Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Väljavõtteid arvustustest

Andres Laasik: "Dokfilm "Tervitusi Nõukogude Eestist!" räägib valusal kombel südametunnistusest Eesti NSV-s ja praeguses Eesti riigis. Ilma südametunnistuse peateemata pole võimalik võtta kokku filmis näidatud lugusid.
/---/
Vanade dokumentaalfilmide vaatamine ja sovetinostalgia on filmi algus ja ajend. Lavastaja tahab kunagisest tegelikkuse moonutamisest edasi minna. Ja lähebki. Koos Kelami, Madissoni ja Parekiga. Urmas Eero Liiv suhtub oma kolme peategelasse sümpaatiaga. Isegi Tiit Madissoni, kellel meedias on käremeelse rahvuslase maine. Huvitab on seegi, et Liiv paigutab kunagised teisitimõtlejad praegu väljaspoole Eestit. Kõik on kodumaa tolmu ühel või teisel viisil jalgelt pühkinud. Võõrsil toimuvad omanäolised palverännakud, kus otsitakse tõde, mis kodus leidmata jäi...
/---/
Liiv teeb filmile võimsa puändi – leidliku ja pildiliselt veenva. Kahjuks ei vea teose eelnevad tegevusliinid välja, et nii võimas sõnum kõlama jääks. Seesama südametunnistuse teema jääb siin deklaratiivseks. Eestlaste kokkulepluse ja allaheitmise aines on tõstatatud, kuid midagi olulist jääb ütlemata. Tõde jääb kunagiste vastupanuvõitlejate silmadesse ja see ei loksutanud Nõukogude ajal eriti kedagi. Aga nüüd? Filmist on aru saada, et Urmas Liiv usub sedasama ka tänase päeva kohta."
Laasik, A. (2007). Vabadusvõitlejate silmade sära saadab tervitusi Nõukogude Eestist.  Eesti Päevaleht,  15. veebr, lk 18.

Sotsiloog Airi-Alina Allaste: "Nõukogude dokumentaalfilmi imitatsioon ütleb välja selle, mille propaganda ütlemata jätab, soovides vaatajais tekitada küsimuse: mis siis tegelikult muutunud on?
Kui 1970ndate "Nõokogude Eesti" esitas õnne tipuna kõigi mugavustega korterit äärelinna magala paneelmajas, siis tänaseks on unelm vahetunud papist majaga keset põldu. Koos eluasemelaenuga. 
Lookas laudadega kolhoosipidude aset täidab Õllesummer. Kui ressursse napib, siis aitab tarbijalaen. Nõukogude ideoloogiaaparaadi on välja vahetanud läbilöögivõimet kultiveeriv eliitkool. Vanemate paksu rahakotiga.
Filmi kangelased nimetavad Eesti rahvast sõltlasteks, arutuiks tarbijaiks ja panga orjadeks.
Tervikuna jääb nostalgilise filmi sõnumina kõlama pessimistlik alatoon - ühest liidust oleme astunud teise, aga kui minevikus olime raudse eesriide varjus ahvatlev ja eesrindlik trendiriik, siis tänapäeva Euroopas oleme ühemõtteliselt tundmatu ja mõjuvõimuta väike provints."
Allaste, A.-A. (2007). Uus Eesti dokfilm "Tervitusi Nõukogude Eestist!" Postimees, 6. märts, lk 21.

Endine dissident Heiki Ahonen:  „(Filmi) intervjuudest jääb mulje, nagu oleksid need tehtud ad hoc – näidatakse suvalist kaadrit ja ole hea – ütle midagi! Kelam saab sellega kõige paremini hakkama, sest elukutseline poliitik peab lihtsalt olema võimeline igas olukorras arvestama suriseva kaameraga. Samas oleks võinud kommentaarid palju sisukamad olla, kui eesmärk olnuks asja sisu avamine ja sellega liitunuks ettevalmistus. Nii jääbki mõnest vastusest mällu pigem emotsionaalne kest kui võimalik sisu.

Dokfilmi autor Urmas Eero Liiv on mõnes mõttes nagu ajakirjanik: et saada korralikke vastuseid, peavad küsimused olema ette valmistatud ja vastatavad. Aga just selles ettevalmistuses paistab olevat filmi üks peamisi puudujääke.

Ma ei arva, et “ENSV” tegijad olidki planeerinud intervjuude vahele olupildid Brüsselist, Palestiinast või Kreekast, mis tekitavad vaatajas kuidagi veidra tunde. Kelam tühjas tähtsas saalis kõnelemas; Parek palverännakul, millele keegi tähelepanu ei omista, ja Madisson naise tänitamise saatel sihitult ekslemas kaunil saarel. Mitte kuidagi ei tahaks uskuda, et “Tervitusi...” eesmärgiks oli plaanitud näidata rännakut ei kuhugi. Aga ometi nii see näib. Miks siis nii? Äkki ei tulnud hoopis plaanitu välja ja tehti, mis kokku tuli?

Häda pole siiski selles või teises, vaid ikka põhilises ivas – millest ja milleks on see film, miks see tehti? Dokumentaalfilm peaks lisaks hingeharidusele ehk ikka ka midagi sisulist, faktoloogilist meile teada andma. “ENSVs” puuduvad objektiivset reaalsust korrastav ajaraam ja olustiku reaalsust kajastavad – kui soovite – kas või mõõdikud. Ühes arvustuses juba kirjutati, et vanemad vaatajad tundsid nõukogudeaegseid (üsna absurdi piiril) kroonikakaadreid vaadates (olgu või masendavaid) nostalgiahetki, nooremad aga maurasid naerda ja jalgadega trampida – nii pagana naljakas on see! Aga pole seal midagi naljakat ning lisaks on üks võimalik teemaarendus lähiajaloo puhul jälle (pehmelt öeldes) ära kasutatud.“
Ahonen, H. (2007). Ikka allapoole vööd - tervitusi Nõukogude Eestist. Sirp, 16. märts, lk 15.

Kaarel Tarand: „Urmas Eero Liivi värskes dokumentaalfilmis “Tervitusi nõukogude Eestist” ütleb Lagle Parek terve ajajärgu kohta lühidalt ja selgelt: “Oli närune aeg!” Seda ta oligi. Aga viis, kuidas Liiv seda näitab, nõukogude võimule ülistuslaulu laulvad arhiivikaadrid, mis moodustavad filmi selgroo, on ühe sõnaga kokku võetult: absurd! Ei midagi toredat.
/---/
Jah, okupatsiooniaeg oli täis absurdi. Aga me saame seda absurdsena meenutada ainult seetõttu, et see aeg sai läbi. Praegu võib see absurdsus isegi toredana tunduda. Toreda absurdina, aga mitte toreda eluna. Absurdsus ei ole iial toreduse või heaolu, stabiilse elu ja rahulolu sünonüüm.“
Tarand, K. (2007). Mis kasu on ajaloost? Sirp, 16. veebr, lk 1.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm