Uus päev luuakse idakaares (2008)

Filmi saamisloost

Intervjuu  režissöör Peeter Brambatiga

Ütle oma sõnadega, millest sinu film räägib?
Film räägib piirirahvast. Pole oluline, on nad setud või udmurdid või ükskõik kes. Tavaliselt on sel juhul tegu omapärase subkultuuriga, mis saab tekkida üksnes piirialal. Üks asi on geograafiline piir, mida on võimalik aegade jooksul liigutada, teine on etniline piir, kultuuriline piir.

Kuidas tulid ideele teha setudest film?
Üheksakümnendate alul ostsin endale sinna kanti vana maha-jäetud talu ning hakkasin seda kõpitsema. Kõpitsemise jooksul hakkasin vaatama, mis ümberringi toimub ja mis põnevad tüübid seal ringi liiguvad. Aga suur “süü” filmi käimalükkamisel on Silvia Karrol, kes on mu filmi toimetaja. Tema on sealt kandist pärit. Kuidagi sattusime ühele lainele ning mõtlesime, et setude teemat on käsitletud mitme nurga alt, kuid keegi pole ette võtnud ajaloolist konteksti ega küsinud, kust see rahvas tuli või kes nad säärased on.

Eestlane on üldjuhul ennast täis ning pidanud läbi ajaloo setusid lollideks ja joodikuteks. Mul tekkis trots – tahtsin minna ja uurida, mis Setumaal toimub. Loodetavasti läks mu üritus õnneks, sest kuigi film ei saa olla ajalooraamat, on vestlustest mõnede vanemate setudega selgunud, et ka nemad avastasid filmis enda jaoks uusi asju.

Kas tundsid portreteeritavaid juba enne filmimise alustamist?
Ei, pigem oli ikka nii, et üks inimene tutvus teisega ja nii see läks.

Sinu filmis on palju arhiivimaterjali.
Jah. Näiteks leidsin Tartust Eesti Rahva Muuseumist filmi, millest mitte keegi midagi ei teadnud. Mulle tundub, et seda polnud keegi kunagi vaadanudki, sest see positiivkoopia, mille me sealt saime, polnud kordagi projektoris käinud. See oli täiesti värske ja hämmastavalt hästi säilinud.

Sa oled filmi režissöör ja stsenarist. On sul veel kaasautoreid?
Jah, on küll. Filmi operaator on Timo Peltonen, kes on Soomes üks koteeritumaid ning ka rahvusvaheliselt tunnustatumaid operaatoreid. Timo on minu kauaaegne tuttav, aga meie esimeseks suureks koostööks oli alles seesama film. Teatud mõttes on ta ka käsikirja autor, sest me otsustasime kohe alguses omavahel kokku leppida, millest me filmi ei tee. Üks selliseid teemasid oli poliitika, sest seda nurka võinuks käsitleda lõpmatuseni. Otsustasime ka, et läheneme etnograafilisest küljest. Oleksime võinud lasta kogu filmi täis leelotada, kuid selle asemel tellisime Tõnu Kõrvitsalt spetsiaalse filmimuusika, mis on kirjutatud setu laadide ja harmoonia järgi. /---/
Davidjants, K. (2008). Peeter Brambat: eestlane on setusid lollideks pidanud [intervjuu dokumentaalfilmi „Uus päev luuakse idakaares” režissööriga]. Eesti Päevaleht, 2. juuni, lk 15.

Filmist kriitiku pilguga

Sakarias Leppik: „Peeter Brambati kuue aastaga vändatud seto-dokumentaal püüab olla nii kroonika, kunstipärane ajalookajastus, etnograafiline ülevaade kui demograafilise olukorra sedastus. Omal moel ja mitme aasta jooksul see kõik kokku panna tal ju õnnestuski. Nagu kingitus Eesti Vabariigi 90. sünnipäevaks. Mõneti aga mõru kingitus.

Setode minevikku ja olevikku on võimalik kuvada mitme eri nurga alt. Isand Brambat otsustas oma dokfilmis tuua esile kaks põhilist motiivi: piiriprobleemide motiiv ja isa Jevgeni dokumentaalne ülesvõtt.

