Avaleht » Filmiliigid

Miss Robinson (2009)

Dokumentaalfilm Kestus: 28:36

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: Film on varjamatult lavastuslik, seda annakski liigitada mängufilmiks, amatöörnäitlejaga peaosas. Võib näha selliseid mängufilmi võtteid nagu Jutustaja häält (kirjade lugemine), puänti (et polegi oodatavat õnnetut lõppu), pöörakut loos: baaridaam Olga kavatseb algul abielluda vanglas istuvad Dimaga,  kui aga saab viimaselt kirja, et too ei kavatsegi oma eluviisi muuta ka vabadusse pääsedes, teeb Olga otsustava pöörde türklase kasuks. Et see film jääb kuskile draamadokumentaali ja dokumentaaldraama vahele, siis ei oskagi Olgat määratleda ei tegelaseks (kes esineb dokumentaaldraamas, s. o mängufilmis) ega ka inimeseks, keda näidatakse-portreteeritakse draamadokumentaalis.

„Miss Robinsonis” on mängufilmilikke  tagasivaateid ja (tegelase) kujutlusi, kusjuures kohati on isegi raske neid eristada, piiritleda, mis on (filmitinglikkuses) tegelikult kunagi toimunud, mis (tegelase) aim vaimusilmas? Kas kõrtsikaklus juhtus kunagi nn tegelikult? Kes sellest osa võtsid? Kas 26aastane baaridaam Olga leidis Türgis õnne? Palju jääb õhku rippuma. Selgus on aga kvaliteet, millest ei tohiks ilma põhjenduseta loobuda. Ometi on filmis  tabatud ehe tükk loomulikku elu, olgu pealegi, et rekonstruktsiooni või simulatsiooni abil. Inimesed-tegelased toimivad „Miss Robinsonis” avalikult kaamera ees, räägivad mikrofoni. Keda ei huvitaks see, mida naised salamisi mõtlevad? Ja see ei huvita mitte ainult (noori) mehi! Filmis on see esitatud koguni kahes reas: tegevuse arengus ja Olga monoloogina, mõlemal juhul siiralt ja võltsimatult. 

Milline võiks olla selle filmi autorisõnum ühiskonnale? Vist see, et mitte miski ei hoia armastavat naist tagasi, ei kaugus, hirm võõra maa/kultuuri ees, isegi mitte see, et ei vallata keelt. Ja Interneti kaudu tekkinud palavad tunded türklase vastu on sama loomulikud kui siin puhkenud armastus vene vangi vastu. Üldiselt on teada, et läänemaailmas (kaasa arvatud Eesti) kahaneb ametliku abielu (vähemalt heterosuhetes) väärtus, noored elavad  koos pabereid vormistamata. Idamaailmas (kaasa arvatud Venemaa, Türgi ja Eesti venelaskond) püsivad aga endiselt kõrges hinnas pühad, laulatatud ja registreeritud abielusidemed – õige armastus tipnegu suurejooneliste pulmadega. Režissöör Aljona Suržikova ei suru peale oma arvamust. Ta lihtsalt näitab, mida mõtleb elust, armastusest ja tunnetest üks lihtne ja tänapäevane noor vene naine Eestis – mõtleb  sedasama, mida tema ema ja vanaema. Ja pole oluline, kas ta elab Tallinnas, Türgis või kuskil Venemaal. Oleme vist omaks võtnud, et meie ühiskond on kõle, et meil ei hoolita kaasinimestest, esmaseks väärtuseks oleks justkui raha ja võim, igatahes silmapaistmine. „Eesti lugude” sarjas tehtud mõlemas filmis näeme vastupidist: inimeste lugupidamist üksteise vastu, sõbralikku õhkkonda töökohtadel.“
Remsu, O. (2010). Kaks armastust: hoolitsejate rühmaportree ja naise tung. Sirp, 26. veebr, lk 17.

 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm