Riigireetur (2009)

Filmi saamisloost

Mihkel Kärmase ja Rasmus Kagge töö on dokumentalistikas omanäoline ja ennenägematu eelkõige selle poolest, et nii mahukas uurimusfilm valmis vaid poole aastaga.
2009. aasta 25. veebruaril kinnitas Harju maakohus suletud uste taga kokkuleppemenetluse, millega mõisteti riigireetmises süüdi Herman Simm. Neli kuud hiljem avas vähemalt 13 aastat Kremli heaks luuranud Simm esmakordselt suu ja andis filmi tarvis kaks intervjuud, mis kestsid kokku kaheksa tundi.

Mihkel Kärmase sõnul on filmil kaks poolust: "Üks on tõeliselt põnev spioonilugu, kus saame teada, kuidas Herman Simm seda siis tegelikult tegi. Näeb ka, kuidas ta vahele jäi." Kärmas lisas, et kindlasti on huvitav kuulda, mida Simm filmis räägib. "Ent kurjategija selgitustesse enda rikkumiste osas tuleb niikuinii suhtuda teatud skepsisega."
"Mõnes asjas on Simm väga jutukas ja erakordse mäluga, mäletab detailselt 30–40 aasta taguseid sündmusi. Aga mõnest üsna hiljuti toimunud asjast ei mäleta midagi. Jutule saime visaduse, kannatuse ja õnnega," rääkis Kärmas. "Kuid kordagi polnud näha, et ta avaldaks siirast kahetsust või paluks vabandust selle eest, mis juhtus. Kui talt otse küsida, ütleb, et on andeks palunud jumalalt."
 
Filmigrupp käis agendi jälgedes Riias, Brüsselis ja Tuneesias. Taasloodud situatsioonid, kus ja kuidas Herman Simm tegutses, on tõetruud ning detailitäpsed.
Allikas: http://etv.err.ee/ (1.11.2012).

Filmist kriitiku pilguga

Andres Maimik: „Lavastatud kaadrid on filmitud varjatud kaamera stilistikas – pika objektiiviga kusagilt peidikust, aga ka just nagu läbi turvakaamera monitori. Üha uuesti ja uuesti siseneb seanahkse portfelliga hallipäine härrasmees kaitseministeeriumi fuajeesse, jälle ja jälle tuhnib ta saladokumentides ning korda viis kolksatab pitsat. Et üksluiseks kippuvat pildirida elavdada, kõlab helis suhinaid, muhinaid ning kompresseeritud kõmahtusi.

Seda pingekruvimist ja ärevusepumpamist on mõõdutundetult palju, ilma et dramaturgia järele jõuaks, ning peagi läheb monotoonseks. Pole aru saada, kas esitatakse meile uusi Herman Simmi infovargusi või taaskasutab film üht ja sama materjali. Millegagi tuleb ju pooleteisetunnine kinoversioon täita.

Tõesti, teleformaat annab alibi – materjal, mis mõjunuks täiesti nitševoolt «Pealtnägija» saates, jäi suurel ekraanil lamedaks ja punnitatuks. /---/

Üks asi veel. Olgugi et Simmi juhtum oli suur rahvusvaheline skandaal, on see olemuselt pigem vaikne kabinetidraama kui klassikaline bondiaana. Aga praeguses interpretatsioonis on see mängitud lärmakalt suureks ja seikluslikuks. Mis mõjub, khm, ütleme nii, et mitte nagu päris… Kaotame usutavuse garantii, mis on dokumentaalfilmi peamine mõjujõud.“ /---/
Maimik, A. (2009). Televisioon jõudis kinno. Postimees: AK, 21. nov, lk 10.

Andres Laasik: „Muidugi on filmi peategelane Hermann Simm. Päris tähtsat rolli mängivad kaadris ja kaadri taga intervjuud, mis Simm andis pärast süüdimõistmist. Ent filmis on veel üks tähtis tegelane, nimelt riigireeturi tädi, kes ühtlasi oli Simmile ema eest ja kasvatas ta üles. Vahest ongi lähedase inimese kaadrisse püütud pettumus ja valu filmi „Riigireetur” tugevaim laeng. See on sügavalt isiklik draama, mis puudutab vaatajat jõulisel moel.“ /---/
Laasik, A. (2009). Riigi reetmine on väga valus. Eesti Päevaleht: Laupäev: Kultuur, 7. nov, lk 5.

Meelis Oidsalu: „Kuigi filmi tehakse Herman Simmist, pole huvitavaim intervjueeritav mitte Simm ise. Tõepoolest, mis huvi on kuulata inimest, kelle vastuseid uskuda ei saa? Simmi loomuomane edevus, mida ta ka vangikostüümis ei pea paljuks demonstreerida, ei jäta ruumi siirusele. Arvan, et päris siiraid kaadreid filmitegijatel temast saada ei õnnestunudki. Huvitav on jälgida  teisi intervjueeritavaid, nende suhtumist Simmi kuritöösse ja selle väljendamise viise. /---/

