Tuulepealsed leelod (2007)

Filmi algustekst

1947. aastal valmib tänaseks täiesti unustatud ja vahepeal ka keelatud laulupeofilm "Laulev rahvas".
See on Tallinna Kinostuudio esimene täispikk värviline laulupeofilm.
1969. aastal teeb Jüri Müür juubelilaulupeost filmi "Laulev eestlane", mida täna ehk mäletatakse "Leelo" nime all.
Jüri Müür on tollal 40 aastane režissöör.
Vanapunased vägistavad "Leelo".
Meie lugu tahab uurida mõlema filmi sündi ja saatust, aga ka aega ja inimesi mitte nii hirmkaugest minevikust.
Alati on kindlam tunne edasi minna, kui mäletad, mis selja taga on. Ja sellest jutustad, et hoida ajalugu elus.

„Leelo“ (1969) saatusest

Intervjuust Enn Sädega:
Miks oli vaja taastada 1969. aasta dokumentaalfilm “Leelo” ja selle saatusest lisaks ka dokumentaalfilm teha?
Kalju Lepik ütles kusagil, et kõigepealt klaari iseennast ära. Mina laiendan seda ajaloole, kultuuriloole: klaarigem ennast ära. Tänini pole kirjutatud Eesti filmiajalugu. Arhiivid on läbi töötamata. Meil ei ole lõpuni lahti kirjutatud filmide nimestikkugi – neist filmidest, mis on Eestis üldse tehtud. Heino Pedusaar (helirežissöör – toim), kellest tegin kunagi filmi, võttis kõik plaadid, mis on Eestis eestlaste poolt kunagi salvestatud, ja pani nimekirja. See oli tema 50 aastat kestnud elutöö. See on nüüd kõik masinas, otsingumootoritega. Kui midagi on vaja, siis selle leiab kergesti. Filmide puhul sellist asja ei ole.

Selle puuduse tõttu ei teadnudki keegi, et “Leelo” originaal oli alles. Kas olite üks väheseid, kes koopiast teadis?
Ükshaaval pigistades võib ju leida neid, kes sellest siiski teadsid, aga mitte palju. Keegi ei teadnud aga, kas see on alles ja kus see on. Jüri (režissöör Jüri Müür – toim) jõudis sellest, oma esimesest dokumentaalfilmist, tollal teha ühe põrandaaluse koopia. See oli tol ajal väga suur asi. See koopia tehti Riias ja oli ebaseaduslik värk, tehtud stuudio direktori loata. Hiljem küll stuudio maksis. Koopia pandi kõrvale.

Kust te selle koopia nüüd üles leidsite?
Sõitsin filmiarhiivi, seal on Sirje Hallaste, kes kunagi töötas Tallinnfilmis labori juhatajana. Tema vaatas kõik kohad läbi, ei leidnud. Ma teadsin, et Tallinna linnakomitee oli tellinud kaks koopiat, uurisin ka seda võimalust. Siis helistab Sirje ühel hommikul ja hüüab heleda häälega: “Enn, ma leidsin! See on läbi kandmata, vist on Jüri koopia.” Sõitsin kohe kohale. Nii kui saksakeelseid subtiitreid nägin, sain aru, et see on see. Film oli täiesti punaseks pleekinud. Nüüdseks restaureeritud “Leelo” on tänapäevase tehnoloogia ime.
Ammas, A. (2007). Enn Säde: "Restaureeritud "Leelo" on tänapäevase tehnoloogia ime". Eesti Päevaleht, 25. sept, lk 8-9.

Juubelipeo film esilinastub ligi 40 aastat hiljem

38 aastat hävitatuks peetud 1969. aasta juubelilaulupeo film “Leelo” taastati algsel kujul.

1969. aastal sajanda juubelilaulupeo puhul valminud pooletunnine film “Leelo”, mille lavastas Hando Runneli stsenaariumi järgi režissöör Jüri Müür, lõigati partei keskkomitee juhtnööride järgi põhjalikult ümber. Tollal pea uskumatu julgustükina laskis Müür luba küsimata Riia kinostuudios oma variandist aga koopia teha. Mis – imede ime – on säilinud.

Aastaid näidati avalikkusele “Leelost” riigitruuks monteeritud varianti, mille tegi Tallinnfilmi partorg Jevgeni Rosenthal. Vähesed teadsid, et originaalfilmi näitas seesama keelaja – partei keskkomitee – samal ajal väliskülalistele, ka väliseestlastele.

Toonase helirežissööri Enn Säde eestvõttel leiti Eesti Filmiarhiivist imekombel “Leelo” originaal üles ja Soomes Digital Film Finlandis on kahest variandist üks originaalfilm taastatud.

