Meie maailma nurk. Lossi dekonstruktsioon nr 3 (2008)

Autorite kontseptsioon

Lühike kultuurfilm dekonstrueerib „külalise lõunast”, barokkstiilis Kadrioru lossi, mis rajati 1718. aastal Tallinnasse Venemaa tsaari suveresidentsina, ligemale kolme sajandi pikkuse elu- ning ajaloo. Tegijad tahavad teada saada, mis või kes on selle kauni lossi hollandi stiilis ahjude taga ja mida ahjusid ehtivatel piltidel kujutatud inimesed ja olevused „tegelikult” näinud ja kuulnud on. Lossi ajalugu võetakse koost lahti ja pannakse uuesti kokku, nagu on restaureerimisel tehtud lossi ahjudega. Filmis on kasutatud rohkesti erinevat arhiivimaterjali kunstiteostest filmi- ja telearhiivimaterjalideni.
Allikas: EFSA filmitoimik

Filmist kriitiku pilguga

Andri Ksenofontov: „Jaak Lõhmuse kirjutatud ja Märten Vaheri lavastatud „Meie maailma nurk. Lossi dekonstruktsioon nr 3” esitab Kadrioru pargi, lossi ja selle kunstikogude saamisloost ülevaate, millist ei ole varem veel nähtud. Fragmentaarium kasutab ohtralt vanu filme, seda saab Kadrioru lossi näitusekülastusele taustaks mängida. Pealkirja esimene osa on võetud Mati Undi näidendist „Vaimude tund Kadrioru lossis”, „nr 3-le” leiab seletuse 24. juuli Eesti Ekspressi TV-lisast.

Peale rikkaliku ajaloo paistab filmist ka kesine olevik. Seda filmis ei mainita, et ilma Rootsi riigi ja maalrite ühingu Österled raha ja abita ei oleks meil praegu sellist eeskujulikku restaureerimisnäidet, millest on võimalik nii palju tehniliselt täiuslikke lähikaadreid teha. Ent filmi vaadates on tunda selle tegemiseks antud aja ja eelarve nappust. Kui ma oleksin Kõrge Ametnik, ütleksin filmi tegijatele: „Eesti riik hoidis lossi restaureerimise arvelt kokku. Võtke veel miljon krooni, võtke kaks, käige ära Piiteris, Firenzes, Amsterdamis, igal pool, kus vaja, ja tehke sellest üks esindusfilm, mille üle võib uhkust tunda”.

Ahjupotid kui suvalised lipikud

Film taotleb ülesehitust seest väljapoole. Autorid otsisid hoonest märke ja lugusid, millega haakuvad vanad fotod ja filmilõigud. Tulemuseks on semiootiline harjutus, kus filmimaterjal on koondatud neljaosalisse tabelisse. Nelja peatükki sümboliseerivad pildid ahjudelt A, B, C ja D, mis on sama vanad kui loss ise. Peatükid „Meelehea armastatule”, „Trummilööja jänes”, „Lipp tornis” ja „Mineviku kingitus” on pühendatud vastavalt Kadrioru lossi sünnile, lossile kui kultuurikeskusele, poliitiliste sündmuste toimumispaigale ja kunstimuuseumile. Esimene ahjumaaling, millel kujutatud tsaari naisele kingitust tegemas, illustreerib peatükki otseselt. Teised pildid on oma peatükiga seotud analoogia kaudu. Sarnasus ja analoogia on filmi struktuuri aluseks.

Kui Venemaa isevalitseja Peterburist määrab arhitekti Itaaliast, et ehitada loss Läänemere kaldale, ei ole võimalik ahjumaalingute seletusi ainult Tallinnast leida. Absolutismiajastu eripäraks oli teedevõrgu ja transpordi hüppeline areng, tänu millele ei olnud reisimine enam kaupmeeste riskimäng. Reisimisest sai linnadevaheline liiklus. Seepärast tuleb kahhelahjude jooniste ja Kadrioru teiste piltide seletusi otsida igalt poolt, kus nende autorid mõjutusi said. Ent võttegrupp viibis ühes ja samas geograafilises punktis. Ahjumaalingud ei saanud dešifreeritud sõnumite rolli. Neist sai tabeli päis, mille lahtrid täideti filmitegijatele kättesaadava arhiivimaterjaliga. Seega liikus filmi loogika seest väljapoole ainult niivõrd, kuivõrd filmi üldist kondikava kokku pandi. Edaspidi taandus side ahjudega abstraktseteks koodideks A01-st kuni D05-ni, mis kinnitati kui lipikud episoodidele ja motiividele, mis sobisid Kadrioru teemaga. Lõppkokkuvõttes ei saanud filmis määravaks see, mida autorid lossist välja lugesid, kuidas seda tõlgendasid, vaid see, milliseid materjale nad lossi kohta arhiividest leidsid.

Formalistlik stiil ja rütm

Analoogia kui meetodi peamine esindaja mõttekultuuris on Platon. Mõnd raskesti hõlmatavat tervikut selgitas ta lihtsamate ja sarnaste kujundite või lugude abil. „Meie maailma nurga” tervik on Kadrioru lossi esteetiline, kultuuriline ja ajalooline väärtus. Film peaks seda lossi vaatajale selgitama eelkirjeldatud tabeli lahtritäidete kaudu. Filmikujundite süsteemile lisab platoonilisust selle kaadrite geomeetriline kompositsioon neljaosalises raamis ning tabeli ridade ettelugemine alates A03-st. See annab filmile Peter Greenaway moodi formalistliku stiili ja rütmi, mille eeskuju võib näha Veneetsias filmitud „Intervallides” ja „Genfi treppides 1”. Kohati lünklik või muust helist üle kostev koodide hääldamine tekitab koomilise efekti, mis on sama inglaslik kui Greenaway.

Vormilt originaalne, jäi film siiski Eestis valitseva kunstiteaduse paradigmasse, mis keskendub rohkem asja kirjeldamisele ja reprodutseerimisele." /---/

Loe edasi:
Platooniline Kadriorg - Sirp
Ksenofontov, A. (2008). Platooniline Kadriorg. Sirp, 15. aug, lk 15.

 

Väliskunsti muuseumi kohta Kadriorus:

Jüri Kuuskemaa. Uus vana kunstitempel < 1/2000 < Ajakirja numbrid ... 

Tootjafirma sünopsis:

Fragmentaarium Kadrioru lossi läbi kolme sajandi kujutavatest piltidest: joonistused ja maalid, postkaardid, fotod, dokumentaalfilmid, teleuudised, mängufilmid, näitemängud, muusikavideod. Möödunud aegade pilte seovad  2008. aasta talvel ja kevadel filmitud kaadrid. Nähtava filmipildi neli nurka toetuvad Kadrioru pargi ja lossi rajanud tsaar Peeter I aegsele neljale barokkahjule, mis on üle elanud kõik aegade jooksul toimunud muudatused ja ümberehitused.