Pean nentima, et ajakirjanduslikult on autorid Fort Simm’i peaväravad suutnud lahti  kangutada, Kärmas ja Kagge tulevad vaatajate ette muljetavaldava saagiga. Piirdutud ei ole pelgalt luuretehniliste detailidega, juppideks võetakse ka portreteeritava psüühika. Filmi esimese kümmekonna minuti jooksul antakse ülevaade Simmi eluloost, esitatakse hüpotees tema käitumise psühholoogiliste tagamaade kohta ja asutakse selle valguses juhtunut lahkama. Mis kõige selle juures häirib, on freudistlik ja kohati kergelt hüsteeriline  maneer, millega autorid materjali on esitanud. Tegemist oleks justkui seksuaalkurjategijast maniaki eluloo analüüsiga: kõike, mida saab vähegi esitada Simmi freudistliku „reetmishälbe” võimaliku sümptomina, käsitataksegi juba ette hukkamõistval toonil. Kohe alguses hakkab kahju väiksest pahaaimamatust 1250 elanikuga Suure-Jaani asulast, mis oleks justkui saatuse poolt ära märgitud reeturi ja juuda sünnipaigana. 18aastane Linda laseb end vanal  tõutäkul ära võrgutada ja tulemuseks on sohilaps Herman, asjaolu, mida korrutades saab üsna pea ka vaatajale selgeks, et ega ühest hüljatud sohilapsest miskit paremat saagi kui hobusevaras või riigireetur. Eluloodetaile esitatakse koos hinnanguga, autoritele on kätte sattunud pirakas haamer ja seetõttu nähakse igal pool naelu. Suures õhinas minnakse isegi niikaugele, et tuuakse välja Hermani ülikooliaegsed salmikud ja otsitakse sealt endeid  tulevase kuritöö kohta: „On kõnekas kokkusattumus, et 1985. aastal, kui algas Herman Simmi topeltelu KGBs, tegid tema ülikoolikaaslased rühma kokkutulekuks lauluvihiku, kus on kõneka pealkirjaga laul „Trellide taga”.” Ei kõla just tõsiseltvõetava ajakirjandusena. Liigselt dramatiseeritud tundub ka see, kui Simmi kaasasündinud kahepalgelisuse näitena tuuakse välja asjaolu, et Simm töötas ühtaegu miilitsas ja käis salaja leeris. /---/

Tunnistan, et nähtu žanrilise kuuluvuse küsimus oleks teisejärguline, kui pidada tegijate peamiseks eesmärgiks avalikkuse suure infonälja kustutamist. Ometi tuleb lähtuda eeldusest, et tegemist on dokumentaalfilmiga, sest hullumeelse tempoga valminud  „Riigireeturi” puhul on ilmselgelt üritatud ajakirjanduslikke kvaliteete filmikeelde tõlkida. „Riigireeturi” vormilisteks nõrkusteks on žanriline ebakindlus ja kohmetu kompositsioon. Filmi raamistavad alguse ja lõpufraasid (kaadrid Simmi poolt 2007. aastal Suure-Jaani kirikule kingitud kroonlühtrist) on rõhutatult filmilikud, isegi mängufilmilikud ja sellisena karjuvas kontrastis ülejäänud materjali kohati telesaateliku esituslaadiga. Selgelt paistab  välja ajanappus: filmikeele tasandil pole jõutud materjali omaks mõelda ja läbi komponeerida. Kuidas muidu seletada sõna otseses mõttes skeemide kasutamist uuritava isiku hingekäikude kaardistamisel: võte, mis üsna alguses kasutatuna ja hiljem korduvana lammutab filmivaatamise-tunde pelgaks presentatsioonikuulamisekogemuseks. Samuti häirib tõik, et esitataval lool on küll väga selge telg – Hermani kujunemine reeturiks –, kuid  filmil puudub terviklik narratiiv, mis annaks veenva vastuse küsimusele, millise pealisülesande on autorid endale püstitanud, milleks üldse loo esitamine dokumentaalfilmi (ja mitte nt telesaate või mängufilmi) žanris.

Lühtrikaadrite taustal tõstatatud kuriteo ja karistuse, süü ja kahetsuse teema sisuliselt õnnestunud käsitlus küll raamib filmi, ent ei läbi seda, raam jääb ebaorgaaniliseks ja pilt ise liiga killustatuks põnevate luuretehniliste ja elulooliste finesside tulevärgi keskel. Resoluutsem toimetajakäsi oleks filmist ehk kolmandiku kärpinud ja „Pealtnägija” täiteks jätnud. /---/

Filmiliku kujundikeele alge on „Riigireeturi” sisse- ja väljajuhatuses (kiriku kroonlühter) olemas ja mulle tundub, et vägagi olemuslik, tabav alge. Kurjategija kingitud kroonlühter kirikus on kõnekas ja mõjus märk, millega kohe filmi alguses tuuakse sisse Simmi religioossuse, aga ka kuriteo ja karistuse, süü ja kahetsuse teema. Filmi lõpus sedastavad autorid teatud hämmastusega, et Simm ei  näigi end süüdi tundvat, ei pea vajalikuks kelleltki andeks paluda, sest ta olevat juba jumalalt kõik andeks saanud. Sisuliselt ongi see ehk „Riigireeturi” kui dokumentaalfilmi õnnestunuim, üllatavaim ja painama jääv küsimuseasetus: miks Herman ei kahetse? On ta kliiniliselt süüdimatu, kriminaalsete kalduvustega jätis või lihtsalt nõukogude miilits, inimene, kes on olnud lojaalne vaid nõukogude režiimile ja selle üle uhke (meie oma  tagurpidi-Mitrohhin)? Film annab mitu võimalikku vastusevarianti, ent rahustavat selgitust mitte. Ometi on selle küsimusega tabatud midagi väga olemuslikult simmilikku.“
/---/
Lühendatult:
Oidsalu, M. (2009). Tormijooks Fort Simm'ile. Sirp, 20. nov, lk 18-19.