“Eesti film 100” projektijuhi Annika Koppeli sõnul oli “Leelo” väga erandlik töö, mida ka Soome filmitaastajad varem polnud teinud. “Kahest filmist, negatiivist ja kehva kvaliteediga positiivkoopiast, pandi originaalne pildirida kokku, kusjuures positiivilt tuli eemaldada saksakeelsed subtiitrid – niisugust asja pole kindlasti palju tehtud,” ütles Koppel. “Soomes tehti uus pilt, aga Enn Säde tegeles filmi heliga ja aitas ka pilti taastada.”

“Leelo” taastamine maksab pool miljonit krooni. Võrdluseks – pika mängufilmi, kohe valmiva ja taaslinastuva “Nipernaadi” uuendamine maksab kuni 800 000 krooni.

Lisaks on Säde teinud ligi 75-minutise dokumentaalfilmi “Tuulepealsed leelod”, mis püüab selgust tuua, kuidas “Leelot”, mille stsenaariumijärgne pealkiri oli “Laulev eestlane”, niisugune saatus tabas. Arhiividest on Säde välja toonud kaadreid keskkomitee istungitest ning leidnud detailseid dokumente nii 1947. kui ka 1969. aasta laulupeo ja neist tehtud filmide kohta.
Ammas, A. (2007). Juubelipeo film esilinastub ligi 40 aastat hiljem. Eesti Päevaleht, 25. sept, lk 8-9, foto.

Filmist kriitiku pilguga

Vootele Hansen: „Jüri Müüri „Leelo” on just seepärast väga hea film, et selle tegijad on suutnud tabada ja portreteerida rõõmu ning see ei ole enam dokumentaalfilm ühest juubelilaulupeost, vaid ajatu ning kõigi laulupidude rõõmust.

Huvitav ja hariv on ka „Tuulepealsed leelod”. Sealt kumab läbi ka see saladus, mis aitas „Leelo” tegijatel rõõmu salvestada. „Leelot” oli tehtud kui kaemust ja teadmisega, et see on meie pidu. Välditi paraadlikkust ning jäädvustati inimesi ja nende meeleolu. Filmis ei ole kõnesid, sest kuigi Hunfalvy järgi eestlastele meeldib kõnelda, poleks tollal saanud vältida tühjade sõnade salvestamist. Ka rongikäigu marsihelid on asendatud Elleri „Kodumaise viisiga” ja presiidiume ei näe filmis sootuks. Ka Jekaterina Furtseva, tollane impeeriumi kultuuriminister ja ainus naine, kes on olnud NLKP Keskkomitee presiidiumi (tollane poliitbüroo nimetus) liige, on ühel hetkel kaadris publiku seas kuulajana ja seega tähelepandamatu. /---/

„Tuulepealsed leelod”, mille alapealkirjaks pakutakse DVD-de karbil „Kuidas portreteerida laulupidu”, annab meile ülevaate esimese üldlaulupeo mälestuse jäädvustamisest 1869. ja 1947. aasta laulupeofilmi „Laulev rahvas” tegemisest. Meeldejäävat teavet on filmis palju. Jannsen soovis omal ajal laulude kogumikku kokku pannes, et järeltulijad võiksid leida, mida vanemad on esimesel laulupeol laulnud. Kahjuks pole ühtki päevapilti tollest peost, kuigi Tartu linnas oli sel ajal kolmel fotograafil salong.

1947. aasta õhkkonnast annavad ülevaate propagandakaadrid vaheldumisi peol keelatud laulude nimekirjaga, millel tsensorite märkused peal. Järgnenud aastaid iseloomustab tõsiasi, et neljast üldjuhist kolm vangistati. Punase impeeriumi omaaegset võimsust kajastab filmis plaanikomitee mure 1969. aastal: loosungiteks vajaliku 60 000 meetri punase kanga asemel on Eesti NSVs ainult 37 000 meetrit! Murelikuks poleks küll pidanud tegema mitte kanga puudus, vaid kangale kirjutatava sõnumi olematus. Tollaseid hüüdlauseid enam ei mäletata, kuid rõõm laulupeost on meeles.“
Hansen, V. (2008). Kuidas portreteerida rõõmu [filmidest "Leelo“ ja "Tuulepealsed leelod“]. Sirp, 25. jaan.

Valentin Kuik: „„Tuulepealseid leelosid” korduvalt vaadanud, pean tunnistama, et autori oskus arhiivimaterjalides orienteeruda ja neid arusaadavalt esitada on imetlusväärne. Aga ka siis, kui kõik näib olevat selge, jääb õhku mingi saladus. Säde oskab isegi dokumentide ja allkirjade puudumise huvitavaks muuta. Tunne, mida ta omistab purustatud Kivisillal seisvale viieteistkümneaastasele Jüri Müürile, keda ta oletab mõtlevat aja mittelineaarsuse üle, ei kao ka siis, kui lumine Lauluväljak ja filmi lõputiitrid hajuvad pimedusse.“
Kuik, V. (2008). Laulu tähendus [filmidest "Leelo" ja "Tuulepealsed leelod"]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 106-113.