BAM (2008)

Jouni Hiltunen ja vene teema

Soome dokumentalistile Jouni Hiltunenile pole vene teema võõras, tema 2001. aasta film “Blatnoi mir” rääkis kolme eluaegse vangi elust Venemaal. Nüüd on autor võtnud nõuks portreteerida nii praeguseid kui ka möödunud aegade BAM-i ehitajaid.
Davidjants, K. (2008). Tallinnas esilinastub dokumentaalfilm BAM-i minevikust ja tänapäevast. Eesti Päevaleht, 30. apr, lk 16.

Filmi režissöör Jouni Hiltunen on öelnud: "Mul on filmi tegemise ajal olnud mõte teha filmi millestki väga suurest, mis on seotud Venemaa kommunismiperioodiga. See on väga suuremõõtmeline projekt ja eks sealt see mõte ehk tekkiski. Üks lähtekoht minu enda jaoks oli see, et pääseda nende kommnoorte mõttemaailma, mida nad mõtlesid siis, kui nad läksid seda teed ehitama."
BAM – raudtee eikuhugi, http://et.wikipedia.org/wiki/BAM_%E2%80%93_raudtee_eikuhugi (11.06.2013).

Jouni Hiltunen: "Filmi planeerides oli mul nägemus, et selles peaksid esinema BAMi ehitamisel „võistelnud“ brigadirid. Probleem oli selles, et ma ei teadnud isegi nende nimesid. Aga olen ikka kogenud, et dokumentalisti jaoks on filmi valmimine nagu rännak, kus tuleb ette üllatavaid pöördeid ja vahel ka õnnelikke juhuseid. Ettevalmistaval reisil sattusime Tõnda linna, kus elavad BAMi kangelased Aleksandr Bondar ja Ivan Varšavski. Niisiis need samad brigadirid, kes olid ka minu leitud arhiivifilmidel. See kokkusattumus määraski filmi struktuuri, kus kõrvuti jooksevad tänapäevased ja arhiivikaadrid."
Suomen elokuvakontakti ry, http://www.elokuvakontakti.fi/site/?lan=1&page_id=116 (11.06.2013).

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Soome dokumentalisti Jouni Hiltuneni pole tema nina petnud. BAMi-lugu on tõesti dramaatiline – avaldub ju selles loosungliku ideoloogia ja tegelikkuse terav vastuolu. Kui BAM enam riigile huvi ei pakkunud ja see teeks eikuhugi nimetati, «unustati meid aastakümneteks,» tunnistab filmis ka üks löökehituse kangelasi Aleksandr Bondar.

Just tema oli see, kelle brigaad, mis ehitas läänest itta, kohtus 1984. aastal BAMil Ivan Varšavski brigaadiga, mis liikus neile vastu, ehitas idast läände – koos ühendati piduliku tseremoonia käigus magistraal ka nn kuldse rööpapaariga.

Jouni Hiltunen on need kaks sotsialistliku töö kangelast üles otsinud, lisaks veel BAMil kokana töötanud Nina Filatova, kes samuti toonasele sümboolsele kohtumisele jälje jättis – rööpapaari enne lõplikku paigaldamist kuldse värviga üle võõbates. Terve kuldne trio, seega – praegu juba küpses keskeas, rääkimas oma lugu.

Mõistagi on see pisut teistsugune, kui punaretoorika seda esitas. Mõistagi kumab sellest läbi kurbus BAMi käekäigu pärast. Aga veelgi rohkem on selles kõiges nostalgiat omaaegse entusiasmi järele, millega lööktööle siirduti ja mida praeguses ühiskonnas enam ei eksisteeri.
Mitte raha ja kuulsus polnud see, mis kannustas, pigem romantika, too asustamata taiga hõivamise lummus, nagu tunnistab Nina. Rikkaliku ja põneva ajaloolise pildimaterjaliga – ikkagi omaaegne komsomoli löökehitus – film on ülemlauluks just sellisele inimlikule visadusele ja pioneeri vaimule, mis eksisteerivad olude või ideoloogiate kiuste.

Hiltunen ei otsi liiga teravaid kontraste, või oleks õige öelda – kergeid lahendusi? –, mida BAMi teema pakuks ohtrasti. Ta näitab küll rohtukasvanud BAMi ausambaid, kuid läheb mööda näiteks sellest, mis ikkagi on saanud nendest arvukatest monofunktsionaalsetest asulatest, mis magistraali äärde spetsiaalselt rajati ja mille kohta wikipedia.org väidab, et osa neist on muutunud peaaegu et «varjude» linnadeks.“
Tuumalu, T. (2008). BAM – tee tulevikku või eikuhugi. Postimees, 3. mai.

Vahur Afanasjev: „Baikali-Amuuri liini hakati õieti ehitama juba 1930-ndatel. Vikipeedia andmetel valmis suur jupp Kaug-Idas aastatel 1944-1946 GULAGi vangide sh saksa ja jaapani sõjavangide töökäte ning hinnanguliselt saja viiekümne tuhande (150 000!) inimelu hinnaga. Pärast Stalini surma ehitus peatati. Kui Brežnev aastal 1974 ehituse uuesti algatas, kasutati vangide asemel ära leninlik komsomol.

