Vastutuulesaal (2007)

Tootjafirma Ruut sünopsis

“Vastutuulesaal” on dokumentaalfilm dirigent Tõnu Kaljustest ja tema hullust ideest rajada kunagise leiutaja Schmidti talumaadele ooperisaal. Idee pöörasus seisneb aga selles, et leiutaja Schmidti maad asuvad Naissaarel. Saarel, mis hiljuti oli Nõukogude Armee kinniseks sõjaväebaasiks ja millel tänaseni puudub regulaarne laevaühendus, kus pole elektrit ja kus elab aastaringselt ainult üks elanik. Kes seal ooperis käima hakkab? Mis mõte see selline on? Karismaatiline Tõnu Kaljuste aga tahab kõigi kiuste ja hoolimata üldsuse ning rahamaailma vastuseisust rajada sinna omanäolist kultuurikeskust, kus traditsioonid ja kaasaeg kohtuvad. Kus ooperi kõrgstiil kohtub looduslähedusega. Idee elluviimiseks peab Kaljuste läbima absurdseid situatsioone potentsiaalsete rahastajatega, üleolevate ametnikega, ehitajate ja laiema üldsusega. Ta veab oma isikliku väikepaadiga saarele ehitusmaterjale ja muud hädavajalikku. Laiem üldsus ja eri instantside ametnikud aga ei suuda oma muiet varjata – mida ta tahab sellega tõestada? Võiks öelda, et idee on sama hull, nagu omal ajal leiutaja Schmidti loodud vastutuulelaev, mis kasutas vastu puhuva tuule energiat topeltjõuga edasi liikumiseks. Aga 2006. aasta suvel saab Nargen Opera valmis. Lõbus ja hoogne film jälgib Kaljuste tegemisi viie aasta jooksul. 
Allikas: http://www.efsa.ee

Bernhard Schmidt (11.04. 1879 Naissaar - 01.12.1935 Hamburg), eestlasest optik ja astronoom. Aastast 1926 töötas Hamburgi observatooriumi juures. Ehkki tal ei olnud paremat käelaba, lihvis ta teleskoobiläätsi ja -peegleid. Tema 1930 leiutatud teleskoobisüsteem - S-i kaamera - põhjustas optilises astronoomias murrangu. Tema elukäigust on inspireeritud J. Krossi romaan "Vastutuulelaev" (1987).
Eesti Entsüklopeedia (1995). 8. kd. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 400.

Omari küün - küün, mis võetakse filmis lahti Pärnumaal ja teisaldatakse Naissaarele, oli Omar Volmeri (16. 04. 1934 Nõmme – 25. 12. 2002), kauaaegse muuseumitöötaja ja Hardi Volmeri isale kuulunud küün.
Vt lähemalt: http://et.wikipedia.org/wiki/Omar_Volmer  (26.02.2012).

Filmi saamisloost

Teose idee autor on filmi produtsent ja üks stsenaristidest Artur Talvik. Filmitegijad jälgivad dirigent Tõnu Kaljuste ponnistusi oopersaali rajamisel Naissaarele peamiselt viie aasta jooksul (2002-2006), mil idee sai teoks. Ent tagasivaateid tehakse ka varasemasse aega, sekka kaadreid tema kontsertidelt ja proovidest.
Linalugu esilinastub Tallinna Vene teatris 25. jaanuaril 2007 ja saab omamaise dokfilmi kohta küllalt laia leviku osaliseks. Artur Talviku organiseerimisel näidatakse seda Tallinnas ka Kumus ja Von Krahlis ning seejärel üle Eesti - Rakvere teatrikinos, Vanemuise kontserdimajas, Jõhvi Amadeuses, Pärnu kontserdimajas, Viljandi kultuuriakadeemias, Rapla seltsimajas jm.

"Kui ühes majanduslikult jube edukas ELi riigis pole oma kultuuriloo näitamiseks vastavaid kinosid ega tehnikat, siis tuuakse need filmid linale kas või lagunenud laudas. Küll film ja ooper omale õitsemiseks aseme leiavad ja selle aseme ka pühitsevad" - tõdeb kultuurikriitik Tarmo Teder.
Teder, T. (2007). Ooperiküün Tallinna mereväravas. Sirp, 26. jaan, lk 1.

Film on võitnud mitmeid auhindu rahvusvahelistel filmifestivalidel.

Filmist kriitiku pilguga

Merike Vaitmaa: "Vastutuulesaal" on leidlik pealkiri, film ise vaimustavalt tihe /---/ ja kiire montaažiga. /---/ Autorid ise on rõhutanud, et pole tegemist portreefilmiga. Küllap tähendab see filmimaailmas žanrit, mis annab põhjaliku ülevaate portreteeritava eluloost, teenetest ja teenetemärkidest. Tavatähenduses "portree", isiku välimuse ja karakteri visuaalne või verbaalne kujutis, joonistub "Vastutuulesaalis" välja uhkesti, isiksust ei peida kuhugi. Veel enam, Kaljuste kõrval on filmis teisigi portreid, muidugi visandlikumaid, aga ikka ilmekaid."
"Vastutuulesaal" on film nagu energiasüst, mille mõju suunab ja tugevdab Priit Valkna muusikaline kujundus. Filmi avalõik Raimo Kangro pilaooperist "Uku ja Ecu" ("Sarvikut ei karda mina...") annab vaatajale juba häälestuse, edasi järgivad valitud muusikakatked väga täpselt iga sündmuse karakterit. Kokku võttes stiilikirev muusikaline kujundus sobib just sellesse filmi, aidates eemale hoida pateetikat, mis teatri rajamise kõikvõimalike tagasilöökidega muidu ehk võiks kaasneda. Paatos on Kaljuste kõneviisile võõras."
Vaitmaa, M. (2007). Vastutuulesaal. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 96, 98.

Tarmo Teder: „Visa dirigent Tõnu Kaljuste organiseeris kuue aasta jooksul ärimeeste ja Viimsi vallaametnike kiuste kivist ja puust ooperiküüni Naissaarele püsti. "Naissaarel hakkas tegutsema Nargen Opera, mida võib pidada ühemeheooperiks ja mida Jaan Kross nimetab kauniks hullumeelsuseks. Kui riik oma rahva tarbeks uut rahvusooperit luua ei suuda, siis teeb seda üks isepäine mees üksi omal moel."
"Paraku paistab, et režissöör Priit Valkna "Vastutuulesaal" kui tõsielu peegeldada püüdev linateos jääb oma ainesele ehk pisut alla. Kaljustet on kuigivõrd portreteeritud ja tema egoistliku karakterit ka avatud, aga mitmed kõrvalliinid (Naissaare müütiline ja militaarne minevik, Bernhard Schmidti isiksus, ooperiteatri probleemistik) ja küsimused (nt kes finantseeris, palju maksis?) jäävad poolikuks, õhku rippuma, kiire konkreetsusega markeerimata ja vaatajale justkui segaseks, kui tausta ei tea."
Teder, T. (2007). Ooperiküün Tallinna mereväravas. Sirp, 26. jaan, lk 1.