Isa, Poeg ja Teatri Vaim (2009)

Filmist kriitiku pilguga

Meelis Oidsalu: „Neile, kes poliitikast ja rahvusküsimustest surmani tüdinud, peaks hästi passima Marko Raadi film „Isa, Poeg ja Teatri vaim”. Raadi dokumentaal on ühtaegu intiimne ja teatraalne, humoorikas ja kurb portree tegevuskunstnikust ja monoteatri näitlejast Alar Sudakust aka Elaanist.  Film algab teatriprooviga. Sudak jalutab suurel laval, deklameerib teatraalselt oma valmiva lavastuse teksti ning küsib saalis olijalt kõmiseval häälel: „Kuidas oli, kas oli kuulda?”. Teatraalsus, teatri vaim läbib kogu peategelase maailma. Sudaki kõmiseva bassi intonatsioon on kunstlikult ülev nii laval, kohtusaalis (kus ta oma naabritega „veesõja” küsimusi lahendab), farmaatsiatehase valvuriputkas kui ka kodus oma üürilise, kodutu Aksliga kõneldes. Filmi emotsionaalne telg on Sudaku igatsus saada näitlejana ametlikult tunnustatud. Neli korda lavakunstikooli ja ka mujale tulutult sisseastumiskatseid teinud Sudak põhjendab oma ebaõnnestumist asjaoluga, et on Eino Baskini kunagi ülekohtuselt vangi mõistnud kohtuniku poeg. Isa pattude eest nuheldakse poega, ja nagu filmi lõpuks selgub, ka pojapoega, sest nagu Sudak kibestunult seletab, olevat Kalju Komissarov ka Sudaku lapse päritolu  tõttu lavakoolist välja jätnud. Peeter Jalakas põhjendab Sudaku sobimatust kutselisse teatrisse asjaoluga, et „tal ei ole grupitajumist, et ta on teistsuguse meediumi valdaja, mis ei lase end raamidesse panna ja mis pole kollektiivne. Ta on bard, kes laulab oma laulu ise”. Sudaku eest emalikult hoolitsev kodutu Aksel aga leiab, et „ta üksi ei saa hakkama, ta ei oska üksi elada ... teda nädalaks ei saa jätta üksipäini, siis on hullumaja”. 

Raadi filmi kangelast, Eesti teatri igavesse üksildusse määratud don Quijotet, näeme oma õigust südilt taga nõudmas. Lootus sureb viimasena. Silme ees „Püha Elmo tuled”, on Sudak saatnud DVD oma viimase monoetendusega Elmo Nüganenile ja loodab tema abiga lõpuks üle kutselise teatri läve astuda. Püha Elmo mobiil on aga välja lülitatud. Režissöör Marko Raat on ilmutanud portreteeritava suhtes pieteeditunnet: ka tõeliselt  naljakad olukorrad ei naeruväärista peategelast, isegi kui põhjust oleks. See on dokumentalistikas oluline oskus. „Isa, poja ja teatri vaimu” puhul on plussiks ka filmi pikkus, mida võiks ka teiste „Eesti lugude” tegemisel rohkem arvestada: pool tundi jääb dokumentaali puhul veidi väheseks, nelikümmend minutit tundub aga olevat täpselt paras aeg, et jõutaks rahuliku vaatluse teel ühte maailma sisse elada ilma sellest tüdimata. „Eesti lugude” sarja õnnestumiste suur protsent õigustab kümmet lisaminutit igati, kas või selleks, et lihtsa reisijuhi asemel, mis pelgalt suuna kätte näitab ja teema sisse juhatab, sünniks süvitsi minev, nauditaval kunstiliselt tasemel dokumentalistika.“
Oidsalu, M. (2010). Kolm meest paadis. Sirp, 26. märts, lk 20.