Esimesse on juba sisse kodeeritud pikaajaline konflikt ja valu (mis muidugi ratsionaalselt võttes tänuväärt emotsioon näitamiseks). Teise eest aga võtan Brambati ees mütsi maha. Põhimõtteliselt. Isa Jevgeni on legend ja seetõttu on see dokumentaal täpselt õige koht, kus võimalikult palju vanal Petseri Varvara kiriku preestril kõnelda lasta. /---/

See film ei ole selleks, et esitella välisilma inimestele väikse ja vägeva rahva uut hingamist Kagu-Eestis. Pigem on filmi iseloom selline, kus seto rahvast näidatakse piltlikult tumerohelise samblana, mis tasahilju hakkab muutuma turbaks. Kõik õitsev ja vägev oli enne, varem, kunagi (mis, kui juba sellisel viisil materjalile läheneda, on ehk osaliselt õigegi tee). Arhiivsed dokumentaalkaadrid, mis tihti näitavad setode õitseaega, kus enamik kandis rahvarõivaid ja kirmased olid rahvarohked, otsekui kinnitaks seda.

Tunnukse, nagu tahakski Brambat selle filmiga nukrutseda. Palju rahvusromantilisi emotsioone setode poolt vaadatuna. Püsiv mure selle pärast, mis saab teispool kontrolljoont seto kultuurist ja muidugi seto rahvausundi romantiseerimine, mis teeb setodest ses filmis vaata et märtrid.

Mulle on alati olnud sümpaatne, kui vähegi etnograafiat sisaldavas filmis puudutatakse rahvuse sügavamaid hingelis-usulisi kõlalaudu. Aga Peko muutmine kõike Setomaad ja setosid hõlmavaks kuningjumalaks ei ole mu arvates kohane. Leeloimä Vabarna Anne oleks sellise suurekspuhumise üle Tonja külas korralikult itsitanud. Peko kultust enne eepose «Peko» valmimist on algselt täheldet vaid paaris Setomaa nulgas, aga mitte igal pool ja laialdaselt, nagu tahab film romantiseerida.

Minul ei ole selle vastu midagi, kui kuningas ülõmb-soots’kale unes Piusa liivakoopast käskusid annab. Ju see rahva identiteedile tuge loob. Nagu ka tammede juures käimine, «koh om väe kotus». Aga romantiseerida setod peaaegu et maausuliseks rahvaks ei ole õige ei ajalooliselt ega usundilooliselt. Nagu kinnitada ka seda, et ortodoksiat õppisid setod venelastelt.

Eelmise aasta jüripäeval Värskas oli külas viis õigeusupiiskoppi ja mitu kloostriülemat. Üks neist, arhimandriit Küprianos Küproselt ütles mulle kirmasel pärast tormilist kiikumist, et ta tunneb ennast Värskas nagu kodus – kõik kombed, kiriklikud ja rahvalikud on täpselt samasugused kui Küprosel. Küpros on aga alati olnud Bütsantsi keisririigis hinnatud ortodoksia tugisammas. Ei midagi venelikku Setomaal või kui, siis õige pisut Saatserinna nulgas.

Esteetika eest saab Brambat maksimumi. Kui filmi atmosfäär on juba pisut emotsionaalne, samblasoe, romantiline ja nukker, siis nõuab see lisaks rohketele suurtele plaanidele ka looduslüürilisi vaateid, millele peavad sekundeerima vanad tared, ussaiad, kulunud aidad, voolav vesi ja saun. Operaatorid on teinud väärt töö, sest kõike loetletut Brambati filmis ka on.

Loomulikud ja hakkimata kaadrivahetused annavad filmile õige tempo. Just sellise, nagu režissööri lähenemine materjalile nõuab. Kummatigi on aga filmimuusika hoopis modernsem kui filmi kontseptsioon ise. Tõnu Kõrvitsa seaded seto rahvaviisidele mõjuvad värskelt ja samas ürgselt. See muusika toetab filmi, jalutab sellega koos, mitte ei mata enda alla.“ /---/
Leppik, S. (2008). Nukra kroonika kroonika. Postimees: AK, 7. juuni, lk 14.

Olev Remsu: „Seto teema on Peeter Brambatile südamelähedane. Mäletame 2004. aasta filmi „Vahtsõ ilma veere pääl”, mis oli kokku lõigatud ETVs paar aastat jooksnud sarja „Veere pääl” materjalist. Režissööri „Uus päev…”, mis sisaldab tsitaate eelmistest töödest, jätkab sissekäidud rada, ehk tõmbab sellele koguni joone alla.

Film on muljetavaldav. Tehtud eelkõige hingele, faktistik on nimme jäetud tagaplaanile, kuna see segaks tundeelamusi. „Uus päev…” esitab meeltliigutavaid lugusid. Ja just neid keskmine vaataja igatseb! /---/ Minu meelest tõuseb „Uues päevas…” eriti esile kaks harukordset jutustust: üle üheksakümneste sõbrannade, Truba küla ainsate elanike Olga ja Anne lugu ning isa Jevgeni lugu.

Isa Jevgeni räägib meile Petseri kloostrist, oma elust ja setodest, kuid tegelikult portreteerib ennast. Julgen öelda, et see ongi filmi tugevaim osa. Isa Jevgeni on tõeline leid, seda esmalt muidugi inimese fantastilise eluloo pärast. /---/ Isa Jevgeni ilmub meie ette kuidagi peatükkide kaupa, tema jutustused on õiges rütmis tervikusse monteeritud. Muidugi, isa Jevgeni on nii värvikas ja ekspressiivne mees, et tema portreed kihva keerata oleks algajalgi filmimehel kontimurdvalt raske.

Olga ja Anne loo algust nägime Brambati eelmistes töödes, nüüd nende saaga jätkub, seda otsast pihta. /---/ Kaks 90aastast ääretult sümpaatset seto eidekest, kelle elulõpp kulgeb Vene poolele jäävas Truba külas, taovad  turakat (milline jõuline kujund!), võtavad viinagi ning on isa Jevgeni ustavad lambukesed. /---/

Uus film on selgelt tehtud välismaisele vaatajale, seda tõestab isegi eestikeelne diktoritekst, mis ootab ilmselt tõlkimist. Globaliseerumisest puutumata rahvakildude teema ripub ülemaailmselt õhus, sellele jätkub tellimusi siit ja sealt. Käib ju linnastumise ning anglosaksi kultuuri- ja elumalli pealesurumisega üleüldine nivelleerimine, inimene muutub ühedimensiooniliseks. Maailmast sõidetakse Hollywoodi teerulliga üle, ja vastukaaluks janunetakse nurgataguste järele, kus väärtustest esikohal ei ole raha, kus elatakse sõpruses ja armastuses oma kodukoha ja naabrite vastu. Kahtlemata on Setomaa just sihuke imeline paik. Enamik nii-öelda tänapäevaseid, innovaatilisi (milline jube sõna!) rahvaid tahab sarnaneda kellegagi, olgu ameeriklaste, pariislaste või newyorklastega. Eestlased vist soomlaste ja stockholmlastega. Ent setod ja mõned teised tublid rahvad ei vaja ega järgi eeskujusid, nemad julgevad olla nemad ise. Või kui moodsalt öelda, siis identsed iseendaga. Seda on eestlased pidanud varem miinuseks. Brambat on meile rääkinud ainult head, meile pole öeldud, et „seto” oli vanasti sõimusõna. Asjata. Nüüd võime imetleda, kuidas miinusest on saanud pluss, kunagi põlatud setodest kultusobjekt. Ja ehk pisut koguni nailonsulgedes indiaanlane, kes iseenda (ja mitte publiku) jaoks indiaanlast mängib. Seda sõlme arutatakse „Uues päevaski…” ja leitakse, et kui kõik algaski seto mängimisest, siis nüüdseks on jõutud sügavamale.“ /---/

Loe tervikarvustust:
Remsu, O. (2008). Setomaa kui maailma imeline nurgatagune. Sirp, 1. aug, lk 14.
Setomaa kui maailma imeline nurgatagune - Sirp

