lugude sarjas tehtud asju. „Naki” lisab: „Väga lahe film, tublid tegijad! Naer läbi pisarate.”
„Maakas” analüüsib filmi pikemalt: „Ilu inimestest üles leida on harv, kuid tänuväärne oskus, aga sellega on hakkama saadud. Ka see, mida kaamerasilm peale peategelase jäädvustanud on, on samuti ilus — vist ilusamgi kui tegelikkus. Palju infot 25 minutis, kuid mitte liiast. Ja hulk märke, sümboleid, semiootikat, mis teevad vaatamise nauditavaks. Tublid ja andekad tegijad, sest vaatamist ja avastamist oli igale maitsele. Ootan uut filmi samadelt tegijatelt.”
Filmi režissöör Jaanis Valk on Tallinna ülikooli filmiala magistriõppes ja temalt võib tõesti uusi, elu eri tahkudesse värske pilguga süvenevaid filme oodata.
Märkimisväärne on, mida kirjutab filmi kohta netikommenteerija „Mina”: „See vana naine on meil isegi kunagi külas käinud, tahtis öömaja. Mind hirmutas küll ära, olin siis suht väikene poisike.”
Teistmoodi asjad hirmutavadki ära! Ka tavaarusaamast teistmoodi elavad inimesed tekitavad esiti võõristust.
Me ei tunne ega tea, mismoodi see „teistmoodi” tegelikult on. Oleme vaid midagi kusagilt kuulnud; rahvasuu on erinevused alati omakohtus hukka mõistnud ja hurjutanud.

Isesugused hullarisse!

Filmi kangelanna kirjeldab ekraanil tänapäeva kõrvale uskumatu tunduvat seika arvatavasti umbes aastast 1990–91, mil tollal noorele külaproviisorile tulnud apteegis ligi kaks filmis kõneleja poolt nimepidi nimetatud meest, kelles seda aega ja olusid mäletav vaataja võib ära tunda tolleaegse kohaliku miilitsamehe ja maa–arsti, ning pannud naisel käed raudu! Et apteeker ei ole „pädev” ja tuleb saata uuringuile psühhoneuroloogiahaiglasse.
See hämmastav seik mõjub nii kujundi kui ka totalitaarriigist pärit aega hästi iseloomustava detailina: kes üldisest massist erineb, see on „imelik”, kiiksuga, kahtlane ja ohtlik ning tuleb panna hullu– või vangimajja, teda tuleb avalikult halvustada, häbimärgistada ja naeruvääristada.
Stalin ja Hitler lõid „teistsugused” lihtsalt maha või ajasid ahju. Veel nüüdki kiusatakse, piinatakse, vangistatakse ja mõrvatakse teisitimõtlejaid ja –tegutsejaid paljudes maailma maades.
Praegu on käimas demokraatia kuu nii Eesti rahvusringhäälingus kui ka veel paljudes tele– ja raadiojaamades üle maailma. Demokraatia kuu filmid jõuavad rohkem kui 300 miljoni televaataja ette. Film Virtsu apteekrist ei kuulu küll sellesse filmivalikusse, aga ometi sobitub siia hästi. Veidi rohkem sallivust kõigi vastu, kellega me siin koos elame — seda pole ju palju tahta ühes demokraatlikus euroopalikus riigis. Ka siis, kui mõni meie seast elab veidi teisel viisil kui ülejäänud. Kui temaga väheke lähemalt tuttavaks saada, võib erinevuse taga olla uus ja isemoodi rikas, ilus maailm.
Välja, M. (2007). Erinevusest ülesleitud ilu. Lääne Elu, 16. okt, lk 4.