Universitas Tartuensis 375 (2007)

Filmist stsenaristide pilguga

Katkeid ajakirjast Universitas Tartuensis:

„Lauri Vahtre ütles, et ühest küljest on tegemist väga hingelähedase asutusega, teisest küljest tuli vaadelda ülikooli kõrvalt, kiretult. «See on sama raske nagu kirurgile lähedase opereerimine. Isiklik suhe oli väga tugev, seda ei tohi lõputult maha suruda, samas ei tohi lasta sel üle pea kasvada, rääkis Vahtre.

Vahtre sõnul püüdsid tegijad puudutada enam-vähem kõike, millest ülikool koosneb. «Kahjuks kõigest ju rääkida ei saa, kindlasti võiks veel mitu filmi teha sellest, mis välja jäi. Tervet niisugust valdkonda justkui ei ole, mis oleks välja jäänud, igaühest oleks tahtnud rääkida palju-palju pikemalt.» /---/

Jaak Lõhmus ütles, et talle meeldis kõige rohkem arhiivis kaevamine – vanade filmide vaatamine ja otsimine. «Tegime ka järelepärimise Rootsi kuningakojale Theodor Lutsu filmi asjus. Kahjuks pole siiani midagi leitud. 1932. aastal tegi Luts ülikooli 300. aastapäeva puhul filmi, aga kas olemasolev on töömaterjal, mida kinos Central näidati, või valmis film, polegi selge.»

DVD-plaadil on peale põhifilmi seesama Lutsu «Alma mater Tartuensis» ja katkend Vladimir Parveli filmist «Sõprusvisiit».

Jaak Lõhmus selgitas, et ülikooli inimesele võib nii palju peahoone vaateid tüütuna tunduda. «Panime need sisse, et sealt näeks eri ajastuid – missugused olid riided, millal kanti kilekotte jne.»

TÜ kasvandik Jaak Lõhmus arvas, et see aeg on ehk nüüd möödas, kui ülikoolist räägiti kui kõrgharidusteenust pakkuvast avalik-õiguslik asutusest.
«Tartu vaim on nagu tagasi,» ütles Lõhmus.
On valminud huvitav ja põhjalik film.“
Sootak, V. (2007) Alma mater sõnas, pildis ja helis. Universitas Tartuensis, 5, okt, lk 3.

Filmist kriitiku pilguga

Tõnis Arro: „See on 54-minutine film „Universitas Tartuensis 375”, mille esimese kolmandiku jooksul tehakse linnulennult ülevaade Tartu Ülikooli kuulsusrikkast ajaloost. Selle rahvusülikooli toetusel tema tähtpäevaks valminud filmi algus jätab mulje, nagu oleks see mõeldud täitma ühte kohustuslikku akadeemilist tundi ülikooli külastavate lugematute ametlike delegatsioonide päevas. Film, kus näib olevat soovitud kõik asjad ära öelda, mis Tartu Ülikooli kuulsusrikkas ajaloos on juhtunud. Nimetatakse sadu nimesid, näidatakse ära peaaegu kõik Tartus leiduvad suurmeeste ausambad. Õnneks sellega siiski kõik ei piirdu.
/---/

Vaimu ja võimu vastuolu on autoritele muust rohkem huvi pakkunud, moodustades filmi olulise telje. Umbes esimese kolmandiku lõpul, filmi kahekümnenda minuti paiku, kõlab esimest korda heliline vihje tudengilaulule „Me mõtted on priid”. See laul on armas nii kaheksakümnendatel ülikoolis käinutele kui ka tänasele akadeemiliselt organiseeritud vähemusele, kelle esindajaid näeme hiljem korporatsiooni Sakala vapi taustal seda ühiselt laulmas. Need omalaadseks kulminatsiooniks olevad lavastuseks peetud kaadrid, meeldejäävamad kogu filmis, olevat siiski õnnelik leid, mis ühel volbriööl Tartus õnnestus lindile saada.