Kalle Mälberg: „Pidagem meelt, olgem setodele tänulikud ja märgakem neid! S e t o  p u h v e r on meid säästnud maadpidi sissevalguvatest slaavlastest, erinevalt näiteks vadjalastest, kes kadusid Narvataguselt slaavi-suur-vene massi sisse. Liivlased hääbusid lätlaste sisse. Seto ei kao ega hävi! Seto võis Peko allikale ja maausule peale (õieti juurde) võtta küll õigeusklikke kombeid, aga seto ei sulandu, ei hakka venelaseks ega eestlaseks. Brambati filmis on tähenduslik stseen, kus Meeksi kiriku juures jaanipäeval (!) läheb ristikäik piiskop Stefanose juhtimisel allikakivi juurde, naised pesevad pärimuslikus pühapaigas jalgu.

Tatarlaste ratsasalk Setomaale ei ulatunud, takerdus kevadistesse Vesivalla (Valdai) soodesse. Viikingite kuningas  Truvor rajas Irboskasse linnuse. Vene riigi alged tulid siit. Vürstinna Olga (Helga) sõitis üle vee Võbutõst  (Võõpsust?) vastu oma Igorile (Ingvarile), et hiljem saada Idatee (Austrvegr)  võimsaimaks — esimeseks Vene valitsejaks. Sõjasalgad Aleksandr Nevski juhatusel tulid aprillis 1242 üle Pihkva järve jää, et Mooste juures Maavalla  kaitseväe käest lüüa saada. Setod, või ühe teooria järgi sõtod, st sõdademaalased, jäid puutumatult paigale. Nagu linaloos 96-aastane  Anna ja temast tosin aastat noorem Olga Truba külast. Memmed võtavad filmis viinuskit, taovad turakat, vahele räägivad Petseris Varvara kirikus Isa Jevgeniga juttu. Võõrad väed läksid Setomaast üle ja läbi, aga pidama ei jäänud. Rööviti, põletati ja vägistati käigult. Võeti  hoogu, et minna suurema saagi järele Tartusse või kaugemale sisemaale — Maavalda.

Setomaale-Lämmijärvele-Peipsile kehtestus Euroopa ainus põline piir — usundi, keele, kultuuri ja rahvuste  eraldusjoon, mille tänased tunnusmärgid ordu Vastseliina ja tsaari Irboska,  nende vahel Petseri klooster. Ja NATO radarid Värskas, Saatses, Lüübnitsas.  Euroopa piir on Lämmijärvel ja Peipsil seisnud ligi 800 aastat.

Piir on kaua seisnud Võõpsu-Võhandu-Mädajõe joonel, jättes setod Pihkva kubermangu. Alates  Jaan Poska Eestimaa kuberneri aegadest ja Vabadussõja võidust nihkus piir Irboska  taha. Seni vaid venepäraste isanimedega setod said ilusad eesti perekonnanimed — Järvelill, Kaurilind, Oroperv.  Stalin tõmbas piiri taas Piusale Petseri alla. Tänane ebamäärane kontrolljoon  poolitab rahvast, külasid, talusid ja inimsaatusi. Setod on piirirahvas, arenenud piirikultuuri, tänase reaalsusega.

Bensiin, vodka, sigaretid, ehitusmaterjalid, arstirohud, kartul ja liha... annab tuua ja annab viia. See on elu! Võta vaid Eestist invaliidsuspuue ning muudkui sõelu Petseri vahet. Aga pea meeles ja tee vahet värvidel! Katsu kainelt vaadata, millist passi piiripunktis näitad. Setol elu kui lill — sibulat võib peenral kasvatada ja halge ahju ajada. Mis sest, et mobiili sisse peksab venelaste mast ja Pihkva telejaama signaal on kõvem kui Eesti oma. Ja mis setodel üle jääb, kui demokraatlikult valitud head riigiisad Toompeal targalt ja ülitargalt askeldavad — ja Koidula piiripunkti mõttetult betooni maasse matavad.“ /---/
Mälberg, K. (2012). Tüse tellis seto konnatiiki. Teater, Muusika, Kino, nr 3, lk 94-98.