Film väldib otsest ühiskonnakriitikat, pillates mõnes kohas hämmastavalt nõukogudesõbralikke hinnanguid. See, et BAMi ametlik eesmärk oli ja on Siberi tühjendamine loodusvaradest, öeldakse välja kiitvalt-kahetsevalt - kahju, et projekt poolikuks jäi, Siberist on ometi palju võtta. Siberi loodusvarade hõlvamise kõrval tundub BAMi üks funktsioone olevat Hiina piiri lähedal asuva Trans-Siberi raudtee asendamine, kui peaks hiinlastega madinaks minema. Kerge on öelda, et pole tähtis, film räägib inimestest.

Filmi peategelased, BAMi kahest otsast ehitanud brigadirid Bondar ja Varšavski kurdavad, et nende tööd nimetatakse raudteeks ei kuhugi. Jutt on nende elutööst. Tegelast avades pole sugugi ebaoluline, kas tema higi ja verega niisutatud rajatis oli pelk suurriiklik jõudemonstratsioon või oli sellel praktiline väärtus. Internetist on näha, et „tee ei kuhugi” - kujund, mis filmis on pigem hüljatud, on ometi kasutusel filmi promotöös.

Korra osutati filmis tõigale, et BAM on üherealine, st raudtee läbilaskvus on vähene. Ei tahaks uskuda, et film nõnda üheselt raudtee mõttetuks kuulutab. Kas tõesti tõmmatakse otseses mõttes kangelasteks tehtud inimestel riuklikult vaip jalge alt, lastes nende elutööl jaburana paista?

Kipun ära unustama, et „BAM” on ikkagi Soome-Eesti ühistöö, soome režissööri film. Ehkki soomlaste mõttemaailm on eestlastele lähedane, on miski, võib-olla veetakistus või Nõukogude okupatsioon, mõnes kohas ajusse tara ehitanud. Näed naabrimeest küll, aga poolest kerest - täpselt ei saa aru, kas seisab niisama, piilub su naist või laseb vett. Konflikti võimalus missugune. /---/
Afanasjev, V. (2008). Bambada Kekkoneni helistikus. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 109–113.

Olev Remsu: „Tunnistan, et Jouni Hiltuse filmi „BAM” asusin ma jälgima teatud kõhedusega. Mida üldse teab üks soomlane sotsialismist, selle praktikast, selle bluffidest? Oletasin, et kindla peale läheb kõvaks materdamiseks, seda hiiglama pikka ja välismaailmast ilmselt mõttetuna näivat sotsialismikuriositeeti mõnitatakse nii, et on mõnitatud.

Olen ise BAMil umbes nädala jagu päevi viibinud (ootasime Põhja-Baikalimaal Angarakani jõe ääres lennuilma ekspeditsioonil evenkide juurde), kohalikud eesti bamlased, kenad neiud ja noormehed, pakkusid meile öömaja oma barakis, nii kuulsin ja nägin üht-teist seestpoolt.

Kahtlused ei õigustanud ennast. Juba esimene kaader lööb pahviks. Milline täpne visuaalne ja auditiivne tabamus! Kihutava reisirongi viimasest, pakasega külmunud tamburiakna sulatatud august näeme lohepikka raudteed keset taigat, seda saadab karehäälne sõnumilaul. Mis sest, et kaader pole just eriti originaalne, ikkagi on see mõjuv. Laul paneb ruumi ja aja punktipealt paika: Nõukogude Liit, seitsmekümnendad ja alternatiivkunst, millele hakati juba läbi sõrmede vaatama. Muide, ajastumääranguna ongi kõige sobilikumad toonane poplaul ja arhitektuur, need on haaranud endasse ajastu olemuse. Sotsialismi arhitektuurigi näeme filmis – pilpakülad ja hruštšovkad.

Dokumentaalfilmi ülesandeks on luua vaatajas kohalolekutunne. Parim viis selle tekitamiseks on vaataja emotsionaalne viimine autori(te)le vajalikule lainele ning „BAMis” on see paugupealt juba avakaadriga tehtud. Edaspidi kardad ainult, et äkki läheb tase alla, ja loodad hinge kinni pidades, et seda ei juhtuks.

Seda õnneks ei juhtugi, ainult et...“

Loe edasi: Remsu, O. (2008). Inimesed BAMil. Sirp, 9. mai.
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=589:inimesed-bamil&catid=4:film&Itemid=3&issue=3205 (10.06.2013).

Vaata lisaks:

„BAM“ 2008, http://allfilm.ee/filmid/eng-bam-2008/
Suomen elokuvakontakti ry, http://www.elokuvakontakti.fi/site/?lan=1&page_id=116
Making Movies, http://www.mamo.fi/app/product/view/-/mid/10/id/5

Filmi kestvuse erinevus kodulehtedel tuleneb sellest, et telejaamadele müügiks on filmi lühendatud.