Filmi peamised motiivid on võimu ja vaimu vastuolu ning ülikool kui energiakeskus. Peaaegu müstilisel viisil kõigi olude kiuste ikka alles püsinud energiakeskus, mis ei ole „maa põhja vajunud” ei füüsiliselt ega sümboolselt, vaid hoopis tõmbekeskusena rahvast ärevatel ja olulistel hetkedel enda juurde kokku toonud ja ergastanud. See on nii olnud peaaegu kogu ülikooli eksistentsi vältel, aga nõukogude aeg pälvib filmis teistest rohkem tähelepanu. Kas kõige tugevama surveperioodina või autorite mälestuste tõttu või hoopis seetõttu, et sellest ajast oli rohkem sobivaid arhiivikaadreid käepärast — raske öelda.
/---/

Selle filmi ümber ringelnud ideedest ja olemasolevast materjalist võinuks teha mitugi filmi. Ühe korraliku ajaloolise ülevaatefilmi. Ühe filmi igast esinenud teadlasest. Ühe filmi tänapäeva üliõpilaselust, näiteks värskelt ülikooli tulnu silmadega nähtuna. Ja nii edasi. Üks filmiidee tekkiski seda ülikooli filmi vaadates ja mõneti ka sellele osaks saanud retseptsiooni arvestades. Ülikooli filmi kohta kirjutati kriitiliselt, et selles olnud liiga palju näha Eesti Üliõpilaste Seltsi. Aga mis teha, kui kõikidest filmis nimetatud eesti soost suurmeestest enamik just sellesse organisatsiooni kuulus? Sellest tõdemusest lähtuski EÜSi-filmi „Hurda kutsikad” idee, mille tegi kõnealuse filmi kaasstsenarist Jaak Lõhmus.“

Loe artikli täisversiooni:
Arro, T. (2011). Endiste tartlaste käekõrval kiirrongiga läbi 375-aastase Tartu Ülikooli ajaloo. Teater. Muusika. Kino, nr 6-7, lk 137-140. http://www.temuki.ee/numbers/2011/6-7/article5297.pdf (7.10.2013).

Tartu ülikool Eesti saja-aastases filmis

Millistest Eesti mängufilmidest leiab üldse mõne teadlase või üliõpilase? Peale professor Ain Luurbergi Biomeedikumis telefilmis «Alpimaja» ei meenu esmalt keegi. Ometi on Tartu ülikool ja film lahutamatult seotud ligi sada aastat tagasi Eesti filmi algusaastatest peale.
/---/

Tartu ülikoolis keemiat ja majandust õppinud Oskar Lutsu vend, 1932. aastaks tuntud kineast Theodor Luts (1896–1980) saab TÜ akadeemiliselt kooperatiivilt ülesande teha ülikooli 300. aasta juubelifilm «Alma mater Tartuensis». Käsikirja autor on üliõpilaskonna esimees Ilmar Tõnisson, keda näeb ka filmis. Filmiajakirjanik ja režissöör Jaak Lõhmus kirjutas 2007. aastal Sirbis, et kadunuks peetud linateos on peaaegu täielikult säilinud. Tollal ei olnud veel leitud originaalpositiivi nitraatalusel. Kirjastaja ja väikeettevõtja Indrek Ilomets kinnitas, et originaal koos vahetiitritega on leitud. Ilometsal õnnestus see osta eraisikutelt ning vilistlased kingivad selle ülikoolile. Filmi duubelnegatiiv ja -positiiv on hoiul Eesti Filmiarhiivis ning film on ka DVD-l «Universitas Tartuensis 375» nagu mitmed teised ülikoolist tehtud filmid.

1952. aasta dokumentaalfilmis «150 aastat Tartu ülikooli» oli ülikooli vanus «unustatud». Ülikooli avamist tähistati alates 1802. aastast, mida praegu peame taasavamiseks. Nõukogude liidu kineastide dokumentaalfilm (operaator ja helirežissöörid olid Eestist) kandis stalinliku aja pitserit: viisnurgad, Lenini ja Stalini pildid, optimistlik tekst jne. Lutsu filmist tuntud kaadreid üliõpilastest kaitseliitlaste, korporantide ja tantsivate tudengitega kasutati eelmiste aegade mahategemiseks. 1977. aastal peeti samuti ülikooli aastapäeva, kuid siis oli juba võimalik tähistada taasavamise, mitte avamise 175. tähtpäeva, mida tunnistavad ka filmikaadrid.

Loe artikli täisversiooni:
Sootak, V. (2012). Tartu ülikool Eesti saja-aastases filmis. Universitas Tartuensis: Tartu Ülikooli ajakiri, nr 9, lk 38-41. http://www.ajakiri.ut.ee/1169030 (7.10.2013).